Oh, ei teagi, kust otsast alustada, et saada kirja kõike, mida soovin. Aga alustame siis täitsa algusest.
Oktoobris 2019 ostsime AirBaltic'ust lennupiletid Milanosse ning kuu-kaks hiljem olid broneeritud kõik majutused. Toona oli plaan Itaaliat avastada 8 täispäeva. Aprillis 2020 tühistas AirBaltic lennupiletid ning kiiresti tühistasime ka kõik majutused. Põhjuseks tänasel päeval üheks harjumuspäraseks osaks meie igapäevaelu lainetena pahupidipöörav ja siis taas jälle vahepeal elu normaalselt või tavapärases rütmis elada laskev Covid. AirBaltic'ust saime lennupiletitele krediiti kuni 31.12.2021 kuupäevani. Tol hetkel tundus, et see on nii pikk aeg ja küll see Covid ka selleks ajaks minema läheb, reaalsus oli aga midagi muud kui see, mida ette kujutasime - Covid hakkas liikuma lainetena ning soov AirBaltic'u krediit õigel ajal ära kulutada muutus vahepeal üsna ähmaseks. 2021. aasta juuli alguses uskusime (ja väga lootsime), et septembris õnnestub seesama Itaalia reis taaselustada ja ära teha! Nii broneerisime juuli alguses uuesti lennud Milanosse ja taaskord kõik majutused. Sest hilisemaks - st oktoobrisse, novembrisse või detsembrisse - teps mitte ei julgenud sel hetkel reisiplaane teha, arvates, et selleks ajaks on Covid tõenäoliselt taas pea tõstnud. Tükk aega pärast broneeringuid ei olnud me üldse kindlad, kas reis toimub, sest reisi alguseni oli kaks kuud ning selle aja jooksul võib nii Eestis kui maailmas Covidiga seoses mitmed põrutavaid asju juhtuda. Umbes paar nädalat enne reisi algust olime üsna veendunud, et päriselt, päriselt ka õnnestub see reis ära teha. Kusjuures huvitav nüanss on veel see, et kui kõik broneeringud olime juuli alguses ära teinud, saatis AirBaltic augusti alguses kirja, et krediit on edasi lükatud veel aasta võrra ehk kuni 31.12.2022-ni. Respect AirBaltic’ule muidugi, sest me ise arvasime, et nagunii krediiti edasi ei lükata. See jääb meile endalegi teadmata, et kui oleksime varem teadnud, et krediit edasi lükatakse, kas oleksime reisi ära jätnud. Kuid läks nii, nagu kirjeldasin, täna seda blogi kirjutades on NIIIII hea meel, et saime esimest korda oma elus Itaaliat kogeda!
Kuidas me sel korral reisiga seotud ettevalmistusi tegime? Kui palju selleks aega kulus? Milliste teemade peale kõigi ettevalmistuste käigus mõtlesime ning kuivõrd sellest kõigest ka lõpuks kasu oli reisil olles? Ma tõesti üritatan kõigest ülevaate anda, lootes, et sellest kellelegi oma reisi planeerimisel kasu oleks ja nagu varasemaltki olen eelnevates blogipostitustes maininud, eelkõige soovin kirja panna kõike seepärast, et tagantjärgi detailselt ja pildirohkelt lugedes tekitada meis tunne, nagu oleksime taas sellel samal reisil. Ja see tunne on nii hea, sest me justkui suudame sama reisi peaaegu uuesti läbi kogeda.
Kogu Itaalia reisi eeltööks ja ettevalmistuste tegemiseks kulus julgelt kokku ca 40 töötundi, kui arvestada tööpäevaks 8 tundi. Tegelikult mõtleme, et pigem võis neid tunde olla rohkemgi. Oleme ju seda tüüpi reisisellid, kes teevad enne kena eeltöö, st otsime ja märgime kogu info üles kohtadest, kuhu soovime minna, milliseid kohti külastada või mis tegevusi teha, sh millised on alternatiivsed kohad, kui kuhugi sisse ei saa või on kinni või tekivad ootamatused ja on vaja marsruuti ümber teha või kohandada. Teisisõnu, marsruut ja külastatavad kohad on paigas. Me ei kujuta end ette koos perega reisimas nii, et sõidame kohale, vaatame kohapeal googeldades paar kohta, kuhu võibolla võiks minna või jõuda, sõidame majutusse tagasi ja lööme aega niisama laiaks. EI! Ka seekord oli mul kogu info üles toksitud Word'i faili, mille maht oli ca 15 lehekülge. Nii nagu alati, kirjutan Word'i faili kõik potentsiaalsed ja alternatiivsed kohad, kuhu soovime minna, koos peamise infoga. Peamise info alla loen lahtiolekuajad, piletite hinnad, koduleht, miski kirjeldus, kuidas kohale saab, parkimisinfo. Muuhulgas oleme enda jaoks mõistnud, et kaval on teatud kohtade (nt majutused) jaoks teha screenshotte GoogleMaps'ist, kuidas kohale jõuda, et oleks näha tänavate paiknemised jne, sest maru hea on pärast GPS'idesse aadressi sisselöömist tõdeda, et jah, see on tõesti õige koht. Teine tähelepanek, mida me ise viljeleme marsruudi paika panemisel, on see, et märgime faili, et umbes mitu kilomeetrit järgmine koht eelmisest kohast asub. See aitab paremini ajas orienteeruda ja arvestusi teha, kuidas päev kulgeb või kuidas peaks päeva kohendama või teisiti kulgema ajada, sest jääb ära koha peal vahemaade ja kauguste googeldamine.
Võrreldes eelmiste reiside planeerimisega oli Itaalia reisi jaoks vaja end kurssi viia sellega, millised on vastavate riikide Covid nõuded. Ka Tallinnast läks tegelikult AirBaltic'u lende Milanosse, kuid kuna need olid oluliselt kallimad kui Riiast minevad lennud, otsustasime siiski Riia kasuks. Seega pidime uurima nii Läti Covid nõudeid kui ka Itaalia omasid. Ja oleks see siis käinud niimoodi, et juuli alguses uurime ära ja nii jääbki - ei, nädal enne reisi jälgisime iga päev, kas midagi on nõuetes muutunud ja kas midagi ohustab seetõttu reisi toimumist. Suureks õnneks ei muutunud midagi. Teadsime, et Läti jaoks peame nii minnes kui ka tulles tegema avalduse mitte rohkem kui 48 tundi enne Lätti jõudmist. Selle avalduse täitmine oli lihtne, lühike, arusaadav, kergesti tehtav. Veel saime teada, et ka Itaalia jaoks on vaja täita avaldus ja selle täitmine oli juba kergelt öeldes paras pähkel ja vaev. Esiteks, see avaldus oli võrreldes Läti jaoks tehtava avaldusega oluliselt (oluliselt!) pikem. Teiseks oli vaja anda tohutul hulgal andmeid, mida täites me ei saanud aru, et miks seda kõike vaja on ja mida Itaalia selle andmehulgaga küll peale hakkab? Kolmandaks, me ei saanud vahepeal arugi, mida küsitakse, täitsime ära ja pärast tulime miski eelmise punkti juurde tagasi, sest meile tundus, et küsiti ikkagi hoopis teist asja. Lisaks, ilma naljata, tundus, et oleks võinud avalduses küsida siis juba ka trussikute suurusi ja niidi värvikoode. Äkki oleks see info olnud ka kellelegi heaks teadmiseks Itaalias. Samas täiesti kindlameelselt täitsime Itaalia jaoks vajalikud avaldused ära, sest juhul kui neid avaldusi oleks reisi ajal näha küsitud (muideks, mitte üheski kohas ei küsitud), oleksime pidanud jääma isolatsiooni. Niiet polnud kahtlustki - täitsime ära kõik, mis vaja.
Kuna me oleme mõlemad kaks korda vaktsineeritud, ei olnud meil endal Itaalia riiki saabumiseks testi teha vaja. Küll aga oli vaja PCR test teha 6-aastasel Kauril, sest Itaalia nõudis riiki sisenemiseks testi kõikidelt alates 6-aastastelt väikestelt inimestelt. Ja seda 48h enne Itaaliasse sisenemist. Ka reisikindlustuse toimimise jaoks oli vaja Kauril PCR test teha ja seda 72h jooksul enne Lätti jõudmist. Niisiis kaks kärbest ühe hoobiga. Arvutasime tunnitäpsusega välja, millal Kauril see test ära teha tuleb, panime SYNLAB-i aja kirja ning tehtud see saigi. Ja nagu naksti lisandus eelarvesse 58 €.
Itaalia reisi jaoks reisikindlustuse tegemisel vaagisime pikalt, millise teenusepakkuja juures kindlustuse teha võiks. Küll jälgisime Facebookis Reisihullud grupis toimuvaid aruteluid sel teemal, uurisime mitmetelt tuttavatelt, võtsime pakkumisi ning jõudsime järelduseni, et teeme reisikindlustuse Swedbank'is. Enda arvates saime 140 € eest hea diili.
Kirjutan sissejuhatavalt ka majutustest. Pärast lennupiletite broneerimist juuli alguses broneerisime ära ka kõik majutused. Lisaks Lätis veedetavale ööle, mis lennupäevale eelnes, oli vaja katta 9 ööd Itaalias. Kuna võtsime Põhja-Itaalias ette üsna pika tiiru, veetsime nendest üheksast ööst viis ööd iga öö eri majutuses, kaks ööd ühes majutuses ning kaks ööd teises majutuses. Siinkohal peaksin ilmselt kirjutama ka sellest, et meie puhul tähendab majutusasutuses ööbimine seda, et ma jõuame sinna kohale alles õhtul umbes kl 21 ajal, sööme kiire õhtusöögi ja lähme magama, hommikul sööme kiire hommikusöögi ja anname kohe edasi tuld järgmisesse kohta. St me viibime ööbimiskohas sisuliselt ainult magamise jaoks, mistõttu me ei otsi kalleid-uhkeid hotelle-majutusasutusi, vaid piirdume võimalikult soodsa hinna ja soovitava kvaliteediga paikades. Kui ärajäänud eelmise aasta Itaalia reisi jaoks broneerisime majutused juba ca kümme kuud enne reisi ja nüüd saime hakata sellega tegelema alles kaks kuud enne reisi, otsustasime majutuse tüüpi laiendada apartment'ide pealt ka B&B'dele ja tubadele (aasta tagasi ära jäänud reisil broneerisime eranditult ainult apartment'e). Peamiselt seetõttu, et booking.com-is ringi vaadates oli näha, et meie hinnaklassile sobiv valik on üsna kitsakene, ei tea, kas seetõttu, et reisini oli vähe aega jäänud ning diilid teiste reisisellide poolt juba lukku löödud või seetõttu, et paljud majutusasutused näitasid end booking.com-is Covid teema tõttu suletuna ("broneerituna" st mitte saadavana). Nii kulus meil kümne öö (üks öö Lätis + üheksa ööd Itaalias) peale 660 €, mis teeb ühe öö keskmiseks hinnaks 66 € (kaks täiskasvanut, 6-aastane ja 2-aastane laps). Kirjutan igast ööbimiskohast kogu postituse jooksul eraldi, näitan ka pilte ning lingin konkreetse ööbimiskoha booking.com-is.
Juulis broneerisime ette AVIS autorendist auto. AVIS'e puhul on hea see, et neil on olemas esindus Eestis ning kõik broneeringud saab teha nende kaudu, omas keeles, hea, mugav, lihtne. Võtsime kõige soodsama klassi auto, esiteks muidugi sellepärast, et meile ei tundu mõistlik liigset raha reisil autorendi peale kulutada. Teiseks, meil on vaja jõuda punktist A punkti B jne ja selleks on meil vaja nelja rattaga töötavat autot, kuhu mahuksime koos pere ja kompsudega ära. Kolmandaks, nii palju kui me, kõrvad lahti, kuulnud oleme ning, silmad avali, lugenud oleme, oleme aru saanud, et Itaalias tasubki sõita väiksema autoga, sest üldjuhul on linnades ja külades tänavad niivõrd kitsad, et väiksema auto omamine säästab juba kenasti närve ning liikluspinge tekkimist. Meile antud autost räägin hiljem veel.
Üks teema, millega üritasime end võimalikult palju enne reisi kurssi viia, olid teemaksud. Puutusime kokku kahte tüüpi teemaksude maksmise viisiga: 1) sõitsid kiirteel ja märkasid tee kohal märki, mille peale oli kirjutatud kodulehekülg (hea, kui sa märkasid!), mille kaudu pidid 15 päeva jooksul teemaksu ära maksma. 2) enne kiirteed oli vaja võtta pilet ning maksta pärast kiirteelt maha sõitmist vastav summa. Hiljem peatun teemaksude teemal veel täpsemalt.
Teine teema, mis meid iga mingi aja tagant enne reisi ja ka reisi ajal veidi ärevusse ajas, oli ZTL ehk Zona Traffico Limitato tsoonid, mis on piirkonnad Itaalia linnade keskmes/vanalinna osas või kesklinna osas, kus ei tohi turistid (või autod ilma vastavate lubadeta) sõita. Seal võivad sõita ainult kohalikud või autod, kellele on antud luba seal sõitmiseks. Ärevusse ajas just see, et äkki me ei märka sõites seda märki ja sõidame sinna tsooni sisse ja hiljem saame selle eest trahvi (nagu olime kuulnud tuttavatelt, et nii ongi - võid saada või saad trahvi, kui oled selles kontekstis valel ajal vales kohas). Pisike tükike ärevust on tegelikult siiamaani sees, sest trahv võib saabuda tähitud kirjana kohale alles rohkem kui 6 kuud pärast reisi. Niiet ootame veel ja loodame, et me kuskilt ZTL tsoonist kogemata läbi ei sõitnud, nii et ise arugi ei saanud, sest need hetked, kui Rando üritab õigesti liiklusreeglite kohaselt võõras autorohkes linnas sõita ja mina kahe või kolme GPS'i abil vahetpidamata midagi hõigun, et "eeeeee, siia on vaja keerata keerata" või "oih, ei, hoopis sinna OLI vaja keerata", siis paratamatult silmad ei näe kõike vajalikku samal ajal. Ja ega lõpuni sellest ZTL tsoonide majandusest aru ei saagi, sest vastavalt linnadele on need tsoonid veel omakorda eri tsoonideks või piirkondadeks jaotatud, ühes kohas kehtib ühte moodi reegel, teises linnas võibolla teistmoodi reegel, saa siis aru täpselt, mida ja kus ja kuidas teha tohib.
Paar nädalat enne reisi broneerisime ja maksime koheselt ära ka Riia lennujaama juures oleva ParkSmart autoparkla reisi ajaks. Sama parklat kasutasime ka Portugali reisi ajal ning kuigi Riia lennujaama ümbruses on ka mitmeid teisi sarnaseid teenusepakkujaid, jääme suure tõenäosusega ParkSmarti ka edaspidi Riiast minevate lennureiside puhul kasutama. Teame, kus see on, kuidas see toimib, kuidas transfeer tõesti väga kiiresti minnes ja tulles meid lennujaama ja parkla vahet sõidutab - igati rahul. Ning 34 € kümne päeva eest maksta tundub okei.
Veel registreerisime enda reisile mineku Välisministeeriumis, oleme seda ka eelnevate reiside puhul teinud.
Nüüd sai päris pikk sissejuhatus. On aeg asuda reisi enda kallale. On teil ikka piisavalt aega varutud, et seda kõike lugeda?
2. september, neljapäev
Neljapäevasel päeval alustasime kohe pärast tööd sõitmist Riia suunas, et jõuda lennujaama lähistel paiknevasse majutuskohta. Eelmise päeva õhtul saime kõik asjad pakitud, et ühtegi liigset minutit neljapäeva õhtul enne sõidu alustamist enam pakkimisele ei kuluks. Startisime Riia poole kella 17:30-st alates. Kuigi Riiga sõit Tartust on üsna igav, oli sellegipoolest mõnus ootusärevus sees. Olime 2,5-aastasele Karlile eelneva kuu jooksul mitu korda rääkinud, et varsti läheme reisile kaugele-kaugele, sõidame autoga ja lennukiga ja jälle autoga jne ja lõpuks tuleme koju tagasi. Kui olime umbes 100 km Tartust eemale sõitnud, küsis ta, et kas me oleme nüüd reisil kohal või kas me hakkame kohale jõudma? Nii vahvad tundmused, et "reisile" oleks justkui miski linna või koha nimi, kuhu me saame kohale jõuda, üsna kiiresti. (Pärast reisi tekkisid meil oma reisiga seotud mõisted ja nüüd kodus olles oleme palju uuesti läbi rääkinud, nüüd on tema arusaamad reisile minekust tsipa avardunud.) Igatahes jäi ta ca 1-1,5 tundi enne Riia majutusse kohale jõudmist magama niiet kohale jõudes tõstsin ta lihtsalt autost otse voodisse.
