Viimatisest reisist oli möödas kõigest kolm nädalat, kui tekkis arusaam, et oleme olukorras, kus me ei teagi, kuhu järgmiseks läheme. See olukord meile ei meeldinud ja teadmatus painas niivõrd, et pidime ära ostma järgmise reisi lennupiletid. Pärast seda hakkas kohe kergem.
On mitu põhjust, miks lennureisi puhul on hea lennupiletid pikemalt ette osta:
- piletid on soodsamad;
- reisikulude hajutamine - osa reisikuludest on juba enne reisi tehtud;
- taganemisteed pole - kui lennupiletid on juba ostetud, liigud mõtetes ja plaanides reisi suunas.
Tegelikult ei kehti see kõik ainult lennureisi, vaid ka autoreiside ja mis-iganes-teiste reisivormide puhul - lennupiletite ette ostmise asemel saab autoreisiks varuda kaasavõetavat toitu, osta ette planeeritud tegevuste pileteid, meretee kasutamise korral osta ette laevapiletid, panna paika majutused jne, variante on palju.
Miks Araabia Ühendemiraadid ja Dubai? Esiteks, me ei ole varem Eesti talve ajal soojal maal reisil käinud. Minna null- või miinuskraadidega pusade ja potastega lennujaama, jõuda kliimasse, kus soe õhk on nagu lõigatud, kui lennukist välja astud, olla kuumas kliimas ja seejärel naasta tagasi reaalsusesse, mil meenub, et õigus, tegelikult on meil talv. See kõik tundub nii tore! Teiseks, tahame kogeda araabiamaade kultuuri, näha, mis on seal nii-öelda tavaline ja tavapärane, millised on kombed, tavad ja kõik muu juurdekuuluv, mida me selle reisi jooksul ampsata jõuame. Kolmandaks, oleme alati imestanud selle üle, et niii-niii sürr on see, et keset liivakõrbe, keset tühjust on ehitatud suur maailm. Ning neljandaks, Dubais asuvad maailma kõige-kõigemad hooned, kohad, vaatamisväärsused, rekordid - parem oleks, et see kõik oleks tunnetuslikult ka kõige-kõigem, niiet Dubai, näita meile ette KÕIK PARIM, mida sa kogu maailmale kuulutanud oled!
Olgu veel öeldud, et Dubai reisiplaani tehes uurisime ja tutvusime eelnevalt ka Dubai ajalooga - millal ja millest kõik alguse sai ning kuidas on jõutud tänasel päeval sellise Dubaini nagu see on? Lühidalt, kuigi Dubai on alguse saanud 18. sajandil väikesest kalurikülast, algab selle linna arengu arvestamine pigem 1960. aastast, mil rajati Dubai lennujaam. Meie jaoks oli huvitav uurida Dubai arengut just sellest aastast saadik. Youtube'ist leiab hea graafikaga huvitavaid kokkuvõtteid, näiteks SIIN on näidatud 1960. aastast alates kõik olulisemad sündmused/hooned või arengud linna ajaloos. Veel paelub meid Dubai juures erinevate saarte ehitamine, st saared, mis on tehislikud (man-made), mitte looduslikud. Šeigid tulevad ja mõtlevad, et nii, siia kohta võiks keset merd ühe saare ehitada, või mitu, ja teevadki ära! Üks huvitavate faktidega hea Youtube'i video sellest, kuidas Dubai oma saari on ehitanud ja tulevikuski seda teha plaanib, on SIIN. Youtube'is on videosid Dubai ajaloost ja faktidest palju ja need on tõesti huvitavad - niiet kellele need teadmised ja lood korda lähevad, siis uudistage.
Kuid enne veel, kui reisikirjelduse juurde asun, on mitu teemat, millel tahan peatuda. Kuidas sel korral lastele reisist teada andsime? Tahtsime neile teada anda erilisemal moel, st mitte tavapäraselt, öeldes lihtsalt, et lähme sinna või tänna. Tegime ristsõna, kus kõik vastused olid seotud eelmiste reisidega ning lahenduses peitus järgmine reisisihtkoht. See sära silmades ja rõõmujoovastus, mis pärast teada saamist neis on, kinnitab meile, et oleme õigel teel - väikeste maailmaavastajate reisiklaas on jälle pooltäis ning igapäevaelu kuni reisini saadab entusiasm, ootusärevus ja põnevus. Ja khm-khm, see kirjeldus ei ole omane ainult lastele, vaid ka meile endale.
Viimatisteks sünnipäevadeks enne reisi said mõlemad lapsed kingituseks enda isikliku reisikohvri. Ostsime need Reisisemu lehelt, kus on tõesti väga suur valik kohvreid. Meile meeldib, et kohvrite rattad pöörlevad 360 kraadi, nii on nendega eriti mugav liikuda.
Tegime omale spetsiaalsed reisipluusid 100reisi logoga ja Instagrami viitega. Lihtsalt tundus, et sellest reisist alates on vaja nii teha. Pluusid olid erksavärvilised, et massist rohkem välja paista, ilmselgelt meile meeldib, kui meid märgatakse.
See reis erineb eelmistest reisidest seetõttu, et siia ei võtnud me peegelkaamerat kaasa. Küll aga sai vahetatud eelmine telefon sellise telefoni vastu, mis teeb oluliselt paremaid pilte. Ma alles õpin, kuid üritan iPhone13 Pro-d piltide tegemiseks kasutada nii hästi, kui parasjagu suudan ja oskan.
REISIKIRJELDUS
27. veebruar, esmaspäev, kohalesõit
Lennuk startis Riiast kell 23.00, mis tähendas seda, et plaanisime lennujaamas kohal olla kella 21.00-st, nii hakkasime Tartust sõitma kell 17.00. Neljatunnises Tartu-Riia sõidus ei ole paraku mitte midagi huvitavat, kui vaid see, et 60 km enne Riiga jõudmist küsis Karl järsku, et kas Dubais külmkappe ka on? Me arvasime, et on ja lubasime üle kontrollida.
Riias mõtlesime külmale Eesti ilmale ja unistasime soojast kliimast.
Esimest korda oli meil lennureis, mis toimus keset ööd. Öösel tavaliselt inimesed magavad, nagu te teate. Me kumbki ei ole võimelised magama erinevates masinates - ei autos, rongis, bussis jne. Arvasime, et ilmselt lennukis mõne tunnikese vastu maandumist ikka magame, sest väsimus on piisavalt suur sellest, et lennu alguse tundidel pole magada saanud. Lend kestis 7 h ning mis te arvate, kes ja kui palju sellest ajast magas? Tõsi, Kaur ja Karl mõlemad magasid umbes 4-5 tundi. Meie ei maganud silmatäitki, ka mitte ühte minutit, mis, tagantjärgi mõeldes on päris huvitav, aeg läks tegelikult väga kiiresti, ilmselt oli reisiärevus piisavalt suur, lisaks sellele, et me masinates magada ei saa. Kaasa ei aidanud ka see, et üks naine soovis istuda Rando ja Kauri rea otsas olevale istmele ja Rando istus keskel ega saanud end sirutada. Eelmisel istmereal häälitsev 1-2-aastane väikelaps tuletas end ka piisavalt palju meelde. Samas olenemata kõigest läheksime ikkagi uuesti Dubaisse reisides täpselt samale öisele otselennule Riia-Dubai, sest magamata öö vahelejätmine ei mõjutanud esimest reisipäeva. Tegime ikka kõike nii, nagu planeerisime. Ostsime isegi RedBulli, aga unustasime seda juua, sest ei olnud meeles.
28. veebruar, teisipäev, 1. reisipäev
Ööst sai hommik ja nii nägime lennuki aknast üha enam lähenevat päikesetõusu, kuni märkasime Dubai hooneid - me oleme kohal! Siin! Dubais! Uskumatu!
Lennukist maha tulnud, sõitsime üsna pikalt monorailiga lennujaama hoonesse. Siis vahetasime vetsus pikad riided lühikeste vastu. Seejärel otsisime üles pagasihoiu ning andsime kohvrid ära, et õhtul enne hotelli minemist järgi tulla. Nelja kohvri eest maksime 160 dirhamit ehk 40 euri. Järgmiseks otsisime üles koha, kust saab takso peale minna. Taksod on järjest reas, ise valida ei saa - juhatatakse auto juurde. 15 kohalikku (ca 4 €) ja meid toodi esimesse kohta, mida külastada tahtsime. Kõik see toimus tunni aja jooksul, alates lennukist maha tulekust kuni Museum of the Future juurde jõudmiseni. Proovisime ukse taga internetti käima saada, et etteostetud vouchereid telefoni äpist kätte saada. Piletid ostsime ette GetYourGuide äpist. Lennujaamas antakse igale täiskasvanud reisijale ka 1 GB suurune tasuta sim-kaart, mis kehtib 24 h. Jebisime sellega natuke, aga võtsin lõpuks ikkagi Telia AÜE paketi ja läksime sisse.
Museum of the Future on muuseum, mis on kõige erilisema välimusega hoone, mida näinud oleme. Suures rõngas, millel see on auk, on seitse korrust tulevikku. Selles hoones näitab Dubai tulevikku aastas 2071, seitsme korruse jagu igasugu erinevat vaatamist, uurimist, katsumist, tunnetamist. Osaliselt on see kõik seal täiesti ulmeline, osaliselt täiesti arusaamatu, mingites kohtades tundub, et võibolla on võimalik mõista ja järgmisel hetkel ei saa enam midagi aru. Aju on kohati täitsa segaduses, silmad on imestusest suured, mõistus on avatud ja kõigele lahti, mõtted töötavad kauge tuleviku suunas ja suur osa meist tahabki uskuda, et see kõik on tõsi, mida nad seal näitavad, planeerivad, katsetavad ja ütlevad. Tore on see, et tõenäoliselt ongi see kõik tõsi, sest nad l i h t s a l t s a a v a d oma visiooni teoks teha ajapikku!
Esimesel korrusel alustasime maja liftide süsteemist arusaamisega. Liftid näevad välja nagu kapslid tulevikust ja alguses oli arusaamatu, kus me seisma peame või kuidas liftidesse üldse pääseda. Lõpuks juhatati meid ruumi, kus piisava inimeste arvu korral suleti uks ning seinal oleval ekraanil hakkas rääkima robot tulevikust. Edasi suunati järgmisesse ruumi, mis oli lift ning sellega sõidutati meid järgmisele korrusele, liftis olles näidati kõigi nelja seina peal projektsiooni. Nii liigutati rahvas ruumidesse, kus tutvustati tuleviku universumit, universumis liikuvaid inimeste poolt ehitatud objekte, päikesesüsteemi ja veel asju, mida ma kirjeldada ei oska. Praegu kirjutades märkan, et päris keeruline on rääkida tuleviku keeles, öelda asju, mida olevikus ei ole, kasutada sõnu, mis on täiesti võõrad või kirjeldada olukorda, kus parasjagu fiktiivselt "olen".
Majas ringi käies liikusime läbi erinevate ruumide või ekspo alade. Igas ruumis rääkisid töötajad täpsemalt, millega tegu, aga tihtipeale me ei pööranudki rääkijatele tähelepanu, sest nägemismeel halvas millegi huvitava vaatamisest koheselt mõistuse ning kõik ülejäänu muutus tähtsusetuks.
Käisime korruseid läbi ja püüdsime aru saada kõigest sellest, mida tulevikus nägema hakkame.
Ühes kohas oli huvitav koht lastele, mänguväljak, kutsuv, ilus ja teistmoodi. Sinna ei võinud lapsevanemad kaasa minna. Saatsime Kauri, enne uuriti igasugust infot tema kohta, lõpetades trussikute nööbi niidivärviga (nali), kuid tõsi on see, et ankeedi pidime täitma. Tegemist oli miski tervisega seotud mänguväljakuga, töötajad käisid lastega kaasas (arstiriided seljas), selgitasid ja rääkisid midagi.
Hoone ise on nii väljast kui seest arhitektuuriliselt ikkagi märkimisväärne.
Kokkuvõtlikult on see maja väga äge, hästi erinevate valdkondadega kaetud, igaüks peaks leidma sealt endale sobivat. Mis veel huvitav, kogu maja on täis tohutult palju erinevaid keerulisi lahendusi, mis töötavad perfektselt! Väikest graafilist ülevaadet näete muuseumi kodulehelt SIIT. Muideks, me ei käinud kogu maja läbi, mingi osa jäi vaatamata ka, näiteks majast väljas olles nägime pärast, et kuskilt sai minna õue terrassile, aga kus täpsemalt see koht oli, me ei märganud või polnud piisavalt tähelepanelikud.
Järgmiseks andsid kõhud tunda, et süüa on vaja. Panime otsingusse lähima McDonalds'i, mis asuski üsna lähedal, põhimõtteliselt üle tee, kui linnulennult minna. Paraku ei olnud siin võimalust üle autoteede inimestel kõndida ning oli vaja teha u 700-meetrine tiir, mis viis turvaliselt üle tee.
Edasi oli plaan liikuda Dubai Frame'i vaatama. Ostsime metroopiletid 40 AED eest (10 €) ja sõitsime kolm peatust kuni ADCB peatusesse. Metroo sõidab Dubais maapinna peal, seega metrooga sõites näeb hästi palju. Olime kõige viimases vagunis ja vaatasime välja, metroo on seest hästi kena, korralik ja viisakas, rääkimata sellest, et kõik on ülipuhas.
Kõndisime ADCB metroopeatusest Dubai Frame'i suunas tagasihoidlikumas piirkonnas, kus oli külmkappide ja õhksoojuspumpade parandamise putkasid, rohkem rämpsu ja koristamata kohti - hea näha ja teada, et mitte iga nurk, tänav, maja ja uks ei ole Dubais perfektne. Tee peale jäi ka miski hüpermarket, põikasime sinna huvi pärast sisse, et näha, mida siin hüpermarketites müüakse. Selgus, et see oli päääääris suur pood, kohe ei saanud arugi ja seal müüdi vist kõike. Tohututes kogustes riiulite kaupa näiteks 5-liitriseid pulberpiimasid, igal pool olid euroaluste peal üksteise otsas suurtes pakkides tooted, nt 12 kg riisikotid jm, 12 pakist koosnevad krõpsude big-pack'id - ühesõnaga väga palju tooteid olid sellistes suurtes pakendites, mida meie silmad varem näinud polnud. Ja täpselt samamoodi olid olemas ka tavalised tooted, mida sai osta ühe- või mitmekaupa, st nii nagu me Eestis harjunud oleme ostma. Samuti müüdi seal televiisoreid. Poe kassas ostis üks inimene meie ees suurtes kogustes köögivilju. Poekassad ise olid ajast ja arust. Meie ostsime mõned pudelid juua, vett ja karastavat. Dubais tasub liikuda ja uudistada ka vähe tagasihoidlikumaid piirkondi, annab mitmekesisema vaatepildi ja arusaama, et mitte kõik seal ei läigi ja pole piinlikult puhtaks nühitud.
Jõudsime suurema tee äärde, kust Dubai Frame tundus juba täitsa lähedal olevat. Veel oli vaja ületada sild, mis viis üle laia autotee 10 rajaga.
Dubai Frame'i juurde jõudes saime teada, et kuna hetkel on seal sees väga palju inimesi, siis peaks ca pool tundi ootama, kuni saaksime piletid osta, võib-olla natuke rohkem, ei osatud täpselt öelda. Igatahes me ei viitsinud oodata, vaid arvasime, et käime enne hoopis ühes teises planeeritud kohas ära ning tuleme pärast siia tagasi. Jah! Nii tegimegi.
Vaatasime, et taksod liiguvad küll, toovad kedagi siia ära, aga sõidavad kohe edasi või kui hakkame takso poole liikuma, jõuab keegi meist ette. Ilmselt olime kõrvalt vaadates nii arusaadavalt taksot-otsivad-turistid, et järsku tuli meie juurde üks võõramaalane, kes küsis, kas me otsime taksot? Mina vastu, et "local taxi"? Tema, et "yes, yes". Mina vastu, et "how much costs?" Tema, et "50". Mina vastu, et "like fifTEEN or fifTY?" Tema, et "fifty yes". Nojah, ah teeme siis ära. Kui tema auto juurde jõudsime, saime aru, et see ei olnud kohalik riiklik takso, vaid väga-väga kohalik tavalise autoga ärimees, kes tahtis lihtsalt lisaraha teenida. Ja see tal õnnestus, sest turistid maksid talle selle sõidu eest neli korda rohkem kui riiklik takso oleks maksnud. Saime sellega küll vastu pükse, aga eurodes oli see summa 12, niiet ei midagi hullu. Kusjuures terve autosõidu aja rääkis see juht telefoniga.