Täpselt see öö, mis meil oli Riias vaja mööda saata, polnud see apartment, mida tegelikult majutuseks soovisin, enam vaba (Riga Airport Apartment). Leidsime ühe teise apartmendi, mis oli kui öö ja päev võrreldes eelmise nimetatud apartmendiga, kuid 8 tunniks magamiseks oli piisav. Tegemist oli Cat Garden Economy Apartments korteriga, mis asus võssi kasvanud vene-aegses 5-kordses hruštšovkas, aga tõesti, kõik eluks vajalik oli olemas, puhas ja kõik jäid 43 € eest ellu. See on ainus majutuskoht, millest ma ei jõudnud ise pilti teha, kuid booking lingilt näete ise ka.
3. september, reede
Äratuskell tirises kell 05:30, kiired hommikutoimetused ning algas sõit lennujaama poole, õigemini esmalt lennujaama lähedal oleva ParkSmart parkla poole, mis asus ca 6-7 km ehk 10 minuti autosõidu kaugusel. Kui olete eelnevalt netis parkimise eest juba ära tasunud, avaneb kohale jõudes tõkkepuu automaatselt ning ei pea aega maksmisega seotud tegevuste peale kulutama. Autost asjad väljas, kiletasime sealsamas auto kõrval veel Karli turvatooli ning tõttasime laste ja kompsudega parkla värava suunas, kus ootas juba transfeer, kes viis meid (kiirust ületades) otse Riia lennujaama ette (no on mugav, midagi pole öelda). Selle sõidu ajal küsis juht mitu korda meie käest midagi, millest alles kolmandal korral aru saime. Mask on ka ees ja kõik see summutab ju arusaamist ja rääkimist. Meie kuulsime esimesel kahel korral, et ta justkui küsib meilt, kas meil on makstud. Vastasime mitu korda, et "Yes, yes, we have paid already." Kolmandal korral saime aru, et ta küsis hoopis "Where..do..you..fly?", iga sõna vahel väike paus. Ta, vaeseke, oli küllap üpris väsinud ning need taaskordsed turistid, keda ta kuhugi ilusale reisile sõidutab, ei saa isegi mitmel küsimisel aru, mida ta teada tahab.
Lennujaamas kohal, tegime check in'i, andsime ühe kohvri alla pagasisse, turvatooli bulky luggage pagasisse ja läksime oma väravat otsima. Lennuki ootamine möödus üsna kiiresti, lapsed uudistasid suurte silmadega akna peal lennujaama masinaparki.
Lennujaamas kohal, tegime check in'i, andsime ühe kohvri alla pagasisse, turvatooli bulky luggage pagasisse ja läksime oma väravat otsima. Lennuki ootamine möödus üsna kiiresti, lapsed uudistasid suurte silmadega akna peal lennujaama masinaparki.
Lennukisõit kestis ametlikult 2 tundi 45 minutit, tegelikult kestab see vähem kui kirjas. See lend Milanosse kestis meil ca 2 tundi 15 minutit, mis on üsna lühike aeg, kuid sellegipoolest mõtlesin enne reisi läbi, milliseid tegevusi lapsed sel ajal teha saaksid. Nii ostsin paar kleepsuraamatut, kraapimisvihiku, kust saab kleepsu pealt spets pulgaga esmalt kihi maha kraapida (sarnaselt nagu lotopiletitel) ning seejärel kleepsu soovitud kohta kleepida, lisaks olid lennukis kaasas veel paar tühja vihikut koos pisikeste pliiatsitega. Autosõiduks olid mõeldud eraldi kaasa võetud mänguasjad. Umbes pool ajast polnud mänguasju lennukis vajagi - vaatasid välja, vaatasid möödaliikuvaid inimesi, pardaajakirja, Karl pakkis kogu lennu jooksul umbes 45 minutit eesoleva tooli seljatoe küljes olevat lauda lahti ja kokku ning harjutas vähemalt 20 minutit oma turvavöö kinni-lahti tegemist. No täitsa imelised ootamatud mänguasjad ju! Alguses serveeriti meile veel söögid - kaks praadi ning lastele pannkoogid, juba söömise peale kulus piisavalt kaua aega. Kuskil poole lennu peal andsin mõlemale kleepsu- või kraapimisraamatu ning tegevust jätkus veel tükiks ajaks.
Jõudsimegi kohale! Kõigepealt otsisime üles pagasilindi, et oma kuldne kohver kätte saada ning mööda minnes silmasimegi vastavas kohas Karli turvatooli mõnede teiste pakitud ilmselgelt samamoodi laste turvatoolide või kärude hulgas, mis selle lennu pagasis olid. Karl asjatas kogu aeg punase kohvriga ning terve reisi jooksul oli ta kindel, et just tema peab kindlasti ise seda kohvrit ühest kohast teise tassima.
Pärast pagasi kättesaamist liikusime sellest alast väljuva ukse juurde, kus juba kaugelt paistis silma üks lennujaama töötaja, kes skaneeris oma silmadega kõiki inimesi. Paar meetrit enne meid kõndis üks blond neiu ning kui ta koos meiega selle turvatöötajani jõudis, esitas turvatöötaja nii talle kui ka meile küsimuse: "Where are you from?". Neiu vastas, et tema on Poolast, meie siis vastasime, et oleme Eestist, onu mõtles 3 sekundit ja näitas käega, et võime edasi minna. Ilmselt oli see seotud sellega, et töötaja raalis välja inimesi, kes võisid kuuluda ülemaailmsete Covid reeglite kohaselt mitte C gruppi nagu Eesti ja Poola, vaid riskiriikidesse, kus Covid rohkem möllas ning võibolla sellistesse riikidesse kuuluvatelt turistidelt uuriti täpsemalt vaktsineerimistõendeid, võibolla tehti testi, ei tea, me oletame kõigest.
Siis otsisime üles rendiautode osakonna ning saime teada, et me ei pea AVIS'es seal pikas järjekorras oma korda ootama, sest Randole helistati päev varem ette ning anti lepingu ID number ära. Seal ootas oma järjekorda ikka üsna palju inimesi ning juhul, kui oleksime pidanud seal ootama, oleks see aega võtnud vähemalt tund aega. Nii läksime otsima AVIS'e autoväljastusboksi, veidike juriidilist paberimäärimist ning kohtusime oma Fiat 500L-iga:
Pakkisime end mõnusalt autosse ära, kõik kohvrid mahtusid kenasti pagassi, sest see auto oli seestpoolt tegelikult ootamatult suur (st see polnud Fiat 500, vaid 500L ehk large versioon).
Nüüd ei olnudki enam muud teha, kui GPS'i sihtkoht sisse lüüa ja edasi sõita. Meil oli kaasas enda Garmin GPS, kogu reisi jooksul kasutasime lisaks sellele vajadusel ka telefonist GoogleMaps'i ja Waze'i, mõnikord koguni mõlemat rakendust korraga.
Esimese päeva eesmärk oli liikuda mööda Como järve idapoolset kallast ülespoole. Lõime kõigepealt gepsu sisse Como linna ning seejärel sõitsime mööda järveäärseid väikseid külakesi Bellagio linna poole. Kirjutan kogu postituse jooksul siia ka mõningaid neid kohti, mis meil eeltöös said kirja pandud, kuid kuhu ei läinud (st nt otsustasime miski teise koha kasuks või tegime jooksvalt valikuid). Como linnas oli võimalus liikuda funikulööriga Brunate mäe otsa, kuid kuna mul oli ühes teises Como järve äärses linnas (Lecco) märgitud sealse õhugondlisõidu juurde, et too tundub piltide järgi veel ägedam olevat, otsustasime, et jätame Como lähedal oleva Brunate mäe vahele ja liigume edasi. Meie soov oli liikuda just sedasama järve-äärset kitsast teed mööda, mis läheb läbi külade, et näha maju ja eluolu, kus elatakse, kuidas elatakse, milliseid vaateid kohalikud päevast-päeva õhtust hommikusse näevad. Iga mõne aja tagant nägime, kuidas 45 kraadi all minevad järsud kaldteed viivad ülespoole kodudesse. Terve see Como järve äärne tee kulgeb justkui mööda pikka küla, st kogu see äär on ilusaid majakesi täis ning see on nii ilus vaatepilt. Need teed! Need teed seal on tõesti väga kitsad - kõrvalistmel olijana hingasin pidevalt mõnes kitsas kohas jälle õhku sisse, hoidsin hinge kinni, kuni vastassuunast tulev auto mööda läks ning hingasin välja. Mingi hetk sõitis vastu üks kaubik kitsas kohas, mina ohhetasin ja ahhetasin ja hoidsin jälle hinge kinni, saime mööda ja Rando nägi küljepeeglist, kuidas seesama kaubik läks kenasti vastu meie taga sõitva auto küljepeeglit - mitte kedagi ei huvitanud, kõik sõitsid edasi. Noh, nende mõistes ongi niimoodi normaalne ju, ei miskit erilist!
Ja need mäed, mis Como järve ümber laiutavad ja enda poole kutsuvad - ma ei tea, miks, aga neid jääkski vaatama. Kui öeldakse, et on kolm asja, mida inimesed võivad lõputult vaadata: voolavat vett, põlevat leeki ja töötavat inimest, siis ma lisaksin sellesse nimekirja veel neljanda - mäed.
Hakkame jõudma Bellagio linna, mis asub kaardil vaadates justkui suure laia poolsaare tipus. Sealt edasi oli järgmine siht Lecco linn.
Bellagio linn on klassikaliselt ilus Como järve äärne linn, tänavavaated täis imeilusaid majakesi ja detaile. Mul oli välja otsitud mitu Bellagios asuvat villat (Villa Serbelloni, Villa Melzi), lisaks Bellagio kõige järvepoolsem tipp Punta Spartivento, kuid tunne ütles, et nendesse me seekord ei lähe, sest kuna aeg oli juba tund üle lõunaaja, ütles kõht, et peaks üles otsima selle poe, mille aadressi ma juba kodus välja olin raalinud ning ostma süüa praeguseks ja õhtuks, autosse lastele näksi jne. Lõime poe aadressi siis gepsu sisse, sõitsime ilusti poe ette ja vaatasime, et huvitav, jube rahulik linnake siin, ühtegi autot pole poe ees, inimesi ei paista üldse tänavatel hetkel liikuvat. Seejärel vaatame poe seina peal olevat silti, mis ütleb, et pood on pandud kinni kell 12:30 ja avatakse kell 15:30. See väikene pisiasi läks tõesti meelest, et ka siin, Itaalias, peetakse mõnes kohas siesta't. Agaaa kustkohast me siis süüa saame, sest JUST PRAEGU on kõht kõigil väga tühi ja oleks vaja süüa. Leidsime seal ühe parkla, parkisime ära ja.....hakkasime mõtlema. Mööda kõndis üks daam koerakesega, jõudsime sellise mõtteni, et peaks temalt küsima, kas siin lähedal on praeguse siesta ajal äkki lahti mõnda pizzeria't, kus süüa saaks. See daam koerakesega vist oligi esimene nii-öelda silmast silma kohalik kontakt, kellega sai suhelda, st proovida suhelda, ta ei osanud inglise keelt üldse, aga saime käte-jalgade ja häälitsuste kaudu suheldud ja üksteisest lõpuks aru, ta viis mind 100 meetri kaugusele ja näitas, millist teed mööda peaksime minema, tee viib mäest üles, siis mäest alla ja vasakule jääb üks pizzeria, mis on praegu lahti ja see on 5 minuti tee. Seal parklas vahetasimega kõik oma pikad riided soojale 25-kraadisele suveilmale vastavaks ning seadsime sammud pizzeria poole.
Võtsime mitme peale kaks pitsat, mis ise maksid ainult 8 € ja 6 €, kuid arve ise tuli 26 €, sest suurima osa arvest moodustasid hoopis mullivesi ja tavaline väike veepudel.
Kõhud täis, kõndisime tagasi autosse ja saime aru, et siin linnas peaaegu et puuduvad kõnniteed autoteede ääres. Üleüldiselt on nii ka paljudes teistes Itaalia väikelinnades. Vahepeal miskid kõnniteeribad on, väga kitsad, niiet kui nende peale minna, siis peaks hanereas kõndima, vahepeal ei olegi kõnniteesid - kõnnidki autoteel lihtsalt. Como järve äärsetes linnakestes või külades on kõik maatükid ja pinnad väga tihedalt asustatud kõrvuti puude ja põõsastega - igale majale järgneb kohe puu või põõsas, murualasid me seal ei silmanud.
Järgmine sihtkoht sel päeval - Lecco linna lähistel asuv Piani d'Erna õhugondliga sõit Monte Resegone mäe otsa. Mäe enda kõrgus on 1375 m, meie jõudsime 1329 m peale. Ülesviiv gondlisõit oli meie jaoks juhuslikult privaatsõit, sest mitte ühtegi teist inimest meiega samal ajal üles ei liikunud (pärast tagasi alla sõites oli gondel inimesi täis).
Praegu Piani d'Erna mäe kõrguse numbrit merepinnast vaadates ei tundugi nii kõrge, aga selle reisi esimene mäe otsast avanev vaade - oooohhhhhhh, milline rahu ja õndsustunne südamesse jõudis.
Mäe otsas sai ringi liikuda ja endale parimaid vaateid püüda.
Edasi sõitsime läbi Varenna linna, kus pikemalt seekord ei peatunud, kuigi selle linna kohta oli mul välja otsitud, et seal asub näiteks kindlus nimega Castello di Vezio ja Villa Monastero.
Kuna me Bellagio linnas poes käia ei saanud, ei saanud me ka autosse vett osta. (Viga! Kuidas me siis varem selle peale ei tulnud...) Ühel hetkel hakkaski Karl tagaistmel vett nõudma ja jama on see, et ühtegi poodi ka ei näinud. Lõime gepsu sisse mingi läheduses asuva poe, mis juhatas täiesti veidrast kohast läbi, kuid juu pidi nii minema, et me sinna imeliku tee peale jõudsime, sest sõitmisega samal ajal nägin silmanurgast, kuidas mingist kraanist tuli vett ning kraani kõrval täitsid kaks inimest järjest veepudeleid, mida poetasid seejärel oma auto taga olevasse väiksesse järelkärru. STOP! Jooksin kahe tühja veepudeliga kraani juurde, lasin need täis ja siis Karlile ei sobinud see vesi, sest ta ei saanud tulla minuga koos kaasa vett pudelisse laskma :). Need kaks inimest, kes seal oma tohutut hulka 1,5-liitriseid plastpudeleid veega täitsid, ei osanud sõnagi inglise keelt. Tahtsin neilt küsida, kus lähim pood on (ja teise silmaga piilusin nende järelkärru, kus oli neil juba kaks suurt kastitäit täidetud veepudeleid). Üks auto oli seal veel - tundus, et vanaema-vanaisa oma lapselapsega - ka nemad ei osanud sõnagi inglise keelt, kuid kuidagi taaskord käte ja jalgadega ning häälitsustega seletades mõistsin, et nad tahavad öelda, et nad sõidavad oma autoga meie ees lähima linnani ja näitavad, kus pood asub. Vot sel hetkel ma tundsin, kuivõrd lahke, sõbralik ja abivalmis (just suvalise võõra inimese suhtes) üks ehe kohalik itaallane on! Sinna oli umbes 5 km, linna äärde jõudnud, peatasid nad korraks tee ääres auto, onuke tuli välja, kõndis meie autoni, vehkis sõbralikult kätega ja näitas edasi ja rääkis midagi, me ei saanud midagi aru, aga olime väga rõõmsa näoga ja andsime igatmoodi märku, et me oleme väga tänulikud. Linna sisse sõites pidime veidi seda poodi veel otsima, kuid lõpuks (lõpuks!) leidsime - poeketi nimi oli Conad. See oli üsna väike pood (mitte nüüd just liiga väike ka) ja saime kõik vajaliku, mida soovisime.