Lasime end viia Al Seef linnaossa. Kuigi seda 1,8 km pikkust ala on mitu aastat uuendatud ning taasavati 2017, annavad siinsed liivakarva hooned märku, et need on siin kaua olnud. Siinsed majad on mudast ja liivast ehitanud tavalised Dubai kodanikud ca 50-60 aastat tagasi. Seega on need pealtnäha väga lihtsad majakesed tegelikult suure ajaloolise väärtusega ning pärand minevikust. Al Seef'i kohta öeldakse, et vana Dubai kohtub siin uue Dubaiga.
Väljusime taksost ilmselt sellises kohas, kuhu kõiki turiste taksost väljuma siia tuuakse. Tegemist on ilmselt keskväljakuga.
Üks põhjustest, miks me Al Seef'i tulime, oli siin asuv Museum of Illusions ehk Illusioonide muuseum. Jaa, tõsi, kes mäletab, siis me käisime samas muuseumis 2022 suvisel autotripil Horvaatias Zadar linnas, mistõttu tahamegi nüüd teistes riikides olevaid ka näha. Algselt sisse minnes ei saa kohe aru, et see on suurem kui Horvaatias, kuid siin on ikka üsna rohkelt erinevaid eksponaate ja päris ägedaid. 55 € piletite eest oli piisavalt vaatamist ja katsetamist. Ainus, mis meid veidi häiris, oli üks sel päeval tööl olnud töötaja, kes oli tohutult pealetükkiv, seda mitte halvas mõttes, vaid ta tegelikult näitas hästi kenasti, mida iga eksponaadi juures teha, kus õigesti seista, et parim pilt välja tuleks, aitas pilte teha jne - ainult et me teadsime oma tausta ja kogemusega peaaegu iga eksponaadi juures ise ka, mis need teevad ja kus olla vaja. Nii muutus see töötaja pisut tüütuks. Lõpupoole saime rahulikumalt ise ka ringi käia ja hingata.
Edasi jalutasime lihtsalt ringi, vaatasime kohaliku araabiapärase muusika saatel inimesi ja melu, poodide ees olevaid kaupasid, igatsugu tilu-lilu. Sealsed põhitänavad on kaetud pealtpoolt kusjuures päikese eest kaitsva miski tugeva kangaga, mille all on hästi mõnus kõndida - täispäikese käes olemine sealsete majade vahel on tõsiselt kuum, v ä g a k u u m, seal ei olnud tuult.
Ainus pood, kuhu sisse põikasime, oli üks suurem suveniiripood ning tundus hea mõte osta kohe esimesel päeval kõik asjad ära, sest me ei teadnud, kas ja kus pilvelõhkujate vahel suveniiripoode järgmise kuue päeva jooksul kohata võime. Poemüüjale tundus ilmselt meie sära silmis ja emotsioonidele suunatud osturetk üsna meeldiv, sest pärast seda, kui olime juba viis korda talle jälle ühe asja juurde viinud, öeldes, et "We take this one too", kinkis ta meile poe poolt kaasa ühe raske väikese sädeleva elevandikuju. Ja nii me poest välja lõpuks läksimegi, öeldes, et rohkem me ühtegi suveniiri siit reisilt ei osta. (Jajah, jajah, muidugi ei osta...)
Läksime samasse kohta, kuhu meid enne taksoga toodi. Paari minuti pärast sõitiski meie kõrvale, lasi akna välja, taksojuht tõstis sõrme üles, ütles meile "Wait!", kuulas midagi, ütles meile "I'm busy!" ja tõmbas meie nina eest autoga tuld. Ju sai siis muu taksokutse kelleltki teiselt parasjagu. Läksime järgmise takso peale, mis meie juurde sõitis ning lasime end tagasi Dubai Frame'i juurde viia. Sõit läks maksma 15 AED-d (peaaegu 4 €), niiet mõistsime, et eelmise taksoga siia sõites saime veidi pügada, kui maksime 50 AED-d.
Veidi enne kl 17 jõudsime Dubai Frame'i juurde tagasi, ostsime piletid 140 AED (38 €) eest, väravas pileteid näidates valideeris võõramaalane meie piletid metallist augurauaga ja korraga kaks piletit! Teisisõnu nägime esimest korda sellist augurauda, millega sai korraga kaks piletit ära augustada. On Dubai, on QR koodid ja erinevad väga moodsad pileti kontrollimise või valideerimise süsteemid, kuid midagi pole öelda - kõik erandid kinnitavad reeglid ja see ütlus kehtib ilmselt kogu maailmas - ka Dubais võib kohata algelisi versioone, mida on efektiivsemaks tuunitud. Milleks augustada ühe augurauaga, kui saab ehitada spetsiaalselt Dubai Frame'i piletite suuruse järgi auguraua, et augustada korraga kaks piletit!
Sees olles oli vaja järjekorras oodata. Järjekord kulges osaliselt läbi muuseumi moodi ruumide/koridori, kus sai seinte pealt ajalugu lugeda, vanu pilte vaadata jm. Meid kõnetas ühel hetkel projektoriga seina peale lastud tsitaat Tema Kõrgeausus Šeik Mohammed Bin Rashid Al Maktoum'ilt, kes on öelnud järgmist:
Jõudsime liftini, millega ports rahvast üles toimetati. Kohal! Osaliselt on seal põrandal klaas, saab otse enda alla vaadata läbi klaasi, lastele paistis ka meeldivat.
Vaated on kenad igas suunas - silmapiirini ulatuv suurlinn kogu oma võlus, nii pilvelõhkujate kui ka madalamate majadega. Kusjuures Dubai raami sügavam mõte on see, et põhjasuunda vaadates näeb sealt vana Dubaid ning lõunasuunda vaadates uut Dubaid, mis peaks inimestele peegeldama seda, et nad mõtleksid oleviku ja tuleviku peale, arvestades ka minevikku.
Kui liftiga tagasi alla jõudsime, vaatasime all ca 180 kraadi seinale lastud 3D graafilist projektsiooni Dubaist tulevikus. Tohutu graafiline detailsus, ü l i ä g e, väga palju vaeva nähtud ja kõik läbi mõeldud - neil on väga ägedad, julged, olevikus olles tunduvad ulmelised, kuid meeletult inspireerivad ja innustavad ideed ja visioon sellest, milline Dubai ükskord olema hakkab. Justnimelt HAKKAB, sest nad töötavad iga päev selles suunas, et see ära teha, sinnani jõuda, make it happen. Nad palkavad üle maailma endale oma valdkonna tipptegijad, kes aitavad neil visiooni ellu viia. Siin on lühike lõik sellest videost, mis aitab ehk veidi ette kujutada, millest kirjutan.
Mitte ilmaasjata ei toetu ega usu nad selle sama šeigi öeldut (Mohammed Bin Rashid Al Maktoum), et "The future is for those who dare to dream and find the courage to persue their dreams." Neil on tõsi taga, nad usuvad iseendasse ja teavad, et nad saavad kõigega hakkama, jättes järgmistele põlvkondadele oma pärandi - "We may not live for a hundred years, but the products of our creativity can leave a legacy long after we are gone."
Alumisel korrusel sai lugeda, kuidas seda raami ehitati, milliseid ettevalmistusi tehti ning muud põnevat. Nii saime teada, et raami põrandal on 116 m2 jagu nutiklaasi. Raami sees liikuma hakkavaid lifte valiti suure hoolega - peamiseks kriteeriumiks oli inimeste arv, mida liftid kanda suudavad lühikese aja jooksul, et minimeerida ootejärjekordade pikkust. Raamiga töötas kokku üle 3600 inimese. Ülal asuvat vaateplatvormi osa tõstsid paika neli hiigelsuurt hüdraulilist kraanat, iga tõstevõime 300 tonni. Seda tehti kaks päeva järjest, ühes sekundis tõsteti 3,5 mm. Kaks hiigelsuurt kraanat vastutasid selle eest, et kõik muu vajalik saaks üles tõstetud, ühe kraana tõstevõime oli 12 tonni. Niiet ainuüksi juba kõige selle pärast on Dubai Frame suurim pildiraam kogu maailmas!