Söögikraam peal, võtsime suunaks esimese Itaalia ööbimiskoha, mis asus siinsamas Como järve kaldal Dervio linnas. Võõrustajaga vahetatud kirjavahetusest saime teada, et maja, kuhu esmalt check in'i tuleb tegema tulla, asub umbes 100 m kaugusel sellest majast, kuhu ööbima läheme. Veel saime kirjavahetusest justkui aru, et see asub ZTL tsoonis ning seepärast parkisime Dervio linna peatänavale ehk veidi eemale ning läksime jalgsi registratuuri maja otsima. Hiljem selgus, et ei, seal ei olnud ZTL tsoon, vaid võõrustaja ütles, et seal ei saa (või ei ole mõistlik) sõita lihtsalt seepärast, et sealsed tänavad on väga kitsad ning lihtsam oleks jala liikuda. Esmalt parkisime hetkeks peatänava peale puude vahele, sest nägime, et teisedki parkisid nii. Ega tegelikult ju ei teadnud, kas päriselt ka nii võib parkida või mitte. Rando läks ühelt möödujalt küsima, kes ütles, et Itaalias võib parkida ainult seal kohas, kus on see reaalselt sildi peal kirjas. Igal pool, kus silti pole, ei tohiks ka parkida. Ehk siis seal puude vahel (kus kõik itaallased parkisid), ei tohiks parkida. Lisaks ütles ta veel sellise lause, et ah ega ta ka päris täpselt ei tea. Mõtlesime, et no peaks ikkagi ühe päris parkla leidma, sealsamas teisel pool teed oligi üks parkla koos päris sildiga. Kuigi parkla silt oli isegi üsna arusaadav, küsis Rando ühelt kohalikult, kes ka seal parklas oma autoga parkis, veel üle. Ta ütleski, et jah, tööpäeviti on sildil näidatud kellaaegade ajal parkimine tasuline.
Siis hakkasime kõndima registreerimise majakese poole, mis oli üsna lähedal, selle majutuse omanikud on väga toredad ja sõbralikud, niiet kindlasti soovitame. Kuna selle maja juures oli parasjagu privaatne parkimiskoht vaba, kõndisid Rando ja Kaur tagasi auto juurde ning sõitsid autoga selle maja ette. Seejärel näidati meile seda maja, kus meie tuba asub. Tee sinnani, 100 meetrit, oli vaja Karlil kindlasti punast kohvrit vedada, kusjuures sel teel puudusid kõnniteed ja autosid liikus vahepeal päris korralikult, niiet 100 meetrit mitte nii väga rahulikku olukorda ja kohale me jõudsimegi.
B&B majutuse leiate booking'ust La Casa Sul Sasso nime alt ning meile see ööbimiskoht väga meeldis. Selles konkreetses majutuses on alumisel korrusel suurem köök ning ülemis(t)el korrus(t)el toad. Meie häärber asus teisel korrusel. Mõned pildid teile ettekujutuseks:
Alumisel korrusel oli üsna eriline kummut, mis jäädvustamist vääris. Üldse oli selles kohas interjööri põimitud vanemaid mööblitükke, mida oli restaureeritud.
4. september, laupäev
Kuna septembri esimeses pooles loojub päike Itaalias kell 20:00 paigus, jõudsime majutusse kohale pimedas (ja jõuame üldjuhul kogu reisi jooksul ka kõikidesse teistesse majutustesse pimedas), siis polnud meil õhtul õrna aimugi, mis hommikul aknast välja vaadates ootab või vastupidi, hoopis tabab. Sel hommikul aknast välja piiludes vaatasid vastu Itaalia väikelinna vanemad kivihooned koos lillepotimajandusega.
Uus päev, uus suund. Hommikusöök söödud, nüüd edasi. Tänase päeva kirssideks tordil olin välja valinud läbida kaks kuulsat mägiteed Alpides - kohati äärmiselt kitsas Gavia Pass (kõrgeim punkt 2652 m merepinnast) ning Alpide kõige kõrgemalt kulgev mägitee Passo Dello Stelvio (kõrgeim punkt 2758 m merepinnast).
Et nende mägiteedeni jõuda, oli vaja esmalt läbida Sondrio linn, kus olin üles märkinud, et kui aega on, siis võib vanalinnast läbi minna või Valtelliina Orobie piirkonda külastada (suusakeskus). Samuti viis tee läbi Aprica linna, kus oleks olnud ka võimalus gondliga mäkke minna. Kuid peab tegema valikuid, midagi valima, midagi ära jätma ja seda kõike iseenda kõhutunde pealt ning selle järgi, et ma tean, mis meile meeldib ning ma tean, et kui meile meeldib mitu kohta, siis tean, millised neist meile kõige enam meeldiks. Kuna Aprica linna jõudes oli aeg juba sealmaal, et oli kuulda kõhukorinaid (kõhukorinaid siis kolme suurema reisiselli puhul, kõige väiksem meist teavitas oma söömisvajadusest enesekindla ja kõlava häälega), otsustasime peatänaval sõites leida ühe pizzeria.
Ning korraks peatun ka sellisel armsal mõttel, et oleme viimase paari aasta jooksul märganud Kauri huvi fotograafia vastu (võimalik, et ta on selleni jõudnud näiteks seekaudu, et näeb pidevalt, kuidas mina peaaegu igast asjast kogu aeg pilti või videot teen), aga ma ütleks, et see on tore soov tal proovida ka ise kätt harjutada. Nii lasemegi tal ise oma käega vahel fotosid teha, sest tegelikult - tema silme läbi, st veidi madalamalt kui meie enda silmad reaalselt on, tehtud fotod on vägagi huvitavad ja sõna otseses mõttes "teise nurga alt". Tema näeb ju maailma oma vaatevinklist ning oma tehtud fotode läbi justkui täiendab meid. Lisan mõned näited hetkedest, kui tema reisis selles punktis oma autoaknast fotosid tegi ehk see on SEE, mida tema ca 10 minuti jooksul nägi autos ja autost välja vaadates.
Oeh oeh oeh, vahva. Vahel mulle tundub, et meil on miski kiiks küljes, et TAHAME neid ülikitsaid teid läbida ja pinget kruvida. Aga juu siis ongi nii, ma leian, et see on tore kiiks, saab niivõrd häid mälestusi ja kogemusi. Sest see Gavia Pass tee oli kohati ikka niivõrd kitsas, et vahepeal ütlesin ma kõrvalistmel mitu korda järjest, et "Palun, ära tule praegu autot vastu! Palun, ära tule praegu autot vastu!". Sest teeruum oli olemas ainult ühele autole! Vaata videot.
Tee jooksul on imetleda palju. No ei jõuagi ära imetleda tegelikult. Ja kõikidel reisidel tundub nendel hetkedel iga kord, et jääb meelde, kuid samal ajal on tunne, et eiiiii! Ei jää meelde! Siis püüad teadlikult seda kõike meelde jätta, oma ajju salvestada, paroolid peale panna, et mitte keegi ei saaks seda sinult ära võtta. Ma tõesti väga loodan, et internet ei kustu mitte kunagi ära, sest siis on vähemalt üks koht, kus see tunne kõik teksti ja piltide abil kirjas on, kui üks kord juba nii vanad oleme, et ei mäleta enam isegi seda, mis riikides reisil käinud oleme.
Kui planeerite selliseid teidpidi seiklema minna, siis ühe soovitusena paluksime teil kindlasti eelnevalt seal "all", madalal, enne kõrguste võtmist, auto paak täis tankida. Õnneks (õnneks!) ei pea ma teile kirjutama, et meie seda ei teinud, meil oli kütust ca 1/3 paagist või peaaegu pool, kuid ühel hetkel märkasime, et serpentiine niivõrd palju kilomeetreid võttes hakkas autol fuel range üsna kiirelt vähenema. Meil oli üsna ohutu muidugi, range oli ca 200 km veel. Andsime endale aru, et jah, kui üles oleme jõudnud ja allapoole hakkame laskuma, ei ole see nii, kuid hetkeks tõmbas kõhu õõnsaks küll. Just sellest vaatest, et näiteks kui meil oleks olnud oluliselt vähem kütust ja kui meil oleks kütus saanud otsa üleval Gavia Pass'i haripunktis olles, mis siis reaalselt oleks saanud? Võõras riigis, ekstreemses kohas ja oludes. Järgmine tankla oli ju nii-öelda all. Ah?
Meie lülitasime vahepeal auto konditsioneeri välja sellistel mägiteedel (ka edaspidi) ja oli kenasti märgata, et autol tuli "jõudu" juurde. Jah, sellel Fiat 500L'il ei olnud mitte kliimaseade, vaid konditsioneer. Kuigi oleme oma igapäevaselt kasutuses olevate autodega harjunud kliimaseadetega (õigemini, ei kujuta enam ettegi, et kliimaseadet autos pole), siis inimene ju harjub teadagi kõigega.
Teel "üles" tekib ikka aeg-ajalt kohti, kust võiks mõnel vaateplatvormil looduse ilu vaadelda.
Vahepeal imestad ja vaatad, kuidas sellistes kõrgustes tegeletakse karjakasvatusega, näiteks ühes kohas oli lehmade kari ning teises kohas lambakari mägedes.
Ja siis järgmisel hetkel mõtled, et küll on ikka tublid sporditegijad need, kes kogu selle Gavia Pass'i läbimise ratta otsas ette võtavad.
Jõudsime Gavia Pass'i tippu. Igaksjuhuks lisan, et seal üleval tipus olles ei ole võrreldes üles mineku või alla tulekuga sellist kümme korda ilusamat vaadet, kui keegi loodab, aga see tunne see ära teha, see on see, mis loeb (vaata videot). Oled selle läbinud, selle ära teinud, seal ära käinud, see tekitab rahutunde südamesse. Üleval sai endast loodusele ja kõigele ümbritsevale ka märgi maha jätta, lüües kella (vaata videot).
Nii oligi aeg hakata liikuma serpentiine-pidi allapoole, teadmisega, et seal all "kuskil" tangime kütusepaagi täis.
Itaalias kütust tankides vaatab sulle tanklates vastu Senza E5 või diisel. Kusjuures meie ei puutunud kokku selliste tanklatega, kus oleks äratuntavalt kirjas bensiin või diisel. Diisli tundsid ära ainult selle järgi, et see oli märgitud musta värviga. Meie auto sõitis bensiiniga ning see oli ka üks põhjustest, miks see ei liikunud edasi nii nagu tahtsime, mootor oli lahja ning gaasi põhja vajutades...ei toimunud mitte midagi. Itaalias on tihti nii, et kõrvalteelt kiirema 90 km/h+ tee peale sõites on võrreldes Eesti teedel sarnaste kohtadega megalühike ehk et sul peab olema hea minekuga auto, et normaalselt sinna tee peale saada. (Meie siis ilmselgelt olime sellistes kohtades auto minekuga tiba hädas.)
Nüüd olime põnevil järgmise mägitee - Passo dello Stelvio - avastamisel. Esiteks juba ainuüksi seepärast, et see pidavat olema ida Alpides kõige kõrgemal kulgev mägitee. Järgneva koha peal mööda serpentiine järjest ülespoole sõites tekkis hetkeks tunne, nagu oleksime Norras Trollstigen'il. Arutlesime omavahel veel, et me ei saa tegelikult võrrelda omavahel Trollstigen'it ja seda kohta siin, sest need on ju erinevad kohad, erinevad riigid, erinevad mäed jne, kuid see algus - alt üles sõit mööda serpentiine - andis sarnase tunnetuse (vaata videot).
Ühel hetkel leidsime kena vaateplatvormi, kus kiiresti seisma jäime ning vaateid nii üles kui alla imetlesime. Vaade üles on paremini arusaadavam eelneva video peal. Vaated alla olid sellised (vaata videot):
Enne kui autosse läksime ja teekonda jätkasime, nägime sama vaateplatvormi parklas peatumas ühte ilusat saksa numbrimärgiga sportautot, millest astus välja ca 60-aastane meesterahvas, kes sõitiski üksi, vaatas meid, vaatas vaateid, mõnus naeratus näol ja oli nii rahul end ümbritsevaga ja tõenäoliselt kogu selle meeloluka sõiduga, mis ta oma suksuga oli teinud. Ta lihtsalt tuli sõitma sellele teele - nautima oma autot, nautima loodust, nautima mootori hääli.
Olime kodus eelnevalt selle mägitee kohta lugenud, et seal sõidab väga palju mootorratturid ja sportautosid, kellele meeldib oma autode võimeid ja mootorit proovile panna, võttes kurve, kiirendades jne (vaata videot). See tee on justkui sportautode paradiis. Kusjuures enamus nendest sportautodest, mida nägime, olidki välismaa numbrimärgiga - Saksamaa, Austria ja ka Tšehhi.
Üks asi on lugeda tekste, kus kõik seda on öelnud. Teine asi on ikkagi koha peal olles seda ise näha, kui reaalselt vaatad värvilisi ülimadalaid sportautosid ja kuuled nende mootori hääli ja kujutad ette, kuidas nad täiega gaasipedaalid pärast kurvi põhja vajutavad (vaata videot). Teate, seal oli niiiiii palju sportautosid kogu selle mägitee peale kokku, et arvatavasti ei näe me järgmise 10 aasta jooksul kokku ka nii palju sportautosid. Kusjuures huvitava faktina saab öelda, et vähemalt sel päeval oli Audide osakaal suur.
Üles jõudes parkisime auto ära ning tõttasime vaatama, millega seal siis tegeletakse. Parkimiskohta otsides nägime, kuidas ühes parklas oli justkui eri marki autode kokkutulekud - näiteks Ferrari või Porsche omanikud olid oma värvilised autod perfektselt kõrvuti parkinud, autode kapotid olid kõigil korraga üles tõstetud ning siis vaadati ja arutati ja mõeldi seal midagi. Kui meie sinna perfektselt pargitud autode väljanäitusele kohale jõudsime, olid kõik autod juba ära sõitnud. ("Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud...")
Üleval tegelikult elu kees - me saime pildile ka mõned kohad, kus parasjagu vähem inimesi oli.
Selle sildi pealt võib kõige alumiselt realt lugeda infot, et Passo dello Stelvio teekonna jooksul on vaja läbida 38 serpentiini:
Märkasime, kuidas lapsed mängisid kaugel jalgpalli. Kas pole mitte huvitav vaatepilt?
Eelnevalt olime välja otsinud, et saaksime siit sõita õhugondliga veel kõrgemale, leidsime majagi üles, kust gondlid lähevad, kuid kahjuks oli see kinni. Asi oli vist selles, et olime seal liiga hilja (olime seal natuke pärast kella 16) ja lumi sealses suusakuurordis üleval on selleks ajaks liiga sulaks läinud. Ju siis ei leidnud ma kellaaegasid toona otsides.
Kõht hakkas ka kergelt heledaks minema ja mõtlesime, et vaatame, mis hinnaga seal bratwurst'i müüakse - 7 € tk. Vorstike pandi kahe suure leiva vahele, lisati hapukapsast, miskit kastet, jagasime selle nelja vahel ära ja sellest kujunes hea õhtuoode.
Teel alla kulgesime mööda serpentiine ja imetlesime vaateid.
Ühel hetkel märkasin kaugel järsku mäenõlva peal kahekordset maja. Iga serpentiini peal vaatasin seda maja uuesti ja ei saanud aru, kust kohast inimene või inimesed sinna majani jõuavad? Kus see tee peaks seal olema SELLISE mäenõlva peal, mida mööda normaalselt (või kasvõi ebanormaalselt) sõita saaks? Päriselt ka? Ja kes seal üldse elab? Erak, kes kasvatab tagaaias koduloomi, toitub nendest ja poes ega mujal avalikkuses ei käi? Võibolla sealt metsavahel ikkagi miski tee siis majani läheb, ei tea. Selle pildi pealt pole maja ennast nähagi, kui näitan punase noolega seda kohta, kus maja asub:
Tee-ääres peatust tehes (vabandust, kallis Itaalia, aga 2,5-aastasega lihtsalt PEAB vahepeal käima tee-ääres peatusi tegemas, kuigi see pole viisakas, aga meil olid juba omad nipid selleks), nägime üsna järsul mäenõlval ka lehmasid ning samal ajal parkis üks mees sinna lehmavedamise järelkäru. Meil käis peast läbi mõte, et kuidas üks lehmakene seal käru sees üldse püsti püsib, kui terve tee koosneb ainult serpentiinidest? Koormarihmaga kinni seespool käru?
Kui olime umbes 30 minuti kaugusel oma ööbimiskohast, helistasin majutuse omanikule ette, et öelda, et jõuame poole tunni pärast. (Booking'u kaudu märkisime broneeringuid tehes kõikidesse ööbimispaikadesse kohalejõudmiseks kl 21-22 ning vastavalt majutuskoha tüübist andsime vajadusel ette teada, kui jõuame varem.) Alguses rääkisin inglise keeles - tädi ei saanud midagi aru - siis hakkasin igaksjuhuks saksa keeles rääkima, õnneks siis tädi mõistis mõnda sõna, kuid neidki vähe, sealhulgas sai siiski aru, et jõuame 30 minuti pärast. Kohale jõudes oli juba pimedaks läinud. Sõitsime kõik korraga üliiiipisikeses liftis neljandale korrusele, väga armas ja tore omanik näitas meile põhiasjad ära ning läks.
5. september, pühapäev
Hommikul ärgates põhimõtteliselt peaaegu et jooksime välja rõdu peale, nägemaks, kuhu me sattunud oleme ning mis vastu vaatab (vaata videot):
Tegemist on Giuchry Apartment'iga, mis oli kogu meie reisi jooksul kõige kallima ühe öö hinnaga - 124 €. Merano piirkond Itaalias on kallim ning see korter oli sel hetkel, kui majutuse broneeringuid tegime, meie soove arvestades kõige soodsam. Tegemist on väga ilusa, puhta ning moodsa väikese stuudiokorteriga, kuhu mahuks hästi mõnusalt ära ka neli täiskasvanut.
Tänase päeva soovid, kuhu veel ja veel oleks soovinud minna, saaks tegelikult ära jaotada kolmele päevale. St mul on ettevalmistatud faili üles kirjutatud niivõrd palju kohti, mis leidsin, ning mille seast tegime jälle omad valikud. Näiteks Bolzano linnas on kaljunuki peal asetsev tore kindlus Castel Roncolo, kesklinnas Duomo Maria Assunta Gooti stiilis katedraal või siis Ritten (it. k. Renon) õhugondel. Samuti oli mul kirjas, et võimalusel uudistada Trento linna Toomkirikut. Või siis kaardilt vaadates veidi meie läbi tehtud trajektoorilt paremale oleks jäänud San Martino di Castrozza linn, mis asub Lõuna-Dolomiitides ning kust pääseks köisteel ja rippgondlis Alpe Tognola tippu 2163 m ja Cima della Rosetta'le 2609m, kus paistaks mõlemalt poolt vaated Pale rühma tippudele. Nii leidsime veel eeltööd tehes, et hea linn Dolomiitide imetlemiseks oleks Canazei linn, kuhu viivad suvel huvilisi mägesid ja vaateid vaatama köisraudteed. Parimad vaatekohad on Pecol ja Col dei Rossi, kuhu saab Belvedore köisteed mööda otse Canazei'st Via Paredalt. Põhjas paistab Sella mägede rühm, läänest Sasso Lungo, lõunas Dolomiitide kõrgeim mägede massiiv Marmolada.
Kes nüüd juba tunneb meid või saab aru, millisest sõnasabast MEIE viimas lauses kinni haarasime, teab, millise koha täna sihiks seadsime - otse loomulikult Dolomiitide tipu - Marmolada. Plaan oli läbi sõita Dolomiitide tee (Great Dolomites Road - Grande Strada delle Dolomiti) ehk tee nr S241 ning Marmolada tipu võtmine jäi selle äärde.
Alustasime oma päeva ööbimislinnast Meranost ning juba eile, kui veel valge oli õues ning ööbimiskohta sõitsime, märkasime, et selles piirkonnas kasvatatakse suurtel aladel õunu. Kogu aeg mõtlesime, et ühel hetkel peame auto kinni ja teeme pilti ka, kuid millegipärast ei jõudnudki õunapuudest pildi tegemiseni.
Dolomiidid jäävad kahe linna vahele - Bolzano läänes ja Cortina d'Ampezzo idas. Nii sõitsimegi läbi Bolzano linna ning liikusime lääne poole. Ühel hetkel vaatasime, et tee ääres pargib nii palju autosid, kes olid vaatama tulnud, nii nagu meiegi, imeilusat mürkrohelist/sinist värvi järve Lago Carraza't (sks. k. Karrersee). Sõitsime tõkkepuuga parklast läbi ning onud parklas näitasid täpselt, kuhu autod järjest parkima peavad. Jalutasime tunnelist läbi ja saime aru, et see järv väärib tõesti külastamist, sest vesi on tõeeeeestiiiiiiii nii kena erkroheline (või erksinine, nüüd võivad kõik omavahel natuke vaielda, et kumb värv siis õigem on öelda).
Üks pilt sellest järvest tuli minu arvates lausa ulmeliselt lahe - siit puude vahelt vaadates oli tunne, nagu tsvilisatsiooni pole, oleks justkui ürgaeg ja kohe jookseb sealt puude tagant üks dinosaurus välja. Ma ei tea, kuidagi hästi sürr hetk, samas nii puhas, tõeline ja ürgne. Teravsilmad leiavad kaugel tee peal ühe bussi sõitmas, aga kui see buss välja arvata kogu kontekstist, siis mulle hetkeks tundus, nagu viibiks kuskil teises, möödunud ajastus.
 |
| Pilt on laenatud FullSuitcase.com lehelt |
GoogleMaps'i abil saime veel teada, et kui kolmanda gondlisõidu alguseni viibisime Veneto maakonnas, siis alates Serauta'st hoopis Trentino-Alto Adige piirkonnas. Siin skeemil on näha halli joont, mis kulgeb läbi nr 3 ehk Serauta vahepunkti:
Need emotsioonid, mis kõiki neid vaateid nähes meid valdasid - oooooooo, ikka ülespoole, ülespoole ja aina ägedamaks läheb.
Jõudsime viimase gondliga lõppu. Edasi oli vaja gondli peatumiskohast nelja korruse võrra üles minna, et jõuda vaateplatvormini. Lift oli katki, niiet kondimootor oli vaja tööle panna - esimese korrusevahe kõndisime tavapäraselt ära ja siiiiis… meil pole kummalgi nii varem olnud (pole ka varem sellisel kõrgusel pidanud treppe mööda astuma onju), aga me olime täiesti (täiestiiiiii!) võhmal ja hingeldasime nii kuis jaksasime. Kuna trepid olid maja sees, siis oli ju mask ka veel ees. Teine, kolmas ja neljas trepivõtmine läks eriti aegluubis kõndides, mul oli veel Karl ka süles. Kaur liikus kogu trepiosa täiesti tavapärases rütmis, küsisime talt, et kas ta ei tunne, et veidi raskem on liikuda või et on väsinud või et hingata on veidi raskem - ei, tema ei saanud midagi aru, et teistmoodi oleks. Mõtlesime siis, et kaks varianti, kas oleme järsku vanaks saanud (no ma ei tea, ei ole) või siis lastel ongi selliseid kõrgusi veidi lihtsam võtta? Iga päev kõnnime kodus mitu korda trepist üles neljandale ja tagasi. Eks see õhk oli Marmoladal sellise kõrguse peal täiskasvanute jaoks tiba hõre ikka.
Igatahes üles me jõudsime, puhkasime hetkeks sellest "meeletust" trepimaratonist ning silmad lahti - vaatasime ja üritasime uut infot mällu salvestada. Jõudsimegi kohale, vaaaaaaaaaaaauuuu! Vaata videot.
Selliseid kõrguseid ja vaateid püüdes on alati soov, et päike paistaks, ilm oleks selge ja vaade paistaks võimalikult kaugele. Meie sealoleku aja jooksul oli õnneks suur osa ajast päiksepaisteline ja selge vaatega. Vaateplatvormilt ühte külge vaade oli pilvine, st pilv oligi sealsamas meie juures. Ühel hetkel hakkas see pilv teisele poole mäge liikuma (vaata videot).
Udu (või siis mägede kontekstis pilv) on eriliselt ilus loodusnähtus. Marmolada pakkus mulle päiksepaiste kõrvalt hetke, kui sain seda jäädvustada.
Uudistasime veel, mis seal teisel pool pilvekangast olla võiks.
Kui olime oma mõtetes jõudnud arusaamani, et oeh, olemegi nüüd siin ära käinud, ära näinud, hakkasime tagasi alla liikuma (vaata videosid siit ja siit). Pärast Malga Ciapela'sse tagasi jõudmist tundsin järgnevad kaks tundi midagi sellist, mida ma varem kogenud pole - mul oli kummaline tunne, just peas, justkui pea pitsitas meelekohtadest (ei valutanud), justkui käis õrnalt ringi, samas nagu ei käinud, ilmselt seotud vererõhuga ja kõrguste-languste võtmisega. Liikusime see kaks tundi põhimõtteliselt ainult mööda serpentiine, tasapisi madalama kõrguseni ja see tunne läks täielikult ära, kui olime jõudnud ca 200 m kõrguseni merepinnast.
Kohtasime ühes linnas väga aktuaalse nimega hotelli:
Läbitud teel oli vast umbes 50 km ulatuses selline lõik, kus varieeruvalt u 500 m või ka 1 km tagant olid tee ääres musta värvi postid. Tagantjärgi mõeldes alguses me neid ei märganudki, aga kuna neid teatud aja tagant jälle tuli, hakkasime neile tähelepanu pöörama ja arutlema, mis need võivad olla. Ega me ei tea siiamaani, mis postid need olid, ainus loogiline järeldus oli, et juu need olid kiiruskaamerad. Niiet kui keegi lugejatest teab, millega tegu, andke aga märku, kas meie hüpotees oli õige või mitte.
Auto rattad viisid edasi Lago di Braies järve suunas. Ootused selle järve ilule, täpsemalt vee värvusele, olid väga kõrged, sest olime nii googeldades kui ka tuttavate sotsiaalkontodel näinud megailusaid pilte. Parkisime tasulisse parklasse ja läksime järve äärde.
Järve äärde jõudes saime aru, et järv on just praegu, meie seal olemise ajal, pilve varjus ja see pilv ei taha üldse nii kiiresti päikese eest ära liikuda, kui võiks. Ühesõnaga vee värvus ei olnud pooltki see, mida arvasime nägevat. Ja ma kindlasti ei hakkaks seda vett piltide peal filtritega ilusamaks tuunima. Kuigi see koht on väga kaunis, jäi meil sealne olek kuidagi poolikuks. Olime seal maksimum pool tundi ja maksime parkimise eest 8 eurot.
Kuna Lago di Braies järve juurest oli meie järgmise ööbimiskohani ca 190 km ja GoogleMaps näitas, et selle läbimiseks kulub 2,5 tundi, otsustasimegi sihiks võtta ööbimispaiga, et sinna parajal ajal kohale jõuda. Sõitsime mööda Dolomiitide teed Bolzano linnast läbi ning keerasime Calliano linnakesest Folgaria linna suunas, kus meie majutus asus. Selleks ajaks oli jõudnud juba pimedaks minna. Edasi oli vaja liikuda 12 km, sh läbida vähemalt kümme serpentiini, sest öömaja asus mäe otsas. Kui õigele tänavale kohale jõudsime, kõndisin pimedas ühe maja juurest teise juurde ega saanud aru, kus see meie majutuse maja on, sest kõik tundusid olevat korter- või eramajad. Rando ja Kaur olid autos, juhuks kui Karl peaks ärkama. Siis nägin kaugel ühte meest suure koeraga jalutamas ja jooksin talle järgi, et abi küsida. Ta oli ka alguses segaduses, kus see maja on, mida otsime, kuid GoogleMaps'i abil saime aru, et nendesamade majade vahelt läheb üks kitsas tee põik ca 100 m, mille lõpus oligi meie ööbimiskoht. Kuna seal oli kõik nii tihedalt maju täis ja igalt poolt viis mõni kitsas tee kuhugi, siis oli tunne, et need teed viivad näha oleva maja parklasse vmt. Admin ei osanud ühtegi sõna inglise keeles ja nagu harjumuseks juba saanud, suutsime käte ja jalgade vehklemise abil üksteisest aru saada. Õhtusöögiks tegime omale mikrolaineahjus soojaks sügavkülma pitsa, kõrvale 0,75 € vein ja magama ära. Lisan siia ka pildi sellest veinipudelist, 0,75 € kohta oli okei, aga Riesling on ikka 99% parem :)
6. september, esmaspäev
Reisi jooksul ööbime väga erinevat liiki majutustes. Selle öö veetsime Folgaria linnas asuvas Relais Fior di Bosco nimelises korterhotellis ja see oli niiiiiii kena ja avar. Ametlikult oli tegemist korterhotelliga, mis tähendas seda, et see oli ju ikkagi hotell, mis ei olnud jaotatud tubadeks, vaid eraldiseisvateks üsna suurteks korteriteks. Meie korteril oli kolm tuba, kaks rõdu, avar vannituba, kõik viimase peal tehnika ja sisustusega.
Hommikul rõdudele joostes vaatasime mitmesse ilmakaarde ja vaated meile meeldisid:
Huhhhuhhuu, uus päev, lähme siis edasi! Meie tänane eesmärk oli liikuda Garda järve idakallast mööda ning õhtuks jõuda järgmisesse ööbimispaika Mestre's. Lähenesime Garda järvele kaardi pealt vaadates põhjast, täpsemalt alates Torbole linnast.
Palm :)
Garda järv on lohesurfajaid täis, nad pole küll massiliselt üle kogu järve, vaid teatud kohtades. Ise mõtlesime, et kas seal järve peal on siis nii suur tuul, et vabalt saab surfida, juu siis on.
Sõitsime rahulikult mööda järve äärt kulgevat teed ja kujutasime ette, et oleme kohalikud, kes liiguvad nädalavahetusel oma kodust väiksele väljasõidule. Mul oli välja otsitud laudteega panoraamvaatega tee nimega Sentiero Panoramico Busatte Tempesta, et kui sinna jõudmine lihtsasti ülesleitavalt kulgeb, siis vaataksime üle. Kui GoogleMaps'i selle sisse lõime ja justkui õigesse kohta jõudsime, siis autoga vaikselt liikudes ei näinud me ühtegi silti, mis sinna panoraamvaate kohta juhataks, arvasime, et liigume parem edasi.
Praegu, neljanda päeva alguses tekkis meil huvitav tunne - mõlemal - meile tundus, nagu reis hakkaks kohe läbi saama, sest justkui nii palju on juba nähtud ja tõesti oli tunne, justkui homme lendaks juba koju tagasi. Ei tea, miks me nii tundsime, sest tegelikult polnud reis isegi poole peale veel jõudnud.
Järgmine linn, mida külastasime, oli Malcesine. Tahtsime köisraudteega sõita Monte Baldo tippu ning esmalt otsisime üles maa-aluse parkla. See asus tegelikult täpselt sellesama Monte Baldo tippu viiva piletikassa või majakese all. Parkimistasu oli väga mõistlik - tund aega maksis 1,5 €. Liikusime siis maa alt õue järjekorra lõppu. Järjekord oli umbes 50 meetri pikkune. Järjekorras seistes märkasin ka sellist reklaami:
Näitasime pileteid ostes Green Pass'e ja hakkasime kindlust uurima. Kindlus on üsna väike, kuid selleks ca 1,5-ks tunniks, mis meil oli köisraudteeni jäänud, täpselt paras aeg. Selle kindluse iseloomustamiseks kasutaksin veel järgmisi sõnu - perfektne, tabav, nagu peopesal, avar ja detailideni korrastatud.
Ronisime kindluse torni, kust avanes vaade Malcesine linnale ja Garda järvele. Kindluse ümbruses asuvad majad, millel on punased, punakad või oranžid kivikatused. Koheselt tundus meile, et siin nende katuste peal saaks teha häid filmistseene mööda katuseid tagaajamistest. Meenus ka Smilersi laul "Käime katuseid mööda". Katused olid niiii ilusad, samuti katuste kombo mägede ja järve taustal. Ja siis jõuad mõelda veel sellele, et iga selle katuse all olevas majas keeb ja kihab oma Itaalia elu - kes ajab oma väikest business'i esimesel korrusel; kellel on töölt vaba päev ja vaatab teisel korrusel parasjagu televiisorit või istub niisama oma majaukse kõrval oleval toolil, teeb suitsu ja vaatab mööda jalutavaid turiste. Rahulikud eluhetked kohalikel versus turistide siginat-saginat täis väiksed tänavad.
Siis vaatad üleval tornis olles teisele poole:
Kaur jooksis veel kindluse äärimööda ja vaatas üle kõik palmipuud.