Sõitsime taksoga lennujaama, võtsime kohvrid ning sõitsime järgmise taksoga hotelli. Seekord juhatati meid roosa katusega taksosse - roosat taksot juhivad Dubais naised ja peame ütlema, et see naine juhtis taksot üsna ebameeldivalt, kihutas ja pidurdas järsult. Karl jäi taksosõidu ajal hoopis magama ja etteruttavalt öeldes, enamus õhtutel jäigi ta päeva lõpus hotelli taksoga tagasi sõites taksos magama. Registreerisime end hotelli ära, Rando ja Kaur käisid hotellist 60 meetri kaugusel asuvas väikses toidupoes, ostsid miskit juua ja näksida ning päev veereski õhtusse. Päev, millele eelnenud öö me ei maganud silmatäitki, kuid tänu sellele, et päev oli tihedalt tegevuste ja käimistega sisustatud, ei olnud magamatus meeleski. Nüüd on vaja järgnev öö välja puhata ja kõik seiklused vastu võtta!
1. märts, kolmapäev, 2. reisipäev
Uus päev! Püsti! Sööma! Ja järgmistesse kohtadesse!
Esmalt kirjeldan hotellivalikut. Kes meie tegemiste ja varasemate reisidega kursis on, teab, et majutuse valime tavaliselt soodsama killast, sest reisidel jõuame me majutuskohta õhtu lõpuks, magame ära ja läheme hommikul kohe minema. Hotelliks valisime Al Jaddaf linnaosas asuva Premier Inn hotelli - täiesti tavaline hotell, ei midagi erilist ega suursugust, rahvusvaheline, puhas, viisakas, kena. Dubai kõrgete hoonetega võrreldes oli see hotell ikka täitsa madal, ma ei lugenud ära, aga ilmselt oli tal max 10 korrust (pole kontrollitud fakt). Al Jaddaf linnaosa valisime reisiplaani tehes selle järgi, et see oleks lennujaamale pigem lähedal. Kaardi pealt vaadates jääb see linnaosa lennujaama ja Dubai towndown linnaosa vahele. Al Jaddaf linnaosa ise tundus justkui poolik projekt olevat - arvasime, et mingil hetkel on siit vanad majad ära lammutatud ning järjest ehitatakse uusi maju. Olemasolevate majade (hotellid, ärihooned jm) vahel olid tühjad platsil, kuhu oli ilmselt uute hoonete ehitus planeeritud. Võimalik, et oleks võinud hotelli valida pigem downtownist kaardi peal vaadates allapoole, sest nii oleksime hotelliga paiknenud pigem oma tegevuste keskel ning tagasi hotelli sõitmine igalt poolt oleks olnud ajaliselt kiirem ja soodsam.
Igal hommikul tõttasime esimese asjana hommikusööki sööma - rahvusvaheline, hea ja väga suure valiku söögiga meie jaoks.
See päev oli planeeritud uudistama Dubai kesklinna ehk Downtown linnaosa, seal on terve päeva jagu uudistamist. Ostsime jaanuaris GetYourGuide kaudu piletid ette Burj Khalifa'sse, kella 10.00 sissepääsuga. Kohal pidi igaksjuhuks olema 30 minutit varem. Hakkasime hotellist kell 8.50 taksoga sõitma. Burj Khalifa'sse sissepääs asub Dubai Mall'is, nii viis takso meid ü l i s u u r d e maa-alusesse Dubai Mall'i parklasse, kus on üle 14 000 parkimiskoha. Kõndisime siltide järgi läbi Dubai Mall'i ca 20 minuti jagu, kuni jõudsime õigesse kohta.
Lunastasime etteostetud voucher'ite eest oma piletid ning läksime liftijärjekorda. Sellisel kellaajal oli järjekord väga lühike, ei pidanud kaua ootama. Üles viisid kaks lifti ning töötajad juhatasid ja suunasid vastava koguse inimesi liftidesse. Lift sõidab üles, 124ndale korrusele 60 sekundit, täitsa huvitav hakkas enne lifti astumist, et kuidas sellise lühikese ajaga nii kõrgele liikumine tundub. Selgus, et ei tundnudki mitte midagi, võiks öelda, et täiesti tundetu sai liftis olla - selle koha pealt, et kui seisad liftis, ei saa aru, et sa üldse kuhugi suunas liigud - ülisujuvalt, stabiilselt ja täiesti märkamatult lihtsalt seisad ja 60 sekundi pärast väljud liftiuksest. Liftis olemise ajal näidatakse seintele 360 kraadi projektsiooni, juba ainuüksi seda on lahe vaadata.
Meie valisime 124nda ja 125nda korruse külastamise, kuid Burj Khalifas on võimalik külastada ka 148, 152, 153 ja 154 korruseid. Arvasime, et 125ndal korrusel on ka piisavalt kõrge kõike vaadata. Burj Khalifa - see 828 m kõrgune hetkeseisuga maailma kõige kõrgem hoone on igal juhul külastamist väärt! Kellele meeldivad kõrged vaated, siis on Dubais see kohustuslik koht ära käia. Loomulikult ei saa see kõrge majakene omada vaid ühte maailma kõige-kõigemat rekordit - lisaks on Burj Khalifa ka kõige kõrgem seisev konstruktsioon maailmas, rääkimata sellest, et tal on maailma kõige rohkem korruseid ühes hoones ning ärgem unustagem ka seda, et selles hoones on maailma kõige kõrgemal kasutusel olev korrus. Vähemtähtis ei ole ka see, et Burj Khalifal on maailma kõige kõrgemal asuv vaateplatvorm, ega ka see, et tema sees on kõige pikema distantsiga lift maailmas (üle poole kilomeetri) ning kõige kõrgemale ulatuv teenindav lift maailmas. Ma ausalt öeldes unustasin selle kõige-kõige jutu alguse vahepeal juba ära. Aga see pole veel kõik - seal on kõige kiirem lift maailmas - lift, mis liigub 10 m sekundis. Võimalik, et see nimekiri jätkub ja pole ammenduv, kuid meile piisab olemasolevast teadmisest. Toredate faktidena jäi silma veel, et hoone tipust näeb 95 km kaugusele, seda siis selge ilmaga. Kui tekib küsimus, et miks Burj Khalifa sellise kujuga on, siis ka hoone kujul on oma taust - pealt vaadates meenutab hoone sellist kõrbelille, mille nimi on Hymenocallis.
Meie jaoks annab kogu eelmine jutt mõista seda, et mitte miski pole selle hoone planeerimisel ja ehitamisel olnud, kõik on kordades läbi mõeldud ja planeeritud, igas suunas ja 360 kraadi, kõik on dubailastel perfektsionismini välja arvestatud ja arendatud. Ega muud, kui respect!
Esimesed pildid üleval meist, siiamaani on meeles, kuidas liftist väljusime, ühe akna ääre "endale" saime ja seal ühes kohas vähemalt 10-15 minutit veetsime.
See on huvitav. Kui oleme reiside jooksul kõrgete mägede otsas, sest mäed meeldivad meile tohutult - vaatame mägesid ja vaateid looduses, tunneme, et niiii äge on. Nüüd oleme suurlinnas täis pilvelõhkujaid, materjale, betooni, kisa-kära, inimeste ehitatud hooned ja kogu kupatus jookseb silmapiirini välja ja ikka on nii lahedad vaated. Võiks lõputult pilte klõpsida, et see kõik meelde jääks.
125ndal korrusel küsis üks vanem paar meilt, kas soovime, et nad meist pilti teeks. Saime teada, et nad on Californiast ja külastasid hiljuti ka Eestit, täpsemalt Tallinnat.
Üleval olime kokku 2 tundi ja see on täiesti piisav, et rahulikult kahel korrusel ringi käia, pilte teha, lihtsalt vaadata. Lõpus käisime läbi ka suveniiripoest.
Suveniiripoes oli ühes kohas põrandal ekraan, mis imiteeris, justkui oleksid päriselt klaasi peal ja vaataksid alla. Koha peal reaalselt tundus see lahja ja ei tekitanud päris tunnet. Pildi pealt vaadates tundub isegi üsna usutav, kui ei teaks.
Muuhulgas ostsime ka kaks postkaarti ja margid ning saatsime oma vanematele Burj Khalifa otsast postkaardid.