Nüüd tundus, et oleks veidi näksida vaja, leidsime sealsamas kindluse lähedal väikese pagaripoekese, kust võtsime igale ühe bretzel'i ja veel paar vaniljekreemiga magusat keerdu. Avastasime, et Karlile on bretzel ideaalne söömiseks, ta saab sellest nagu autoroolist kahe käega kinni hoida ning ta sööb seda umbes pool tundi järjest.
Oli aeg hakata liikuma tagasi mäe poole, sest hiljaks ei tohtinud jääda ja meie kellaaeg piletil oli 13:00. Gondel oli inimesi täis ning sõidu ajal pöörles see ümber oma telje. Üleval sai liikuda suure ala peal, seal olid erinevad matkarajad, kes teab, mis pikkusega, ning kes teab, kuhu, ning siin-seal oli näha matkasaabaste ja käimiskeppidega matkajaid.
Meiegi liikusime esmalt (oma varbavahe plätadega) väikese tiiru, mitte matkarajal, aga niisama seal põhiplatoo peal ringi (vaata videot).
Ja vaatasime vaadet, mis avanes Monte Baldo tipust Garda järvele ning Malcesine linnale (vaata videot).
Võibolla panoraamvaade annab rohkem aimu.
Ja teate, mis, üleval on olemas ka ATM, niiet kui teil tekib tahtmine sealses restoranis keha kinnitada, kuid sularaha parasjagu ei ole ja näiteks kaardimakse ei toimi mingil põhjusel, siis voilaaa, saate sularaha välja võtta. Sõitsime gondliga alla (vaata videot), maksime parkla eest ja liikusime mööda Garda järve edasi lõunasse (vaata videot). Edasi pidime valima mitme koha vahel - meil oli valida, kas minna Garda järve lõunaosas poolsaare peal asuvasse Sirmione kindlusesse või tutvuda ca 3 tundi Gardaland lõbustuspargiga. Valisime laste rõõmuks lõbustuspargi.
Võib kohe ette ära öelda, et kui teil on kindel soov lastega Gardaland lõbustusparki külastada, võtke selleks kindlasti terve päev. Eks me ju ka mõtlesime, et küll tuleme siia ükskord tagasi ja oleme siin ka terve päev, samal ajal tiksus kuklas kogu aeg mõte, et no ei tea, kas ja millal me siia tagasi jõuame, sest praegu oleme ju siin ja käiks ikka kohe ära. Kas teadsite, et Gardaland lõbustuspark on avatud juba alates 1975. aastast ning ajakiri Forbes kuulutas selle pargi 2005. aastal maailma viiendaks parimaks lõbustuspargiks. Gardaland omab Euroopas külastatavuselt üheksandat kohta. Lõbustuspargi omanik pole Itaalia ettevõte, nagu me isegi arvasime, vaid park kuulub hoopis Inglismaale. Teemapargi ala on meeletult (meeeeee-le-tult!) suur - lausa 20 hektarit; kogu ala (teemapark, Sea Life, parkla) on pea 45 hektarit. Ja ausalt öeldes, meile tundub, et selle lõbustuspargi parkla oli suurim parkla, kus me üldse oma elu jooksul siiamaani sõitnud oleme.
Juba parklas olid sildid infoga, millised on Covid'iga seotud reeglid.
Me läksime parki sellisel ajal, kui ühtegi järjekorda ega midagi polnud, parasjagu töötas 5 kassat, ostsime piletid (129 €, võrdluseks, et Norra Hunderfossen'i lõbustuspargis läks meil paar aastat tagasi sama summa) ja astusime sisse.
Käisime Peppa Pig Land'is, see on päris vahvalt tehtud, väga autentne multikas nähtuga. Ideaalne nendele, kes fännavad seda multikat või kui enam ei fänna, siis mäletavad seda.
Ja see äratundmistõõm, kui Karl avastas, et tema pluus on sel päeval ka teemas :)
Tõmblesime ja jooksime seal pargis edasi-tagasi, esimesest kohast teise ja teisest kolmandasse, kolmandast viiendasse kohta jne, et ega ei jõudnudki seal eriti pilte teha (me polnud ju tervet päeva seal olemiseks võtnud). Mida seal oldud aja jooksul veel tähele panime, oli see, et kogu see park on tohutult läbi mõeldud oma detailide, visuaalide, tegelaste, majakeste, igasuguste vidinate-pudinate, lillede ja muuga. Ma kujutan ette, et lapse silme läbi on ta justkui muinasjutus.
Kogu reisi jooksul fotode tegemise käigus juhtus päris palju kordi nii, et tegime foto ära ja siis meenus, et phhhhh, mask on ju ees ja oli vaja uuesti teha. Siin on üks paras stiilinäide:
Lisaks ei saanud me alguses aru sellest, et miks kõikidele atraktsioonidele kohe minna ei saa, st saime aru, et mingi teema on sellega - kõik näitasid oma telefonidest miskit numbrit või asja ja siis näidati, et võib minna või vastupidi, et veel ei saa minna. Küsisime ühelt töötajalt, et mida me tegema peame või mis äpp alla tuleb laadida, et saaks ka atraktsiooni peale minna. Selgus, et seal lõbustuspargis olles on vaja äpp'i nimega Qoda. Selle äpi kaudu sai end panna teatud atraktsioonidele järjekorda (oma käepaela QR koodi kaudu), nii said teada, millal selle atraktsiooni juurde minema pead ning said seni teistes kohtades ringi käia. Aja jooksul vaatasid, mitu minutit on veel jäänud. Meie jõudsime ainult ühe sellise atraktsiooni peale - selleni oli aega tund aega hetkest, kui end järjekorda panime.
Pargis olles läks vahepeal kõht tühjaks. Kõikidele lõbustuspargis olevates toidukohtades oli vaja end samuti järjekorda panna sellesama Qoda äpi kaudu. Mõnes mõttes oli see üsna jabur, oleks võinud ju vabalt ka järjekorras oodata, samas, ma ei tea, mingis mõttes ka üsna geniaalne, ei tea tegelikult siiamaani, mis seisukohta võtta. Toidukohas järjekorras olles näitas äpp, mitu inimest enne sind on. Seal, kus meie järjekorras olime, kulges kahjuks üliaeglaselt kõik, aga lõpus saime oma pitsa kätte ja pugisime selle ära. Kusjuures siia tahaks kirjutada veel sellest, et kogu reisi jooksul ei näinud me MITTE ÜHTEGI joogiautomaati nii nagu Portugalis oli igal pool.
Kuigi ajaliselt sai seal vähe oldud ja kõike ei jõudnud läbi käia, jättis see park väga hea mulje ning sinna tasub kindlasti lastega tulla. Vaata videot sisse- ja väljamineku tunnelist, kusjuures parki sisenedes oli tunneli alguses silt, et selles tunnelis mõõdetakse infrapunaga kõigi külastajate temperatuuri.
Päev Garda järve ääres hakkas lõppema. Enne reisi lugesime, et pigem soovitatakse külastada Garda järve, mitte Como järve, sest Como on turistidest nii pungil ja Gardat külastab vähem turiste. Peab ütlema, et meil on küll väga hea meel, et mõlema järve ääres käisime, sest mõlemad järved on ümbritseva loodusega hästi-hästi ilusad. Eks see oleneb ajast, kui kaua järve ääres viibida, mida seal teha, mis linnas olla, millised on kogemused oldud aja jooksul jne, kuid meie soovitame ikka mõlema järvega tutvust teha!
Kel aega, võiks läbi sõita ka Verona linnast, meie sinna sel korral ei jõudnud, kuid olin üles kirjutanud mitu potentsiaalset kohta nagu Casa di Giulietta (Julia kodu), Verona Arena (amfiteater), Castelveccio, Castel San Pietro ja keskväljak Piazza delle Erbe. Samuti oleks Veneetsia ja Vicenza linnade vahele jääv Cittadella kindlus ilmselt üsna huvitav olnud.
Järgmine ööbimiskoht oli meil broneeritud Veneetsia eeslinnas Mestre's ning geps näitas, et sinna sõidab 1,5 tundi mööda kiirteed. Nii hakkasimegi kl 19.30 mööda kiirteed vurama ning tundub, et see kiirtee viis õrnalt, peaaegu mitte märgatavalt justkui allapoole, sest auto läks kenasti edasi ja sai normaalselt isegi möödasõite teha. Siinkohal kirjutan veidi ka teemaksude teemal. Meie saime Itaalias osa kahte sorti teemaksudest. Esimene kiirtee, kus sõitsime, viis Milano linnast välja, ning seda mööda sõites märkasime siltide peal pooljuhuslikult märki, kuhu oli kirjutatud www.pedemontana.com ja inglise keeles fraas, et maks tuleb ära maksta hiljemalt 15 päeva jooksul. Rando maksis selle Eestisse naastes ära, lehel oli vaja teha konto ning siduda see rendiauto numbriga, nädal aega hiljem kustutas ta sealt seose enda isiku ja rendiauto numbri vahel ära. Kõik ülejäänud Itaalias kokku puututud maksustatud kiirteedega seotud toimingud nägid välja sellised, et enne kiirteed oli vaja võtta putkast paberitükk, mille järel avanes tõkkepuu. Meie valisime alati valge sildiga märgistatud järjekorra või värava, st me ei valinud kollase sildiga väravat, kuhu oli kirjutatud TELEPASS, sest need olid mõeldud kohalikele. Kui kiirtee sai läbi, siis läksime samamoodi valgete märkidega tähistatud väravatesse maksma ja kui mõnes kohas oli märgistatud, et ühes putkas on ka füüsiliselt inimene kohal, kes maksu vastu võtab, valisime alati selle - siis oli kuidagi kindlam tunne, et kui mingi jama on, siis on vähemalt üks töötaja kohal, kes meid aitama hakkab. Kiirteemaksud jäid selle reisi jooksul vahemikku 6-20 €, maksta sai nii sulas kui ka kaardiga. Kaarditehingu lõppedes näitas ekraani peal toredalt "Pagamento completed" ehk itaalia-inglise keele segu. Pagamento tähendab itaalia keeles makset/maksmist - ühesõnaga raha tahetakse.
Kiirtee Mestre'sse kulges väga kiiresti, Karl jäi poole tee peal magama. Üks-kaks kilomeetrit enne ööbimiskohta nägime, et peaksime sõitma ZTL tsooni (või ega me täpselt aru ei saanudki, kas see tsoon algab märgist või tuleb see tsoon mingi aja pärast), aga igaksjuhuks panime rongijaama kõrval ohutuled tee ääres peale, helistasime ööbimiskohta ja küsisime üle, et kas majutus on ZTL tsoonis või mis värk on. Öeldi, et eiei võite edasi sõita, kuna keerasime ühelt ringteelt valesti välja, näitas nüüd geps, et on vaja ümber teise kvartali ümber tiir sõita ning sealt kaudu sõites ühtegi ZTL tsooni märki meile vastu ei vaadanud. Saa siis aru. See ööbimiskoht on ülilähedal Mestre rongijaamale (400 m). Sealne hood oli veidike õudne, selles mõttes, et oli hästi rääbakas, koristamata, tänaval liikusid mõned kahtlased inimesed, tegelikult suurlinnade raudteejaamade lähiümbrus võib mujalgi kohati selline olla. Seekordne majutus oli soodsaima öö hinnaga kogu reisi jooksul: 36 €/öö. Tegemist on Vacation Venice Rooms'iga, kus võtsime kaheks ööks neljainimese toa. Selle koha arvustused booking.com'is ei olnud otseselt halvad, ega nad ka ei hiilanud, vaid bronnides saime aru, et saad selle, mille eest maksad. Teisisõnu, ei tasu midagi suurepärast oodata. Fotod booking.com'is on üsna heade nurkade alt tehtud, fotode tegemise ajaks on lisatud detaile ja hubasust loovaid sisustuselemente, reaalsuses päris nii kena ei olnud, kuid tuba oli puhas ja okei, ei mingit peenutsemist ega liigset hubasust, kuid asukoht oli super ning veelkord - me ju jõuame ööbimispaikadesse täpselt enne magamaminekut ning lahkume kohe pärast hommikust hambapesu. Seega oli see ööbimiskoht võetud kerge eksperimendina, samas, järgmine kord võtaks teise koha :) Auto saime parkida privaatsesse sisehoovi, mis oli kenasti öeldes üsna... kole ja mingeid ehitusjääke või asju täis, aga värav käis lukuga kinni ning vähemalt oli turvalisem. Siiamaani mõtleme, et kui see majutus suudaks investeerida kapitaalremonti, maja välisfassaadi ning sisehoovi korrastusse, saaksid nad vabalt miinimum 50 € (või rohkemgi) hinnale otsa lisada ja soovijaid oleks veel rohkem. Kuigi ka praegu on seal palju külastajaid, sest asukoht - rongijaama lähedus - on super.
7. september, teisipäev
Hommikul ärgates olime üllatunud, et öö möödus täielikus vaikuses ja miski ei seganud magamist. Arvasime millegipärast, et hommikul kuuleme iga häält, mis õuest kostub ning tänav on sigimist-sagimist täis, aga ei olnudki. Tegin mõned pildid toast:
Kui eelmisel õhtul tuppa hakkasime tulema, oli parasjagu kõrvalruumist üks naine ka koridoris ning hakkas juttu rääkima, et kust me pärit oleme jne. Veel küsis ta, et kas me oleme vaktsineeritud ning Rando küsis vastu, et kas tema on? Selle peale vastas ta, et ei, ta ei ole, aga tal on tampoon ninas....mõttepaus ja vaikus meie poolt...noogutame, ahah. No ei osanudki midagi rohkem öelda. Veneetsias olles nägime kusjuures raudteejaama peal reklaami, mis oligi seotud Covid'i ja tampooniga, kuid siiamaani pole aru saanud, mis teema selle tampooniga siis on. Eestis pole sellest kuulnudki. Teab keegi?
Aga nüüd on uus päev ja see päev on pühendatud hommikust õhtuni ainult Veneetsiale! Meil mõlemal on Veneetsiasse mineku pärast nii suur elevus sees. Hommikul jalutasime 400 meetrit raudteejaama ning otsisime üles masina, kust saab piletit osta. Lasime esimesel korral meie taga järjekorras seisvatel kohalikel meid veidi juhendada ning mõistsime, et õnneks on pileti ostmine kerge. Masin ise näeb välja selline:
Piletid olemas, küsisime igaks juhuks abistajatelt veel üle, et mille järgi me teame, kust kohast õige rong läheb st kuhu me minema peame. Saime teada, et peame jälgima spetsiaalseid ekraane ning kui seal meie rongiinfo juures ekraanil tuled vilguvad, on rong ees, vaja õige platvorm üles leida ja rongi peale minna. Oleks võinud piletimasinast osta veidi hilisema, nt 15 minuti pärast mineva rongi peale piletid (sest ronge liigub seal Veneetsia vahel väga tihedalt), sest me reaalselt jooksime ja tormasime õige rongiplatoo poole, lootes, et maha ei jää. Need kohalikud, kes meid pileti ostmisega algul abistasid, valisidki kohe järgmise rongi, arvasid ilmselt, et me teame kohe, kuhu ja kuidas minema peame. Aga rongile me jõudsime ja ootasime, silmad pärani, sõitma hakkamist. Juhul kui oleks maha jäänud, siis õnneks piletihinnad on soodsad ning 8 eurost kahju poleks olnud. Sõit Veneetsiasse kestab kõigest 10 minutit. Väljusime Veneetsias Stazione Santa Lucia's, kõndisime raudteejaamast läbi ja jõudsime Canal Grande (Suur Kanal) algusesse.
"I'm in Venice now." ütles filmis Itaalia rööv üks peategelastest oma tütrele telefonis. Kui palju me oleme seda lauset Eestis naljatades öelnud sama filmi vaatamise ajal, see lause on lihtsalt meile mõlemale sealt filmist justkui pähe kulunud. Vaaaau! Me olemegi siin! Me olemegi kohal siin, kuhu oleme nii väga tahtnud tulla. Oleme siin linnas, mida oleme filmidest vaadanud ja soovinud, et saaksime ka seal olla. Ei tea, miks, aga me ei suuda seda millegipärast uskuda, et päriselt ka olemegi siin :)
Ostsime kõigepealt ühest suveniiriputkast 2,5 € maksva kaardi, sest olime lugenud, et tänavaidpidi liikudes tasub vahepeal hoolsalt kaarti jälgida, et ei satuks tupikutesse ja õiges kohas üle kanalite saaks liikuda. Ostsime piletid vaparetto ehk veebussi peale, see on turistide seas kõige enam kasutatav veesõiduk Suurel Kanalil liikumiseks ja mille piletihind ei sõltu sõidu pikkusest. Sõit vaparetto'ga kulgeb pääääris aeglaselt, meie sõitsime Suure Kanali algusest (raudteejaama juurest) kanali lõppu välja (Piazza S. Marco'ni) ehk 15 peatust. Igas peatuses kulus aega ca 1 minut, kokku kulus sellele sõidule 40-45 minutit.