See on ikka üks lahe torn! Järgmisel korral, kui Dubaisse tuleme, plaanime Burj Khalifasse broneeringu teha selleks ajaks, kui päike loojub ja pimedaks läheb, sest soov on näha sealt ülevalt Dubaid nii päevasel ajal kui ka pimedas. Samal reisil kaks korda sinna seepärast minema ei hakanud, kuigi, korraks tegelikult mõtlesime isegi selle peale.
Mõned päevad hiljem ühe taksojuhiga rääkides saime teada, et "burj" tähendab araabiakeeles hoonet ning "Khalifa" selle hoone rahastaja nime. Algselt taheti maja nimeks panna Burj Dubai, kuid pärast 2009. aasta majanduskriisi pandi siiski Burj Khalifa, kusjuures linnas nägime mitmes kohas viitasid, mille peale oli kirjutatud vanast ajast Burj Dubai.
Kõht hakkas tühjaks minema, leidsime Dubai Mall'is Pizza Hut'i ja sõime kõhud täis.
Jalutasime hetkeks Dubai Mall'ist välja, sest märkasime läbi akende, et Dubai Fountain töötab. Vaatasime Bondi filmimuusika taustal käivat purskkaevu. Tundsime rõõmu Dubais kohal olemisest. Meenutasime hetki, kui olime varem elus öelnud, et tahaks Dubais ära käia, tahaks pilvelõhkujaid näha. J a m e t õ e s t i o l e m e s i i n!
Järgmine eesmärk - minna Dubai akvaariumisse (Dubai Aquarium & Underwater Zoo), mis asus samuti Dubai Mall'is. Alguses kõndisime akvaariumi lähedal, kõik inimesed kaubanduskeskuses said seda teha, see osa akvaariumist on näha kõigile. Selle 10 miljonit liitrit mahutava maailma kõige suurema siseruumis asuva akvaariumi klaasseina paksus on 75 cm. Võite vaid ette kujutada, millist survet ja rõhku peavad need 75 cm-sed seinad kandma ja tundma.
Sealsamas akvaariumi otsa juures sai osta piletid - kuna tahtsime näha võimalikult paljut, tühjendasime rahakotti 313 € võrra, kuigi need ei olnud kusjuures kõige kangemad piletid. Selles hetkes tundus see päris palju, kuid kui lõpuks akvaariumist väljusime, teadsime, et Dubai akvaarium on meie jaoks nüüdsest nr 1 kõigi ülejäänud senini külastatud akvaariumide seast ja igal juhul oli see raha seda väärt. See oli kõige mitmekesisemalt ja erilisi elamusi pakkuvalt üles ehitatud akvaarium, kus siiani käinud oleme!
Kui enne pileti ostmist saad Dubai Mall'is külastajana akvaariumit vaadata 5 m kauguselt, siis pärast piletite ostmist saad ninapidi vastu akvaariumit kalu vaadata, kui soovid. Guinessi rekordit omava akvaariumi mõõtmed on 51 m pikkuses, 20 m laiuses ja 11 m kõrguses.
48 m pikkuses haitunnelis veetsime ca 15 minutit. Vaatasime, kuidas akvaariumisse sukeldunud töötajad haisid orgi otsast 50 cm kauguselt söötsid. Nendel haidel peab seal ikka väga korralik söömaaeg olema 24/7, sest tihtipeale nad ei tundnud üldse huvigi söömise vastu, vaid sõid selle orgi otsast pigem stiilis "no ää küll, ma söön siis selle ära, ära sega mind rohkem!".
Vaatasime, kuidas raid meile naeratavad ja jälgisime lihtsalt vee-elu.
Siis viis tee edasi lastele suunatud allveelaeva simulaatorisse, kus üks kilpkonn tutvustas veealust maailma, loomulikult inglise keeles - me eriti ei süvenenud, sest lapsed ei saanud ju inglise keelest nagunii aru. Ilmselt kui nad oleksid vanemad olnud ja inglise keeles kõike aru saanud, oleksime süvenenumalt seal sees seisnud, teisalt vanemale lapsele ei oleks see ilmselt enam huvi pakkunud.
Edasi suunati meid klaasist põrandaga paadituurile, kust sai vaadata sedasama suurt akvaariumit hoopis teise nurga alt. Ausalt öeldes ei olnud me üldse kindlad iga asja puhul, et kas see sisaldub ikka kõik meie piletite sees, aga sisaldus. Paati mahub kokku kümme inimest ja see sõidab ettenähtud radapidi suure akvaariumi peal. Paadiraja keskel oli koht, kust huvilised said alustada puuris sukeldumist akvaariumisse, et kogeda veealust maailma ja näha haisid veel erilisemal moel.
Järgmiseks liikusime alasse, mis imiteeris vihmametsa - rippsild, akvaariumid, papagoid, palju erinevaid liike nii maal kui vees. Eraldi ala oli tehtud pimedas liikuvatele ja tegutsevatele liikidele - neid näidati infrapunavalguses.
Vahepeal möödusime ühest väikesest letist, kus müüdi juua ja näkse. Mõtlesime, et ostame midagi, sest janukustutajat oli vaja. Selgus, et teatud summa eest kuuluvad joogid ja näksid piletihinna sisse - seda polnud vaja kaks korda öelda - kui õigesti mäletame, siis oli see summa vist 180 AED ehk 45 €, kasutasime selle muidugi maksimaalselt ära.
Veel käisime sellisel alal, kus sai vaadata pingviine, räägiti fakte akvaariumi kohta, alates puhastamissüsteemidest kuni klaasi paksuseni. Huvitava faktina saime teada, et iga päev tuuakse suurde akvaariumisse merevett. Selles kohas viidi soovijaid ka puuriga sukelduma. Lisaks oli seal suur labor, kus kasvatati haisid, taimi, molluskeid ja palju teisi liike, et ei peaks neid looduslikust kodukeskkonnast tooma.
Akvaariumist oli vaja väljuda klassikaliselt läbi suveniiripoe. Saime teada, et piletihinna sisse kuulub ka 80 AED eest sellest poest asjade valimine. Nii me siis tegimegi. Kokkuvõtlikult vastas see akvaarium meie ootustele rohkem, kui algselt arvasime! Dubais käies tasub igal juhul seda akvaariumit külastada, eriti lastega.
Jalutasime Dubai Mall'is veel ringi, liikudes Dubai Waterfall'i ehk kose poole. Muideks Dubai Mall'ist ei ostnud me ühtegi asja, see ei olnud meil eesmärgiks, tahtsime vaadata, mida see koht endast kujutab, milline on, lihtsalt kohal olla.
Kuna Dubai Mall on niivõrd suur, on seal teenusena võimalus kasutada Easytaxi'sid ehk väikseid elektriautosid, mis viivad su ühest kohast teise. Meie neid ei kasutanud, me muudkui kõndisime.
Leidsime viitade abil Dubai Waterfall'i üles. See nelja korrust läbiv ja üle 24 m kõrge tehiskosk on kõige rohkem pildistatav maamärk Dubai Mall'is. Üle 30 meetrise diameetriga kosk on päris pilkupüüdev ning nii vaatasime meiega seda ühelt- ja teiselt poolt.
Kell oli nüüdseks saanud umbes 17.30 õhtul, seega valget aega oli jäänud ca tund kuni pimedani, pimeda aja plaanisime pühenduda purskkaevušõu vaatamisele. Otsustasime jalutada purskkaevudest veidi eemale ja vaadata Burh Khalifat üks kord valgel ajal veel kaugemalt, täpsemalt kuldseid tiibasid kujutava The Wings of Mexico juurest. Kuldne värv oli nende pealt paraku kadunud ning kuna seal pildistamiseks oli üsna pikk järjekord, otsustasime, et ootama ei hakka, vaid liigume vaikselt purskkaevude juurde tagasi.
Järgneval pildil on näha avalik tualett. Kõik tualetid, mida meie kohtasime, olid piinlikult puhtad ning igas vetsus oli kogu aeg kohal vähemalt üks töötaja, kes, pärast seda, kui sa oma käed puhtaks pesid ja vett kraanikausi äärele selle käigus pritsisid, kõik lapiga üle käis.