Hüppasime meie peatuses maha, kõndisime veidi ja jõudsimegi Veneetsia kuulsaimate turistilõksude juurde. Mudides veidi filmiklassikat, ütleme kõikide turistilõksude juures iseendale, et "Me oleme täiesti terved inimesed ja tahame seda kõike saada!" Me oleme sedasorti reisisellid, kes tahavad näha neid nn lõkse samaväärselt nagu tahame näha ehedat ilma lõksudeta maailma. Esmalt vaatasime, et kellatorni St Mark's Campanile juurde hakkab kergelt järjekord tekkima (jõudsime sinna ca kl 10 paigus) ja arvasime, et peaks ehk kohe siin ära käima. Veidike ootamist, näitasime oma Green Pass'id ette, saime sealt maski (keegi ei tohtinud seal oma maski kanda) ja leidsimegi end lifti taga ootamas.
Sellest 99 m kõrgusest kellatornist oli igas ilmakaares näha kas merd, tuhandeid punaseid tillukesi kivikatuseid, gondleid, (turiste) ja pisidetaile (vaata videot).
Tornist alla jõudes võtsime sealsamas väljaku ääres asuvast nurgakohvikust veidi näksimist ja seadsime end väljas mugavalt ühe astme peale sööma. Vähem kui minutiga kõndis meie juurde politsei, öeldes "No picknick here!". Küsisime, kus siis võib süüa ja saime teada, et vee ääres pinkide peal. No selge, sinna me siis sööma läksimegi. (Ise arvasime, et äkki tuvide pärast, et neid väljakul vähem oleks.) Sõime ja imetlesime gondleid.
Pärast kehakinnitust liikusime Canale di San Marco kanali kõrval kulgevat laia promenaadi mööda edasi Castello linnaosa poole. Vaatasime Ohete Silda (Bridge of Sighs). See kivist trellidega akendega väike sild ületab Rio di Palazzo kanalit ja ühendas kunagi Veneetsia uut vanglat Doodžide palees asuvate ülekuulamisruumidega. Väidetavalt sai sild nime seetõttu, et kui kohtu ette viidavad vangid seda mööda liikusid, siis nad ohkasid, kui silla akendest viimseid kordi õue nägid.
Ostsime suveniiripoodnikelt mõned magnetid. Tegelikult oli seal (praeguse koroona-tundliku aja kohta) ikka väga, väga palju rahvast (turiste siis). Järsku kuulsime väikse lapse kõva nuttu - üks umbes 3-aastane poiss nuttis südamest, mõned inimesed juba aitasid, ta oli oma vanemad kaotanud. Aitajad panid ta suveniiripoodnikult saadud kõrgema puki otsa seisma, öeldes, et "Please stand here, then your mommy can see you." Ma ei tea, mul ei lähe iial see hetk vist silme eest ega meelest, silmad läksid märjaks, kui mõtlesin selle peale, mida see väike laps praegu tunda võis ning mida ta vanemad samal ajal tundsid, kui selles kohutavas melus järsku märkasid, et nende pisike laps on kadunud. Tõesti väga loodan, et kõik lõppes hästi.
Nähtud kogu see Veneetsia fassaad ja peamised turistikohad, tahtsime nüüd põgeneda rahulikematele tänavatele, näha päris Veneetsiat, sealset eluolu, tänavaid, akende taga kanalite kohal kuivavat pesu, mõnda päriselt Veneetsias elavat inimest, mitte ainult turiste. Kõndisime Castello linnaosas ringi ja põikasime kokku gondliga sõitmise võimalusega. Olin teinud eeltööd gondliga sõidu kohta ja enne reaalselt siia linna kohale jõudmist pigem arvanud, et gondlisõitu me ilmselt ei tee (on liiga kallis ja võibolla meil polegi selleks aega jne). Tagantjärgi mõeldes ma ei saagi aru päris täpselt, mis "vabandusi" me enda jaoks mitte-sõitmiseks enne välja olime mõelnud, sest sel hetkel, kui nägime seda toredat gondlimeest seal rahulikus Castello linnaosas seismas, tekkis tegelikult väga tugev mõte, et me oleme ju siin, Veneetsias, kes teab, millal me siia jälle satume, kes teab, kas meil üldse oma elus kunagi veegondliga sõitmise võimalust veel tekib? See oli küll täielik HETKES olemine ja emotsioonide järgimine - ikka läheme sõitma, jah! Kuna me ei olnud turismi põhitsentris, vaid eemal, rahulikumas linnaosas, maksis gondlisõit siin 80 € (pool tundi). Peab ikkagi ütlema, et see kogemus oli küll täielikult seda hinda väärt, meie jaoks oli see ainulaadne. Gondlis olev mööbli välimus on minu arvates küll veidi üle pakutud, nahksed istmed, karvased ääred, prrrrr, aga see ju polnudki tegelikult oluline.
Meie gondlionu oli väga tore - ta on terve oma elu elanud Veneetsias, sündinud, kasvanud, siin koolis käinud jne. Ta rääkis, et praegu on turiste siin, Veneetsias koroona-ajal ainult 30% tegelikust tavapärasest arvust (mäletate, ütlesin enne, et niiii palju rahvast on...see on ainult u 30% sellest tegelikust rahvamassist, mis muidu tavapärane on). Veel rääkis ta, et vahepeal on veetase kolm meetrit praegusest kõrgem - kui kaugel Eestis olles selle kohta näiteks uudist lugeda, siis ei hooma ega puuduta see eriti, aga koha peal olles ja nähes, kuidas põhimõtteliselt majade alumiste akende äärest veetase üle on, jõuab see teadvusesse kohale hoopis teistmoodi. Alguses põikasime gondliga suurema vee peale (vaata videot siit ja siit) ning seejärel viis gondlimees meid väiksemaid ja rahulikke tänavaid uudistama.
Need väikesed kanalid kogu oma ilus. Võin lõpmatult pilte teha lihtsalt, ei taha hetkegi kaotada, tahan hiljem piltide vaatamise abil uuesti sellest osa saada.
Kaur ütles gondlisõidu ajal, et ta tahaks terve päev nii sõita :) Pool tundi läks tegelikult nii kiiresti, mõtlesime veel, et ei tea, kas Karl püsib ikka kenasti koha peal, aga polnud üldse teemat sellega. Oli üks suur uudistaja hoopis...
...kelle miimikast võis vahepeal välja lugeda, et "Phhhhh..huvitav, kui kaua veel?" :)
Üleüldse, kõige selle keskel olles mõtlesime selle peale, kuivõrd erinevalt igasugused süsteemid seal käivad, alates sellest, et kraanad on paadi peal, pakke viiakse laiali vee peal, kaupa tuuakse veeteid pidi jne jne. Meie jaoks nii teistmoodi, harjumuspäratu ja võibolla isegi keeruline tunduv ning samal ajal kohalikele nii tavapärane ja normaalne.
Täiendasime Coop'is veidi oma joogivarusid ja kõndisime, kõndisime ning veelkord, lihtsalt kõndisime mööda kitsaid tänavaid (vaata videot).
Lõunatasime kuskil suvalisel kitsal tänaval ühes kohvikus, kus jõin ilmselt oma senise elu kõige kallima pokaali Procecco't (9 €) ja Rando jõi ilmselt oma senise elu kõige kallima 0,5 liitrise pudeli õlut (ka 9 €). Vedeliku koguse ja hinnasuhe oli minu puhul muidugi oluliselt rohkem paigast ära. Siis leidsime veel ühe kommipoe, kust ostsime kaalukomme.
Mitu korda päeva jooksul vaatasime neid vaiasid, mille peale suur osa Veneetsiast püstitatud on.
Ilus on see kõik - vesi, majad, paadid ja meie seal keskel.
Üks kena sild - Ponte di Rialto - kui vaatate selle pildi vasakut alumist äärt, siis näete, et isegi see väike pind seal on ära kasutatud välikohviku jaoks. Ühel kitsal tänaval tuli meile vastu üks kohalik koolipoiss, kes tagus jalgpalli, mis tekitas meis omakorda mõtteid, et siin, Veneetsias puudub muru, puuduvad muruplatsid.
Rando käis Kauriga ikkagi Basilica di San Marco's ka ära, nende lühikeste pükste pikkus oli aktsepteeritav :)
Üks koht, kuhu me oma Veneetsias käigu ajal ei jõudnud, on 1,5 km kaugusel asuv Murano saar, kuhu pidid 1291. aastal kolima kõik Veneetsia klaasivalmistajad ning saarest sai aja jooksul klaasivalmistamise keskus. Seal on klaasimuuseum Museo Vetrario ning netist leiab mitmeid demonstratsioone, kus näidatakse kuulsa klaasi valmimist. Veneetsia tänavatel oli palju klaasipoode, kus müüdavad imeilusad klaasist tooted on valmistatud just Murano meistrite poolt.
Enne Veneetsiast lahkumist otsisime avalike siltide abil üsna kaua aega veel tualetti. Selle leidnud, imestasime, et eraldi töökoht on tualetis loodud ka inimesele, kes sinu eest mündid masinasse sisse pistab, kuigi igaüks saaks seda ju ka ise oma kätega teha. Kõndisime tagasi raudteejaama, nüüd tundsime end pileteid ostes juba peaaegu nagu profid ja sõitsime tagasi Mestre'sse.
Päev on läbi saanud ja tänased muljed ja kogemused on meisse nii suure jälje jätnud, mis siis, et Veneetsia on liiga turiste täis, las ta siis olla. Kui proovite ka mõelda korraks niipidi, et unustate teised turistid, unustate suveniiride müüjad ja kõik muu lärmi ja tilu-lilu, mis sellega kaasas käib, siis näete - nagu meiegi nägime - ainulaadset kohta maailmas, mis väärib kindlasti külastamist! Väga lõbusalt esitletud kokkuvõtet tänasest päevast võite vaadata siit videost.
Tänase päeva eesmärk oli sõita Firenze kaudu Pisa linna. Mestre'st Firenzesse on ca 250 km, mis on peaaegu kolm tundi sõitu kiirteel, kusjuures kui kiirteelt enne Firenzet maha sõitsime ja pangakaardiga teemaksu maksime, ei küsinud masin meilt kaardi PIN-koodi, tõkkepuu avanes pärast kaardi sisestust. Toscana maakonnas asuv Firenze (Florence) on tuntud arhitektuuri poolest. Meie peatusime Firenzes umbes kolm tundi. Kohe esimese asjana pean ütlema, et Firenze liiklus on väga, väga närviline, kõikidest teistest selle reisi jooksul sõidetud linnadest kõige närvilisem. Firenzes sõites olime ka ise võrreldes teistes kohtades sõitmisega rohkem närvis. Tahtsime ringi jalutada Firenze südames ning sõita autoga võimalikult lähedale, samas ei teadnud, kus see nii-öelda piir on, kus algab ZTL tsoon, sest nagu varasemalt öeldud, mõnes Itaalia linnas võib juhtuda, et sa ei saagi aru, et oled ZTL tsooni sõitnud. Ühe parkla lähedalt mööda sõites ütles sisetunne, et siia peaksimegi parkima, see parkla oli hästi väike, mahutas võibolla max 20 autot, sõitsime sinna sisse ja vaatasime, äkki hakkab keegi ära sõitma. Firenzes on KÕIK kohad autosid täis, teeääred ja kõikvõimalikud kohad, kuhu auto parkima mahuks, vähemalt tundus nii, seega me ei teadnud, kas me ikka saame sinna parkida või ei. Siis viipas meile seal parklas üks afroameeriklane, et ühest kohast sõidab üks auto u 5 min pärast ära ja saime aru, et me saame sinna asemele parkida. Ise mõtlesime, et näe, kui tore, siin on töökohad loodud isegi parklakorraldajale. Onu aitas meil, viisakas triiksärk seljas, pühendunult masinast parkimispileti osta, ostsime pileti kolmeks tunniks. Kui auto juurde piletit viima hakkasime, ütles ta: "Maybe you can give me too some money?" Selge, ei ole see siin miski töökoht, vaid inimene proovib oma vabast ajast turistid abistades lisaraha teenida. Kui ma talle selle peale ühe euro andsin, oli näost näha, et ta ootas enamat. Mul kahju küll ei olnud, et ma tema arvates nii vähe andsin.
Liikusime mööda Arno jõe kallast Firenze südalinna poole ning ühel hetkel märkasimegi enda ees omapärase arhitektuuriga Ponte Vecchio silda. Sild ise on väga lai, mõlemal pool äärtes asuvad bling-bling kullapoed ja keskel saavad inimesed jalutada.
Seejärel kõndisime Santa Maria del Fiore katedraali juurde. Hoone ise on väga võimas, see Euroopas suuruselt neljas kirik on Firenzes kõrgeim ehitis (90 meetrit) ja on ehitatud basiilikana ehk kujutab oma põhjaplaanilt rooma risti. Kaadrisse korraga ei ole seda mitte mingil juhul võimalik alt pildistades saada, kõige paremad pildid tuleksid sellest drooniga.
Järsku küsis üks afroameeriklane: "Excuse me, do you know what time it is?" Viisakate inimestena vastasime, kuigi ma olen üsna kindel, et tal oli endal nutitelefon olemas ja ma ei imesta, kui tal käe peal kellgi oli. Vahtisime samal ajal altkulmu kõiki inimesi, kes meie lähedal liikusid ja hoidsime kümne küünega oma asjadest kinni, sest see stseen tundus olevat suurepärane algus ühele skeemitatud varastamisele. Sest järgmiseks küsis ta: "Where are you from?" Viisakate inimestena vastasime jälle automaatselt, et Eestist, kuigi tagantjärgi mõtlesime, et kahju, et ei tulnud kohe selle peale, et vastata talle, et me oleme pärit näiteks Soomest või Rootsist. Sest Eesti vastuse peale ütles ta väga kiirelt, et tema vend on seal käinud. No ma ei tea, ei usu, sest kui oleksime öelnud, et oleme Rootsist, siis ta oleks sama asja öelnud Rootsi kohta. Eemaldusime kiiresti.
Teel tagasi auto poole tegime jälle ühed gelatod ja lootsime, et seda isehakanud parkimiskorraldajat enam parklas pole, sest kes teab, äkki tahab veel raha ja mina enam anda ei taha. Õnneks teda polnud, võibolla oli läinud järgmisesse parklasse õnne proovima.
Firenze - teate, ma ei oskagi nüüd täpselt sõnastada ja me olime ju selles linnas ka niivõrd vähe aega, linn on kena, basiilika on kena ja kõik jutud, aga kummalegi meist sellest tsentrist midagi kütkestavat või tohutult ahhetama panevat arhitektuuriliselt külge ei jäänud. Hooned ja elustik-olustik oli tõesti ilus, kuid ma arvan, et meil olid vist sellele arhitektuuripärli linnale palju suuremad ootused.
Järgmisesse sihtpunkti - Pisa linna - oli 100 km. Seni oleme mitmest kohast lugenud või kuulnud, kuidas Pisa kohta midagi ägedat või voh-seda-on-vaja-kindlasti-külastada ei öelda, ei tea, nii on meile silma jäänud. Taaskord tulevad siin mängu muidugi inimeste ootused, soovid, kogemused jm, kuid meie kummutame selle mõttekäigu, et "Pisa't pole eriti mõtet külastada", täiesti ümber! Pisa torni ja kogu seda komplekti võiks igal juhul külastada! Meile väga meeldis! Tagantjärgi oleme veel mõelnud selle peale, et varasemast ajast, võibolla alates lapsepõlvest on meile mõlemale seostunud muuhulgas Itaaliaga kõige rohkem kaks kohta - Veneetsia ja Pisa torn. Veneetsias ja Pisa tornis mõlemas ärakäinuna tundsime, et oleme teinud õiged Itaalia reisi valikud. St see tunne, et jõudsime nii Veneetsiasse kui ka siia, oli nii hea.
Sukeldume nüüd lähemale. Leidsime Waze'i kaudu Pisa torni (Torre pendente di Pisa) parkla, kus parkimise hind oli väga okei. Lisaks olid seal parklas autokoha eraldamiseks kasutatud lahedalt veevoolikuid.