Hakkas hämaramaks minema. Sel ajal, kui meie Dubais olime, loojus päike kella 18.30 paigus. Sättisime end Dubai Fountain'i ehk purskkaevusid vaatama ooperimaja ette, mitte Dubai Mall'i poolsesse külge. Seda põhjusel, et Dubai Mall'i pool oli terve äär rahvast täis ja ei oleks nii hästi näinud. Ooperimaja ees oli aga muru, mille peal sai istuda, platvorm asus kõrgemal st oli parem ülevaade. Ning kõige eelneva kõrval tundus, et ooperimaja poolt vaadates oli võimalik korraga näha kõiki suuri purskkaevusid ühekorraga, st ei pidanud pead vasakule ja paremale pidevalt keerama, et kogu šõud korraga näha.
Purskkaevušõu oli iga 30 minuti tagant. Üks šõu kestis tavaliselt ca 4-5 minutit - oleneb laulust, mille taustale see vaatemäng oli tehtud. Vahepeal liikusime promenaadi ääres ringi või nautisime ooperimaja juures niisama olemist. Mingi hetk käisime Dubai Mall'is kohe esimesel korrusel seal samas purskkaevude poolses küljes KFC-s õhtusööki söömas.
Põhiasend, milles muru peal šõude vahepeal Burj Khalifat vaatasime, oli selline:
Purskkaevude mängu oli võimalik vaadata ka Boardwalk'ilt ehk basseini peale ehitatud tee pealt, ühe inimese pilet maksis 20 AED (5 €), meie ei pidanud vajalikuks sinna minna, vähemalt seekord mitte. Kuid vahepeal kiikasime purskkaevusid ka teistest kohtadest.
Peame ütlema, et nende purskkaevude vaatemängude vaatamine on kuidagi hüpnotiseeriv - üha vaatad ja vaatad, jälgid, kuulad taustal lastavat muusikat ja aeg lendab. Lihtsalt ei saa pilku ära! Üks šõu saab läbi ja mõtled, et järgmine on alles tsipa vähem kui poole tunni pärast. Mõtled, et kuidas nad kõik need kavad kokku on pannud? Ja kui kaua ühe kava kokkupanemiseks üldse aega läheb? Mitu inimest seda teeb? Mille järgi laulud valitakse? See veepritsimise koreograafiate väljamõtlemine ja lahenduste leidmine on kindlasti tohutu suur töö.
Meile tõesti väga meeldis!
Algselt planeerisime tegelikult selle õhtu lõppu Aya Universe'i mineku. Läksime veidi enne kella 20 Dubai Mall'is taksode ootejärjekorda - see järjekord oli küll maailma kõige pikem taksojärjekord, mida me näinud oleme! Leidsime, et ei ole mõtet järjekorras aega surnuks lüüa, et selle võrra liiga vähe Aya Universe's olla. Aya Universe'i mahutame mõne teise päeva sisse ära. Otsustasime tagasi purskkaevusid vaatama minna ja nii veetsime seal veel järgmised kaks tundi. Niiii hea ja tore oli!
Kell 22 tundus, et kauem enam olla ei saa, aeg hotelli minna. Taksode ootejärjekord oli küll võibolla 10 meetrit väiksem kui kaks tundi tagasi, kuid oodata oli vaja siiski järjekorras, mis oli ca 120 meetrit pikk ning inimesi tihedalt täis. Õnneks liikus järjekord üsna mõistlikult edasi, sest taksosid vooris muudkui kümnete kaupa ette, kuid kokku pool tundi järjekorras olemist tuli ära. Kusjuures Dubais on riiklikke taksosid kokku üle 5000. Rääkisime oma taksojuhiga juttu. Uurisime talt, et miks riiklike taksode katused on erinevat värvi - sinised, punased, rohelised, kollased, roosad. Saime teada, et katuse värv on erinev seetõttu, et need on erinevad ettevõtted, kes taksoteenust pakuvad. Näiteks taksod, millel on punane katus, pakuvad valitsuse teenust. Taksojuht ise oli pärit Bangladesh'ist, ta ütles, et seal sajab pool aastat järjest tavaliselt vihma. Tutvustasime talle Eesti mitmekesist ilma - oli näha, et miinuskraadidest ja lumest rääkimine tekitas temas lisaküsimusi ja uudishimu. Karl jäi taksosõidu ajal magama.
Kahju, et see päev otsa sai - oli äge ja meeldejääv päev!
2. märts, neljapäev, 3. reisipäev
Suur osa tänasest päevast oli mõeldud Aquaventure veepargi külastamiseks, mis asus Jumeirah Palmi lõpus. Meie hotellist oli sinna ca 34 km. Tellisime omale kohaliku takso hotelli juurde, kusjuures taksode tellimiseks kasutasime Careem nimelist äppi. Selle äpi kaudu taksot tellides läheb Apple Pay'ga summa automaatselt konto pealt bronni ning kui taksojuht on sõitjad kohale viinud, läheb raha konto pealt maha.
Kui olime umbes pool maast ära sõitnud, sõitis taksojuht korraks tee ääres oleva tankla juurde, ütles "Just one minute!" ja jooksis tanklasse. Tagasi tulles ütles "I feel relaxed now." Ütles, et sõidud on nii tihedalt, et vahel ei jõua süüagi, praegu ta muidugi söömas ei käinud.
Aquaventure veepark asub Jumeirah Palmi kõige kaugema, merepoolsema kaare peal. See 17 ha suurusel alal paiknev veepark on suurim Lähis-Idas. Veepargis on kokku üle 18 miljoni liitri vee ning igas minutis kasutatakse 790 000 liitrit vett, et tagada atraktsioonidele vajalik vesi. Veepargis asub maailma pikim veetoru (480 m) ning üleüldse on tegemist veepargiga, kus on kõige rohkem torusid maailmas, täpsemalt 105 tükki! Veeparki on vooklema ehitatud 2,3 km pikkune jõgi, mida mööda ujuda, pargi ääres paikneb 700 m pikkune valge liivaga rand. Üsna huvitavateks numbriteks peame veel seda, et Aquaventure veepargis on 906 ühekohalist- ning 1433 kahekohalist tuubi vee peal sõitmiseks. Nüüd sai ilmselt piisavalt numbreid ja fakte. Siiamaani imestame, et dubailased on s e l l i s e s s e kohta (Jumeirah Palmi peale, mis omakorda on märkimisväärne asi omaette) s e l l i s e pargi ehitanud.
Vahepeal sõime veepargi kohalikus suvalises söögikohas lõunat ning uudistasime edasi. Aquaventure park on hästi liigendatud - tohutult palju rohelust - puid, põõsaid, lilli, mis siia istutatud on. Kuna maa-ala on hästi suur, ei ole veeatraktsioone nii-öelda tihedalt täis ehitatud, vaid ühest kohast teise liikudes ei saa vahepeal arugi, kus järgmine koht asub, liigud nagu džunglis. Nagu ülejäänud Dubaile omane - kõik on ülipuhas, vahepeal liikusime ilma plätadeta ringi, kordagi ei tekkinud tunnet, et maapind must oleks.
Suured veetorud algavad erinevatest majadest eri platvormidelt. Neid torude jaoks ehitatud maju on siin kolm tükki.
Veepark pannakse kinni kell 17.30. Seega kui jõuate kohale kohe avamisel, võite hakkama saada võibolla ühe päevaga, kuid ilmselt kõiki kohti ära käia ei jõua, isegi kui olete ilma väikeste lasteta. Lisaks saab veepargis teha ka palju muud, näiteks delfiinidega ujuda, kodulehel on kõik võimalused kirjas. Kusjuures vetelpäästjaid/töötajaid, kes külastajaid jälgivad, on siin veepargis umbes iga 10 m tagant. Iga mõne aja tagant on kohe järgmine töötaja, kes kullipilguga jälgib, mis on hea teadmine nendele, kel lapsed juba piisavalt vanad, et omaette parki liikuma lasta.
Atraktsioone ja tegevusi jagub siin vaieldamatult igale vanusele, alates väikelapsest kuni täiskasvanuni. Piletitele kulunud raha 366 € oli suur summa, kuid meie arvates kogu seda päeva väärt.
Ei saa täpsustamata jätta, mis on Jumeirah Palm. Dubailased mõtlesid, et võiks ehitada ise oma saare (ühe paljudest), mõeldud-tehtud - 2001. aastal alustati eriilmelise saare ehitust merre, mille nimeks sai Jumeirah Palm. Kui vaadata kosmosest, on näha, et see saar on palmi kujuga! (Miks seda vaja on? Juu siis on.) Ehitamisel kasutati kive ja liiva 120 miljonit tonni, liiv toodi merest. Kogu ala suurus on 560 ha (ainult maa osa) ning esimesed elanikud said juba sisse kolida viis aastat pärast ehitust. Selle peal asub (lugege nüüd hoolega!) 5000 korterit, 4000 villat, 1000 waterhome'i, 60 luksushotelli + loomulikult sadamad, spa'd, tervisekeskused, kaubanduskeskused jne jne jne - sisuliselt on see justkui eraldi linn. Saar vajub iga aastaga 5 mm madalamaks, kusjuures keskmine pind on ainult 4 m üle merepinna.
Erinevaid man-made saari on nad ehitanud veelgi ja plaanivad seda teha ka edaspidi. Õigemini, Dubais ongi kõige rohkem inimeste enda poolt ehitatud saari maailmas. Siin on üks hästi huvitav ja ülevaatlik Youtube'i video, mis näitab ja selgitab teemat.
Aquaventure veepargist tagasi Jumeirah Palmi algusesse otsisime üles monorail'i jaama. Seal nägime hästi ilusat päikeseloojangut.
Sõitsime monorail'iga Gateway peatusesse. Kokku on monorail'il viis peatust, see sõidab vaid sirgjooneliselt edasi-tagasi.
Edasi plaanisime minna Dubai Marina'sse ning jõuda sinna trammiga. Monoraili Gateway peatusest on vaja vaid jälgida trammini juhatavaid viitasid, hästi lihtne on kohale jõuda - suur osa inimestest, kes monoraili pealt maha tuli, liigub nagunii samasse suunda. Trammiputkas oli üks piletiautomaatidest katki, niiet pidime tsipa järjekorras ootama, kuid lõpuks saime piletid ostetud ja trammitasime pimedas Dubai Marina poole. Jah, oli läinud hämaraks, peaaegu pimedaks, sest kell oli peaaegu 19.
Dubai Marina, pimedas - ooooooehhhhh kui äge!
Esmalt, Dubai Marina on loomulikult maailma kõige suurem ehitatud jahisadam, üle 4,9 ruutkilomeetri. Dubai Marina kohta öeldakse Dubai "Manhattan". Sellel 3,4 km pikkusel alal on 200 pilvelõhkujat. Teate, meie jaoks nendest teadmistest täitsa piisab, sest sinna kohale jõudes hakkasime järsku palju aeglasemalt kõndima ja päid taevasse upitama - lihtsalt niiiii meeldis kogu see pilt, mida nägime. Vaated, mida nii palju kordi internetiavarustest vaadanud olime. Nüüd on mul jälle olukord, mil ma ei oska seda sõnadega kirjeldada - millegipärast oli nii eriline tunne mööda promenaadi jalutada ja seda kohta näha.
Mida sa näed, kui kõnnid Dubai Marinas pimedal ajal? Sa näed hüpnotiseerivaid pilvelõhkujaid, mis igaüks tahab olla teisest ilusam, rohkemate tuledega, erilisema disainiga, kõrgem, väänlevam, rabavam, säravam ja sätendavam. Näed jahte, paate, mis vee peal liuglevad, küll 20-pealiste seltskondadega kui ka privaatseid, mõni kohalik läks lihtsalt õhtul oma luksuspaadikesega sõitma, teised on turistid nagu meie ja naudivad samasid võlusid paadi pealt vaadates. Näed promenaadi, mida mööda inimesed liiguvad, ääres piinlikult puhtaks hõõrutud läikivad pingid. Näed tohututes kogustes kohvikuid ja restorane, kuhu sind sisse kutsutakse ja märkad end pidevalt vastamas "No, thank you!" Jääd mõttesse, kui vaatad ühte inimest, kes jalutab pisikese koeraga - see on vist esimene koer üldse, keda Dubais näinud oleme(?). Ole hoolas ja jälgi ümbrust, proovi vahepeal pea kuklast alla tagasi tuua, esiteks, kaelalihastel võib hakata valus ning teiseks, proovi teistele liiklejatele mitte otsa kõndida. Leia koht, kuhu seisma jääda ja ahmitse seda kõike endasse, mida sa oma ümber näed! Ja sellest ei saa küllalt! Hinga ja lihtsalt vaata enda ümber, sa oled kohal, sa oled kohal siin - Dubai Marinas!
Dubais ehitatakse sildade alla lastele mänguväljakuid:
Plaanisime Dubai Marinas leida kalarestorani, kus üks unustamatu söömaaeg teha. Lasime alguses ühel suvalisel tee peale jääval kohviku töötajal endale tutvustada, mis toite nad pakuvad. Küsides, et kas teil kalaroogasid on, saime vastuseks, et on ikka, mõned. Küsides, kas teil kaheksajalga on, ei olnud enam, mida vastata. Tänasime ja mõtlesime, et vaatame ikkagi edasi, mitte ei istu esimesse kohta maha. Kui olime mõned sammud tänaval edasi kõndinud, jooksis kelner meile järgi ja ütles, et järgmise promenaadi käänaku taga tuleb kalarestoran nimega Beirut Sea, mida ta väga soovitab. Ning õhtu lõpuks teadsime seda ka ise - väga soovitame Liibanoni maitsetega Beirut Sea kalarestorani.
Istusime promenaadi-poolsesse lauda. Esmalt kutsuti meid sisse, et tutvustada, milliseid mereande Beirut Sea üldse pakub. Läksin Karliga. Selleks oli vaja astuda klaasist seintega jahedasse pisikesse ruumi, kus näidati kogu mereandide paketti, milleks nad võimelised on. Uurisin, kas võin blogi jaoks selle videosse võtta - lubati lahkelt - niiet palun, saage ka selle videoga osa antud kogemusest.
Mõtlesime, mis me mõtlesime, arutlesime, mis me arutlesime, kuid lõpuks suutsime välja valida, mida tahame.
Teismelised kaheksajalad sidruni ja ürdivõiga:
Küüslaugu- ja ürdikastmes kartulid:
Ja õhtu täht - mereandide vaagen:
Kogu selle kupatuse kõrvale muidugi iseenesest mõistetavalt kolm Coca-colat ning apelsinimahl. Lisaks Budweiser 0 ja Mocktail Beirut. Nendes kohtades, kus meie söömas käisime ning toidupoest süüa ostsime, alkoholi ei müüdud. Rahasumma, mis sellise söögi peale seekord kulus, oli 500 AED-d (125 €) - jah, ei ole teps mitte vähe, kuid kui hakata mõtestama kõike seda, mida me selle eest sõime, kus kohas me olime, milline oli vaade, kui kvaliteetne restoran see oli ja millise elamuse see meile andis - igati õigustatud rahasumma.
Õhtusöök oli nii hea. Püüame nüüd reisidel 1-2 korda väljas söömas käia nii, et sööme päriselt midagi head, midagi sellist, mida me Eestis olles mitte kunagi tellida ei raatsiks. Kõigil hea meel, veetsime söögikohas 1,5 tundi mõnusaid asju süües, hakkasime vaikselt mööda promenaadi tagasi jalutama.
Kui taksosse istusime, oli taksojuht vist vahetult enne meie sisenemist kõhutuult lasnud, igatahes lõhnakuusk see ei olnud. 90 AED-d (23 €) ja olimegi tagasi hotellis. Karl jäi taksos magama.
3. märts, reede, 4. reisipäev
Käes on neljas päev, oleme eelneva kolme päeva jooksul näinud ja kogenud nii lahedaid asju. Ka tänane päev ei erine eelmistest - püsti! Sööma! Hambaid pesema! Ja hakkame taksoga liikuma tänase päeva esimesse kohta. Taksos olles uuris Karl taksoakna peal olevaid reeglite piktogramme ja ütles turvavöö kohustusliku kinnipanemise piktogrammi kohta, et taignarulli küll ei või taksosse kaasa võtta.
Läheme lastega OliOli laste avastuskeskusesse. Tegemist on Dubai esimese laste muuseumiga, mis on mõeldud lastele mängimiseks ja eksperimentaalsete katsetuste tegemiseks. Väljastpoolt vaadates on see täiesti tavaline halli värvi majakast teiste kõrval, ei miskit silmatorkavat ega vihjet, mis võiks viidata sellele, et tegemist on ahaaaliku hoonega. Kuid ärge laske end maja välimusest heidutada ega segadusse ajada - see, mida seal sees lastele näidatakse ja ise teha lastakse, on ülivinge! Juba nende kodulehe esilehe video pealt näete ära, kui lahedaid asju lapsed seal teha saavad (khm, jah, mitte ainult lapsed, täiskasvanud ka, me olime samamoodi vaimustuses).