Me olime kogu aeg siiamaani arvanud, et Pisa torn on ainus selle koha vaatamisväärsus ja kõik. Tegelikult on seal kompleksis veel mitmeid väga kenasid hooneid, mida kõike saab külastada. Ostsime piletid nii Pisa torni kui katedraali. Pileteid ostes saime teada, et Pisa torni saavad lapsed minna alates 8-aastaselt. Me ei saa siiamaani aru, miks. Kogu torni ülemine osa oli maksimaalselt väga tiheda võrguga turvatud, mitte kuidagi ei oleks ükski laps saanud sealt alla kukkuda. Võrk oli nii kõrge, et ma pidin fotode tegemiseks kaamera või telefoni üles tõstma nii, et ma ekraani ei näinud ja alles pärast nägin, mida pildistasin. Kaur oli muidugi kurb, et tema sinna minna ei saanud - käisime Randoga mõlemad torni otsas eraldi. Kõigepealt käisin mina ja Rando oli lastega all ning seejärel käis Rando ja mina olin lastega all. Pileteid sai sinna osta ekskursioonina konkreetse alguskellaajaga ning kestvusega 30 minutit. Ei tea, tõesti arusaamatu, miks ei ole laste kaasavõtmine sellesse torni iga vanema omal vastutusel nagu igal pool mujal.
Torni sisse jõudes pidi esmalt all ootama. Kaasas võis olla vaid telefon või kaamera, ei ühtegi kotti. Seejärel jagati kätte sellised toredad seadeldised nagu alloleval pildil mu kaelas näete. See pidi olema igal üksikkülastajal, kui keegi oli mitmekesi, siis võis kamba peale olla üks. Mõte oli selles, et see oleks pidanud aitama hoida pikivahet koroona ajal - kui liigud teisele seadeldisele liiga lähedale, siis mõlemad seadmed hakkavad punaselt vilkuma ja häält tegema. Üsna naljakas tegelikult. Sest et esiteks, seda paela, millega kaela riputada, näpivad ju iga päev sadad, kui mitte rohkemad inimesed ning tornis üleval olles on see osa, kus liikuda saab, päris kitsas, niiet pidevalt tuleb kellestki lähedalt mööduda.
Torni astmed on ülikulunud.
Ülalt avanesid kenad vaated Pisa linnale ning mulle jäid silma ka toredad sambad.
Kuni Rando enda ekskursiooni ajal üleval tornis käis, vaatlesin ja uurisin lastega torni igast küljest. Kuni mina üleval tornis olin, osutus hitiks robot-muruniiduk, sest Karli mõtted oli vaja sellest eemale saada, et ma ilma temata torni läksin.
Mainimist on väärt ka see, et sõjaväelased olid demonstratiivselt relvade jm varustusega kohal.
Ja siiiiis...ja siiiiis... üritasime torni püsti lükata!
Meil on nii hea meel, et siia tulime ja soovitame seda teilegi, kui Itaalias sealkandis liigute!
Võtsime nüüd sihiks jõuda järgmisesse ööbimiskohta - kämpingusse Camping dei Tigli. Öö neljale maksis seal 60 €. Jõudsime sinna täitsa pimedas, alguses ei olnud mitte kedagi mitte kuskil näha, administratsiooni maja oli kinni. Siis märkasin ühe kämpingumaja juures inimest, kellelt küsisin, et kuhu ja kelle poole me siin pöörduma peaks? Tema ei osanud sõnagi inglise keelt, läks oma majakesse kedagi otsima, sealt tuli välja naisterahvas, kes inglise keelt oskas ja ütles, et siin liigub rattaga ringi üks prillidega mees, temale peamegi ütlema, et me tulime. Veidi ootasime, siis tuligi see prillidega rattaga sõitev onu, (kes ei osanud ka sõnagi inglise keelt!), pidime talle kõigi ID-kaardid andma ja lõpuks saime kuidagi aru, et alles hommikul saame need tagasi, sest siis tehakse see adminni majake lahti. Õppisime sellelt onult itaalia keelse sõna ära: otto tähendab itaalia keeles number kaheksat ehk et kuidagimoodi saime aru, et kell 8.00 saame oma ID kaardid hommikul tagasi. Sõime telgi ees laua taga kiire õhtusöögi ja ruttu magama!
9. september, neljapäev
On jälle uus hommik ja nii hea oli magada! Teate, see telk, kus me ööbisime, oli väga lahe - seal oli kolm ruumi, keskmine oli köök ning kaks äärmist magamistoad. Sees olles oli kohati selline tunne, nagu viibiks telgiga kuskil Aafrika safaris.
Lapsed andsid kohalikule plataani puule oma nime - sõjaväepuu.
Tänane päev oli meil peaasjalikult planeeritud UNESCO maailmapärandisse kuuluva Cinque Terre piirkonna avastamiseks. Cinque Terre tähendab tõlkes "viis maad", mis tähistab sellesse piirkonda kuuluvaid viite kaluriküla - Riomaggiore, Manarola, Corniglia, Vernazza ja Monterosso. Kogu rannajoon, viis küla ja neid ümbritsevad mäenõlvad on osa Cinque Terre rahvuspargist. Külad on omavahel ühendatud teeradade, paadi- ja rongiliiklusega, autoga küladele ligi pääsemine on keeruline, kui mitte öelda, et peaaegu võimatu. Seega on kõige mõistlikum ja lihtsam viis neid külastada kohaliku rongiga ning nii tegime ka meie.
Kämpingust sõitsime kõigepealt La Spezia linna, kusjuures ca 4-5 km kaugusel kämpingust avastasime, et unustasime oma telgi võtme autosse, mis siis ikka, viisime tagasi ja tänasime õnne, et ei avastanud seda 45 km kaugusel. Tiirutasime La Spezia linnas veidi ja otsisime parklat, lõpuks leidsime täitsa suvalise parkla, kuhu ruttu ära parkisime. Maksime parkimisautomaadis 6 tunni eest, hinnanguliselt koos puhvri ajaga ning lõime gepsu sisse La Spezia raudteejaama. Geps näitas, et jaam asub 2 km kaugusel, mis oli ok meie jaoks, sest me tahame ju mööda tänavaid uues kohas kõndida. Alustasimegi siis kõndimist, algul mööda peatänavat (vaata videot), vaadates muuhulgas ka seda, et küll on itaallased jõudnud maha ikka erinevaid kivimosaiike kokku laduda.
Ühel hetkel liikusime tänavaidpidi aina ülespoole ja niimoodi kõndides ning ümbrust, hooneid jm vaadeldes meeldis meile La Spezia linn väga, oluliselt rohkem kui Firenze näiteks.
Jõudsime rongijaama ja ostsime automaadist piletid. Järjekorras seismise ajal märkasime, et kõik läksid pärast pileti ostmist sellega midagi ühe masina juurde veel tegema. Selgus, et see oli pileti valideerimismasin, näeb välja selline:
Jõudsime õige rongi peale ja sõit esimesse külla võis alata. Cinque Terre piirkonnaga seotud plaan oli see, et tahtsime sel päeval külastada vähemalt ühte küla viiest. See, kas jõuame mõnda teise külla veel minna, jätsime hetkedes otsustamiseks, sest ei osanud aimata, kui palju aega meil La Spezia linnast alates kõige selle peale kulub.
Jõudsime Riomaggiore külla. Eesmärk oli üles leida see kõige peamisem viewpoint või vaatluskoht, kus Riomaggiore külale avaneb kuulsaim netist kõige rohkem otsingutest välja paistev vaade. Kõige esimese pildi pealt vaadates näete, et selleks on vaja minna vasakule üles äärde:
Tere, Riomaggiore! Enne reisi muudkui vaatasime ja vaatasime sind arvuti ekraanil, aga nüüd tulime sinu juurde kohale! Muidugi peaaegu kõik fotod nende külade kohta, mida googeldades leiate, on kenasti photoshopitud, st nii erksat värvi need majad reaalsuses seal muidugi pole, no see oli ju ette teada. Kohalolu ise tekitas nii erilise tunde.
Kondasime seal mõnusasti ringi, seal on ikka uskumatult tihedad, järsud, kitsad ja ägedad jalgtänavad, veel suurem müstika on see, kuidas kogu see mäenõlv nii tihedalt maju täis ehitatud on.
Ostsime kohalikust kohvikust kehakinnitust ja läksime otsima teerada, mida mööda järgmisesse külakesse jalutada. Selle 1 km pikkuse raja nimi on Via Dell'Amore ning see kulgeb mööda kaljuäärt mere ääres, kusjuures ajalooliselt olevat see rada kahe küla vahele tehtud selleks, et raudteetunneli ehitamise ajal saaksid raudteetöölised ühest külast teise liikuda. Legendi järgi sai sellest teest Riomaggiore'st ja Manarola'st pärit armunute kohtumispaik, sellest ka siis tee nimi - Armastuse tee. Igatahes, meie nüüd teadsime, et otsime selle tee üles ja kõnnime mööda seda Manarola külla. Tee leidsime, aga selgus, et see oli suletud. Nii seisime seal korraks nõutult, et mhh, ei saagi siis nüüd või?!
Tagantjärgi lugesime, et rada oli suletud maalihke tõttu. Siis läksime raudteejaama ja sõitsime rongiga järgmisesse külakesse, kusjuures rongid on seal kahekordsed (vaata rongivideot siit).
Manarola - küla, kus elab vaid 353 inimest, on Cinque Terre viie küla hulgast kõige vanem. Külakesse jõudes kõndisime möda kitsast peatänavat pidi mere suunas. No vaadake vaid - kõik need rõdud, mille peale tekid, käterätid või pesu on kuivama ja tuulduma pandud, väiksed paadid on veetud reaalselt oma kodu ukse taha, värvilised majade fassaadid - see kõik on lihtsalt i-me-li-ne!
Mereni jõudes nägime üsna erilist maastikku - kõik need robustsed kaootiliselt paiknevad tumedad kivid ja kaljud jätsid meisse sügava jälje sellest erilisest, väikesest külakesest Vahemere ääres (vaata videot). Vesi oli mõnusat sinist värvi, muidugi ujujaid täis, me ise ei taibanud siia ujukaid kaasa võtta kahjuks.
Kui liikusime edasi paremal pool kulgevat teed mööda, jõudsime sellesse kohta, kust avaneb vaade külale mere poolt. Oppppaaaaa!
Oh jah, ilus on siin tõesti. Liikusime tagasi Manarola peatänavale (vaata videot) ja võtsime igale kahe palliga gelato, kusjuures ühe jäätisepalli hind oli siin kõige soodsam võrreldes nende kohtadega, kus varem jäätist olime ostnud.
Niiet kui arvuti kaks kuud hiljem samast külast Randole pilti näitas, võttis ikka korraks hinge kinni küll ja deja-vu vastu ei saanud mitte kuidagi.
Vaatasime, et jõuaksime vist ühes külas veel ära käia ja otsustasime minna kõige viimasesse ehk viiendasse külla nimega Monterosso. Hüppasime jälle rongi peale ning loetud minutite pärast olime kohal. Monterossosse rongiga jõudes satud kohe randa, mis on Cinque Terre küladest ainus liivaga rand. Kuna siin külas oli aega ringi käia kõige vähem, siis kõndisimegi laineäärt mööda rannajoone läbi (vaata videot), küll kivide peal, tallad tulitasid juba pärast poole rannaosa läbimist, aga pidasime lõpuni vastu. Monterossos kasvatatakse. nii nagu teistegi Cinque Terre külade mäenõlvadel, sidruneid, oliive ja viinamarju. Siinne kristallselge vesi, kaljukünkad ja ilusad rannad meelitavad turiste. Monterosso küla jaguneb kaheks piirkonnaks - uuem osa, Fegina, on täis elu ja peegeldab turismi abil saavutatud rikkust; linna vanemas osas on vana kindlus ning see piirkond on kitsaste tänavate, rõdude ja majakestega nagu vanemale linnaosale omane.
Ostsime nüüd rongipiletid tagasi La Spezia linna, sinna, kuhu oma auto parkisime, kusjuures pilet maksis ainult 8 €, küsisin veel müüjalt üle, et "Are you sure that only 8 euros?" Sest iga külavahe, mis rongiga sõitsime, maksis meile 10-12 € ja nüüd, kõige kaugemast külast tagasisõitmise hind tundus lihtsalt ebaloogiliselt odav. Aga eiei, kõik on hästi, meile sobis. Hüppasime veel sealsamas parkla kõrval asuvast poest läbi ja ostsime õhtuks söömist ning põrutasime edasi Genova linna poole, kus ööbisime kaks järgmist ööd.
Ööbimiskohaks oli kohe Genova kesklinnas ühes sadama-äärsetes majades B&B majutus. Meil oli omanikuga kokku lepitud, et kui jõuame sinna lähedale, siis helistame ja ta kirjeldab meile, millisesseparklasse parkida saame. Enne seda kõnet jõudsimegi iseseisvalt (või no gepsu abiga) ühte parklasse, mis enam-vähem meie ööbimismaja vastas oli (vaata videot). Vaatasime parkimisautomaadile otsa - see justkui ei töötanud, midagi ei toimunud. Helistasime B&B-sse ja saime lõpuks teada, et see ongi väga õige parkla, kus me võiks parkida, sest seal parklas olev parkimisautomaat ei tööta nagunii ja saab tasuta parkida. Sellest teadmisest veidi positiivselt oimetud olles, ei tahtnud me seda kohe kindlalt uskuda ja proovisime veel ise veenduda, et ükski nupp ega ekraan tõesti sel automaadil ei tööta. Samal ajal liikus üks Multivan sealt parklast ära ja nad ütlesid meile, et nad parkisid siinsamas parklas aasta tagasi ning juba SIIS see automaat ei töötanud. Misasja? Ei ole võimalik. Aga eiei, meile sobib hästi. Pärast seda elasime teadmisega, et no selge, Genovas on kohe sadama ääres üks parkla, kus saab tasuta parkida, sest itaallased pole seda aastaga korda suutnud teha. Kujutasime ette, et kui Eestis kuskil parklas automaat järsku katki läheks, oleks, ma ei tea, nädala pärast juba uus, töötav asemel. Aga teate, kõige huvitavam teadmine selle automaadi kohta jõudis meieni tegelikult alles pärast reisi, nimelt saime teada, et mu sugulane, kes käis samas kohas 3-4 aastat tagasi, ütles, et juba SIIS oli see parkimisautomaat seal katki. No ei ole võimalik, ei teagi, kas naerda või nutta - imeline itaallaste aeglane asjaajamine ja bürokraatia :)
Nagu öeldud, nüüd ööbime kaks päeva järjest B&B Blue Home'is. Võõrustaja on seal äärmiselt sõbralik ja tore. Tegemist on megaaaa suure korteriga, millest on külaliste vastuvõtmiseks tehtud B&B asutus (hinnanguliselt arvasime, et see on ca 120 m2). Majutus asus selles oranžis majas:
Luusisin seal natuke ringi ja lugesin kokku neli tuba, mis on 3-4 inimese majutamiseks sobilikud. Lisaks on seal kolm tualetti, kaks neist koos pesemisvõimalustega ja päris suured, söögituba ning köök. Kokkuvõtlikult on see väga hea raha teenimise allikas. Omanik ise elab täpselt korrus ülevalpool, niiet kogu asjaajamine või siis murede korral tema poole pöördumine on kiire ja vahetu. Mina jäin kohe mõttesse, et huvitav, kas tal on seal sama suur korter nagu see. Kuna väsimus pressis peale, õues oli pime, päev seljataga oli olnud pikk, sõime ja läksime magama.
9. september, neljapäev
Genova - sadamalinn Liguuria maakonnas, kus elab pea 680 000 inimest; kus on sündinud maadeavastaja Cristoph Kolumbus; kus asub 12. sajandist pärinev maailma kõige vanem pank ning kus on leiutatud kindlatest koostisosadest koosnev roheline pesto. Lisaks asub siin suurim akvaarium Itaalias, mis on suuruselt teine akvaarium Euroopas.
Hommik algab köögis, kuhu perenaine on varasel tunnil hommikusöögiks kõik vajaliku laua peale pannud. Täna tuleb autovaba päev, sest ööbime siin kaks ööd ning pole plaaniski autot kuni homme hommikul Genovast lahkumiseni kasutada. Esimesena tahtsime külastada Genova akvaariumit. See asus ööbimiskohast vaid ca 500 meetri kaugusel. Teel sinna uudistasime sadamas vana kraanat, möödusime tohutust hulgast rolleritest ja ühest vanast puust sõjalaevast (vaata videot).
Genova akvaarium asub sellises majas:
Oleme väga põnevil, sest akvaariumide külastamine on justkui üks osa meie reisidest - kui läheduses on akvaarium, tahame seal kindlasti ära käia. Seekordne akvaarium on neljas, kuhu oleme jõudnud (esimesed kaks külastasime Norras ja kolmandat Lissabonis Portugalis). Akvaariumidega seotud ootused on üsna üles kruvitud ning pärast igat külastust järjestame neid oma isiklikus pingereas.
Genova akvaarium on vinge, seda tasub kindlasti külastada, kes Genovasse reisimas on, eriti lastega. Nägime seal väga erinevaid vees elavaid liike - vaatasime, kuidas kaheksajalg oma kombitsatega ühest akvaariumi äärest teise liigub; nägime suurt kilpkonna ujumas ja armsaid pisikesi kilpkonnasid pundis salatit nosimas; delfiinide kenasid ujumiskaari ja pingviinide sulistamist vee all ja peal. Nägime veel palju rohkematki, blogi lõpus olevates videotes näeb toredaid tegelasi veel. Kõige paremini annab akvaariumis kogetud emotsioone edasi üks fotopank:
Lapsed andsid ühele haikala liigile uue nime: hekilõikur-kala :)
Kuigi Genova akvaarium on suuruselt teine Euroopas, jäime mõtlema, et millistel alustel akvaariumide puhul suurusi määratletakse - veemahu, liigirohkuse, külastajate arvu või mille alusel? Googeldades selgub, et suurim akvaarium Euroopas asub Hispaanias, Valencia linnas (PS, seal käime ka kindlasti ära!). Pärast Genova akvaariumi külastamist oli meie pingerida selge: 1. Lisbon Ocenarium Portugalis; 2. Atlanterhavsparken Ålesund Norras; 3. Genoa Aquarium Itaalias; 4. Bergen Aquarium Norras.
Nüüd jätsime mõningad eurod kohalikku McDonaldsisse ja läksime otsima UNESCO pärandisse kuuluvat Via Giuseppe Garibaldi tänavat, tuntud oma antiiksete paleede ja arhitektuuri poolest (vaata videot).
Tänavaidpidi liikudes ostsime mõlemad endale uue täisnahast rahakoti. Nii värvilistest nahkadest koosnevat, nagu mina endale ostsin, ei ostaks ma mingil juhul Eestist, aga Itaalias - hoopis teine tunne. Liikusime vaikselt tagasi vee äärde vaateratta juurde. 24 euro eest saime vaaterattaga sõita kaks ringi, millelt vaade kogu sadamakompleksile ja Genova majakestele oli päris kena.
Üks tegevus, mida me pole selle reisi jooksul veel jõudnud teha, on käia paar tundi rannas lainetes möllamas. Lähim rand asus 2,2 km kaugusel ja sinnapoole me sammud seadsimegi. Jaa-jaa, saite õigesti aru - ikka jalgsi (vaata videot). Eks oleks võinud ju minna nt metrooga, aga minnes see pähe ei turgatanud ja tagasi tulles ei raatsinud, sest tahtsime ikka mööda tänavaid uidata. Kui GoogleMaps näitas, et me oleme kohal, siis saime aru, et jõudsime mingisse randa, kus ujuda ei tohi, täpsemalt oli see hoopis paadisadam. Mõtlesime, et kõnnime siis edasi järgmisesse randa, õnneks jõudsime järgmisesse randa kiiremini kui aimatagi oskasime, ca 100 m pärast, kuid seda randa GoogleMapsis me ei näinud. Ranna nimi oli Bagni San Nazaro. Siin vaade satelliitidelt:
Leidsime rõõmsalt koha, kust randa pääseb, trepid ja puha, mõtetes juba silme ees hetk, kui kohe-kohe saame laintesse karata ja ujuda. EI! Läheb veel aega! Kõigepealt tuli ette tõke, mille juures oli kassa, saime aru, et selge, vist peab midagi maksma. Teenindajad ei mõistnud kumbki sõnagi inglise keelt ja isegi käte-jalgadega ei suutnud me end seekord teineteisele arusaadavaks teha. Palusime ühelt rannast ära minevalt naiselt abi, ta selgitas, et randa minemine on meile 30 € (Karli eest vist ei pidanud maksma, aga mõne aasta pärast juba peaks). Küsisime veel, et me ei taha ühtegi päikesevarju ega rannatooli ega oma kohta, me tahame ainult korraks ujuda. EI, mis siis, ikka peab maksma. Naine selgitas, et see on "...because of insurance". No selge, eks me siis maksame, ega me seepärast siit ära nüüd ei lähe ega loobu, et maksma peab, me polnud lihtsalt kursis, et randa mineku eest peab maksma, õigemini, meil polnud siiamaani veel kogemust olnud randadega, kus peab päikese käes olemise või ujumise eest maksma, aga nüüd on. Meile anti kindla numbriga rannatoolide ja päikesevarju koht (nagu teatrisse läheks, otsid oma numbriga kohta, kus võid olla). Siis märkasime, et seal on mingid kapid, kus on inimesed sees riideid vahetamas. Alguses me ei saanud aru, et me nendesse minna ei saa, kuid siis hakkas koitma, et tundub, et kohalikud on omale raha eest lihtsalt riietevahetusputkad üürinud nii-öelda. Nägin ühte seest - kogu see putka oli igasugust rannamanti täis ühel inimesel. Mis seal's ikka, vahetasime rätikute varjus tavariided ujukate vastu ja käisime vahetustega lainetes ujumas (vaata videot).
Rand oli kiviklibune, aga vahelduseks Eesti või tavalisele liivarannale just huvitav. Lained olid vahvad, vägaaaaaa vahvad. Kokku veetsime seal u 2 tundi ja rohkem poleks viitsinud ka (lapsed oleks muidugi tahtnud palju kauem olla), kes mäletab, siis me ei ole need rannas lebajad tüübid. Vahemerel sõitsid mööda suured konteinerlaevad, mis oli tegelikult üsna omapärane vaatepilt.
Otsustasime tagasi kodu poole minema hakata. Kui randa tulime mööda mere-äärset teed, siis nüüd tahtsime seigelda mööda neid tänavaid, mis veest kaugemale jäid (vaata videot ootamatult ilusast vaatest linnale).
Jõudsime oma mõnusasse Itaalia-kodusse, sõime ja toimetasime, öö hiilis kiiresti ligi ja uni tuli magus.
10. september, reede
Viimane täispäev! Uhhhhh, juba! Planeerisime selle veeta Milano linnas. Genova ja Milano asuvad teineteisest ca 150 km kaugusel, seega jõudsime Milanosse kohale 2 tunni pärast. Täpsemalt, olime välja otsinud ühe suure parkla nimega Lampugnano (aadress: Via Giulio Natta, 20151 Milano MI). Soovitame sinna parklasse ka kõigil teistel oma auto parkida, kes soovivad Milano kesklinna uudistama minna (ja Genova poolt Milanosse sisenevad), sest Lampugnano parklas saab kohe metroo peale hüpata ja sellega lihtsal+soodsal+kiirel viisil südalinna sõita.
Kes soovib Milano toomkirikut uudistama minna, nagu meie, siis astuge metroost välja Duomo nimelises peatuses. See Milano linna südames Piazza del Duomo ääres asuv valge marmorfassaadiga toomkirik on üks suurimaid gooti stiilis katedraale maailmas. Eks kõik need vägevad ja uhked katedraalid siin Euroopas on väga ilusad, iga katedraali puhul püüame vaadata ja mõelda, mis just SELLE katedraali nii eriliseks teeb. Mulle tundub, et Milano toomkiriku puhul paelub meid peenikeste tornide rohkus (135 tk) ja hele fassaad, lisaks võimalus kõndida katuse peal.
Alguses seisime keset keskväljakult, Piazza del Duomo'l ja hingasime sealolemist sisse ja välja (vaata videot). Platsi ääres oli parasjagu ka miski suur lava koos hunniku pealtvaatajate toolidega niiet ju seal sel ajal võibolla õhtuti oli kellegi kontsert. Vehklesime vahepeal tuvisid minema ja jälgisime kogu aeg, et meil kotid ja asjad oleksid kas kõhu peal või taskutes alles, sest niiii palju inimesi oli. (Ja praegu, koroona ajal oli see ju vähe - ma ei kujuta ette, kui palju neid seal siis nn tavapärasel ajal on...)
Nüüd mõtlesime, et käime ikka toomkiriku katusel ka ära. Otsisime üles hoone, kust sai pileteid osta (jah, justnimelt hoone, mitte piletiputka ega -kuudi). Pileteid müüdi ühes kõrval asuvas suures hoones, kus tuli võtta järjekorra number ja uhkes saalis oma korda oodata, veidi meenutas seest pangahoonet. Üles minemiseks saab osta kas liftiga minemise pileti või jalgsi mineku pileti, võite muidugi juba arvata, kumma me ostsime - ikka jalgsi minemise oma. Jalgsi mineku uks asus teisel pool katedraali, kohale jõudes puistati kõik kotid läbi, küsiti Green Pass'i ja hakkasime ronima. Terve see aeg mööda üsna kõrgeid astmeid, Karl süles, kiires tempos üles minek väsitas mu nii ära, et üles jõudes ähkisin ja ohkisin. Alguses veidi puhkasime ja vaatasime rahulikult kõike seda, mis meile sealt kohast paistis (vaata videot).
Tore on see, et üleval saab liikuda ühes katedraali servas, vahepeal liikuda kõrgemale katuse peale ja seejärel kõndida teises servas (vaata videot).
Alla jõudes oli võimalik korraks ka sees käia (vaata videot):
Seejärel tahtsime käia Milano kuulsas kaubanduskeskuses Gallerio Vittorio Emanuele II. Näha ikka oma silmaga, mis seal siis nii ilusat ja erilist on. Kaubanduskeskuse kohta on see tõesti kena ja eriline(vaata videot).
See on Itaalia kõige vanem kaubanduskeskus, milles jätkuvalt äritegevus aktiivselt käib. Nime on saanud see Itaalia esimese kuninga järgi ning hoonet ehitati kokku 12 aastat (1865-1877). Klaaskatus, klaaskuplid, kõrged seinad, mosaiikpõrandad, nikerdused ja kujukesed seintel - jaa, ilus küll (vaata videot).
Veidi nalja ka (vaata videot). Kõht läks ka tühjaks. No ei raatsinud ühe prae peale seekord 22-23 euri kulutada ja kaugemale ka ei tahtnud minna, niiet rõõmustasime lapsi veel McDonaldsiga. Kui me väga soovime selles kohas umbes 100 eurot kulutada, siis tuleme tagasi, onju, ja teeme ära. Aga seekord jäi see raha millekski muuks. Vaade McDonalds'i aknast oli vist senini väljamaal mäkis käinud vaadetest kõige huvitavam.
Järgmiseks oli plaan üles otsida Itaalia Leonardo da Vinchi teaduskeskus, mis asus toomkirikust ca 2 km kaugusel. Siin pole jälle isegi vaja arvata, ikka kõndides läksime sinna. Kusjuures Itaalia valgusfooride kollased tuled püsivad hästi kaua.
Lõpuks jõudsime kohale ja käisime seda teaduskeskust kahe tunni jooksul läbi nii palju kui võimalik. Sinna minnes tasub muidugi varuda vähemalt neli tundi rahulikumaks vaatamiseks ja uudistamiseks. Kogu kompleks on väga suur, ekspositsioonid asuvad erinevates majades, nii sise- kui ka väliruumides. Eksponaate ja teemasid/teematubasid või -ruume on seal tohutult. Üldiselt meenutab see teaduskeskus hübriidi erinevatest keskustest - mingi osa on sarnane Tallinnas asuvale Lennusadamale, osaliselt on see justkui raudteemuuseum, osaliselt muuseum, kus midagi puudutada ei tohi, osaliselt interaktiivne (Ahhaa teaduskeskuses Tartus on ikka interaktiivsust tohutult rohkem).
Leonardo da Vinchi keskus risti-rästi läbi käidud, leidsime, et on paras aeg otsida üles metroopeatus ja liikuda tagasi Lampugnano parklasse auto juurde. Parkla hinnakiri on soodne, ca 6-7 tunni eest maksime alla 10 euro. Auto käes, toksisime gepsu sisse viimase ööbimiskoha aadressi. Tegemist on tagasihoidliku hotelliga Aer Hotel Malpensa Oleggio linnas, mis asub Malpensa lennujaamast kõigest 6-7 km kaugusel. Sõitsime hotelli parklasse ära ning kuna sel ajal ei olnud veel hämar, otsustasime, et otsime enne majutusse sisseregistreerimist lähedusest ühe suurema toidupoe. Ostsime õhtuks süüa ja Eestisse kaasa võtmiseks mitmesugust magusat. Randol oli täpselt sel päeval sünnipäev, niiet maiustasime koogiga.
Muideks, kas teadsite, et Kinder Surprise, Nutella ja TicTac pärinevad Itaaliast?
Pakkisime kõik asjad valmis, et saaksime hommikul pärast toimetusi kohe lennujaama poole teele asuda. Viimane öö, head und!
12. september, pühapäev
Ärkasime kell 06:00. Kella 07:00-ks jõudsime lennujaama, ajaliselt võttis sinna sõit vaid 15 minutit. Andsime auto AVIS'ele tagasi. Sõitsime kümne päevaga Itaalias autoga 2000 km. Lasime lennujaamas kõigepealt Karli turvatooli kilesse pakkida ja andsime selle erimõõdus pagasisse. Pärast ära andmist kuulsime, kuidas see lindi pealt kolksti maha kukkus, kui läbivalgustamise kohast möödus. Kondasime mööda lennujaama veel ringi, et aega parajaks teha, ostsime lennukisse mõned snäkid ja läksime pardale minekut ootama. Kusjuures check-in'i tehes võttis korraks kõhu õõnsaks, kui tädi küsis Kauri kohta lisaks Covidpass'ile ka testi, aga sai õnneks kõrval teenindajalt teada, et alates 12-aastastel on testi vaja.
Lätti maandunud, kutsusime transfeeri lennujaama järgi, kes meid autoparklasse sõidutas ning sõit koju võis alata.
Tere, Eesti!
Selline meie seekordne Itaalia reis sai - seiklusrikas, põnev, mägine, vaadeteküllane, tavapäraselt tohutult tihedate päevadega, üllatusterohke...oooohhh, äge oli see kõik.
Itaalia reisist alates hakkan meie reise ka videotesse võtma. Nii märkasite, kuidas vahetevahel oli tekstis videoviited. Panin videotest kokku ka lühema (5 min) ja pikema versiooni (30 min). Pikema video vaatamiseks peate külla tulema, sest Youtube'i mul seda pärass mitut katset üles laadida ei õnnestunud. Meil on tegelikult olemas ka üks korralik droon, ühel hetkel jõuame ka selle abil reiside jäädvustamiseni.
Olen seda blogi alates reisilt tagasi tulekust saadik õhtuti ca tund kuni poolteist kirjutanud, vahelduva eduga. Pean ütlema, et kohati on tunne, nagu oleks peaaegu bakatööga valmis saanud. Võib tunduda, et mis see siis ära ei ole, siia tekst kirjutada ja pilte vahele pista. Ma ei tea, see on ikkagi mega suur töö, kui hingega juures olla.
Pärast seda reisi andsin lubaduse, et kui mingi ime läbi päriselt ka sada reisi tehtud saame, siis annan nende reiside kohta välja raamatu. Õnneks ei pea muretsema, et see juhtuda võiks, sest järgmise 30-40 aasta jooksul me 2-3 reisi aastas ilmselt teha ei saa...kuigi tahaks. Igaksjuhuks, ära iial ütle iial.
Kokkuvõtlikult faktid:
- Itaalia pinnal autoga läbitud 2000 km
- Eelarve 3700 € (kes soovib, jagan ka täpsemat infot valdkonniti)
- 4 paaki kütust
- Kõrgeim autoga võetud tipp - Passo dello Stelvio 2758 m
- Kõrgeim ilma autota võetud tipp - Marmolada 3265 m
- Kasutatud transpordivahendid - auto, lennuk, rong, õhugondel, veegondel, metroo
- 10 päeva, 9 ööd; ööbitud väga erinevat tüüpi majutusasutustes
* Blogis olevate fotode kasutamine ilma autori nõusolekuta on keelatud!
Kommentaarid
Postita kommentaar