Olime eeltööd tehes teada saanud, et pileti saab osta kas kaheks või kolmeks tunniks. Maksta on vaja lapse eest, lapsega kaasas olev üks täiskasvanu on tasuta. Kuna ühes ruumis oli vaja käia sokkidega, ostsime Karlile ja mulle ka OliOli ilusad värvilised sokid, kokku läks ca 300 AED-d (75 €).
Etteruttavalt ütlen ära, et 2h lastega jääb seal kindlapeale väheks! Niiet kui teie OliOli külastuse ajal saab külastusaega võtta 3h, võtke kindlasti 3h (eeldusel, et teate, et teie lastele ahhaalikud teaduskeskused ja tegevused meeldivad). Näiteks maikuus, kui vaadata OliOli kodulehte, on võimalik võtta vaid 2h külastus, võibolla oleneb see sellest, kas on hooaeg.
OliOli-s on kuus ruumi, ruumid ei ole üldse hiiglasuured, kuid igas ruumis on n i i p a e l u v a d tegevused, et nendest ei saa küllalt ei lapsel ega ka täiskasvanul, kes näeb seda sära ja rõõmu oma lapse silmis. Ausalt öeldes oleks lapsed tahtnud igas ruumis ilmselt tund aega olla, siis oleks tõenäoliselt nad kõige 30x läbitegemise vajaduse kätte saanud. Absoluutselt igas ruumis ütlesime lastele, et lähme vaatame teisi ruume ka, mis nendes teha saab, sest me saame ju pärast tagasi tulla jälle siia ruumi. Ja nii igas ruumis! Sest me tõesti ei osanud arvata, et iga ruum nii palju elamusi pakub ja tahaks palju kauem olla.
- Esimene ruum: Õhu Galerii (Air Gallery)
Selles ruumis sai katsetada, kuidas õhuke kangas vaakumiga suruõhutorustikku imetakse ning see torudes seina mööda ringi käib ja lõpuks "välja sülitab". Sai teha lennukit ja raketti ning katsetada, kuidas need lendavad. Kogeda erinevate eksponaatide abil õhuvoolusid ja palju muud.
- Teine ruum: Toshi Võrk (Toshi's Nets)
Tegemist on toa suuruse spetsiaalse võrguga, kus lastel on võimalik aukudest läbi pugeda, et võrgu peale ronida ning vahva katsetamise käigus proovida mitte aukudesse tagasi kukkuda - seda täiesti ohutult, sest võrk on ehitatud ja paikneb nii, et august alla põrandale kukkuda pole võimalik. Täiskasvanud ei saa oma kehaga nendest aukudest läbi ronida, sest augud paiknevad teineteise suhtes sellise nurga all, et täiskasvanu keha pole võimeline neid läbima. Ma proovisin. Ja tegelikult öeldi, et täiskasvanu ei tohikski sinna peale minna, mõeldud ainult lastele. Mh, olgu siis.
- Kolmas ruum: Tuleviku Park (Future Park)
Siin said lapsed lükata ja mängida hästi suurte pehmete helendavate värviliste pallidega tumedas ruumis. Kirjeldades ei kõla see eriti veenvalt, kuid ise koha peal olles on tunne teine.
Ruumi suuremas osas oli selline eksponaat, mis köitis tähelepanu pikaks ajaks. Esmalt oli vaja valida paber, mille peal oli kuju, mida värvida. Teemasid oli kaks - sõidukid/masinad või veeloomad/veetegelased. Pärast värvimist sai paberi viia spetsiaalse skännimise masina juurde, masin skännis sinu pildi sisse ning mõnede sekundite pärast vupsas sinu tehtud veeloom või masin seinal näidatava suure projektsiooni peale. Sama seina peal liikusid ja olid ka kõik eelmised värvitud loomakesed, mida külastajad olid masinaga sisse skännitud. Kes värvis veelooma ära, sai oma looma lisada vee projektsioonile. Kes värvis mõne masina ära, sai selle lisada autoteede projektsioonile. Autoteede süsteem oli veidi katki samal ajal, seda parandati, kuid lõpuks hakkas tööle. Neid projektsioone näidati tohutu suurele pinnale - tervele seinale - ca miinimum 10x3 m. Sellest videost saate paremini aimu, millest räägin. Igatahes on selline eksponaat ja idee täiesti geniaalne! Me olime nii õhinas sellest, et ma unustasin tervest seinast isegi pilti teha.
- Neljas ruum: Autod & Kaldteed (Cars & Ramps)
Järgmises ruumis sai Legodest autosid ehitada ja neid kaldteede pealt alla lasta, vaadates, kuidas need hüppavad, aukudest läbi lendavad, kõrgelt algavalt kaldteelt alla kihutavad, hästi lahe!
- Viies ruum: Pallide maailm (Incredi-Balls)
Jõudsime lõpuks viiendasse ruumi, kus oli voli pallidel ja igasugustel erinevatel süsteemidel, mis pallidega on võimalik teha.
- Kuues ruum: Veemaailm (Water Gallery)
Jätsime veemaailma igaksjuhuks kõige viimaseks, kuigi siin olid olemas korralikud keebid ning isegi kui oleks liiga märjaks saanud, oleks õue jõudes kohe 5 minutiga ära kuivanud. Lapsed saavad siin ruumis segamatult harja ja svammiga autot pesta, pallipüstolist pallidega täpsust lasta, räästa äärest tuleva vee all kõndida ja palju muud.
Kaks tundi aega sai täis, olime tegelikult isegi u 15 minutit kauem kui võis. Koridorides oli veel mitmeid erinevaid huvitavaid eksponaate.
Kokkuvõtlikult tahaks OliOli kohta öelda, et laste silmis on see üks imelik paik avastada maailma ja füüsikanähtusi. Iga täiskasvanu saab end OliOli's taas lapsena tunda ja mis veel toredam, saad oma lastega kõike kaasa teha!
Kui majast väljusime ja õues taksot ootasime, kuulsime kell 13.15 mošee poolt kõlarist tulevat meesterahva väga valju häält - araabiakeelset kutsungit, pooleldi laul, pooleldi rääkimine, häälitsemine, suunatud inimestele, kes kõik oma hetketegemised ja tööd kõrvale heidavad ning palvetama lähevad. Kõva hääl läbi kõlari kostus väga kaugele. Järsku nägime, kuidas paljud mehed mošee suunas liikusid - veoautod jäid seisma, autojuhid tulid välja, ca 50x100 cm suurune vaip käes. Turvamehed jätsid töö ning jalutasid plätade ning valgete triiksärkidega, vaip käes, sinnapoole. Järsku jäi justkui muu aeg seisma. Kuna me pidime taksot ca 20 minutit ootama, jäi meil piisavalt aega kõige selle jälgimiseks. Sellised hetked reisil on nii vajalikud - näha kohalikku kultuuri, kuulda laste küsimusi selle kohta ning mõelda, mida neile vastata. Sealhulgas selgitada neile, mida tähendab üldse sõna kultuur. Nii huvitav!
Kui taksoga järgmisesse sihtkohta sõitsime, nägime, kuidas mehed, igaüks oma isikliku vaibakese peal, ühe mošee ees ühes suunas palvetavad. Sellised hetked meenutavad, kui erinevad on inimesed ja ühiskonnad maailmas, kui erinevad on kombed, uskumused, tavad ja arusaamad ja kui oluline on teises riigis viibides seda austada.
Järgmisena võtsime sihiks käia Miracle Garden'is. Pileteid müüdi seal pisikesest putkast, kokku läksid piletid maksma 270 AED-d (68 €). Miracle Garden hoiab kolme Guinessi rekordit - seal on maailma suurim vertikaalne aed, maailma suurim lilledega kaetud objekt (lennuk, mida katab 500 000 lille) ning kõrgeim lilledega kaetud loss. Sel 72 000 ruutmeetrisel alal õitseb korraga 150 miljonit lille ning iga päev kasutatakse nende kastmiseks 757 000 liitrit vett.
Kohale jõudes proovisime kiiret sööki, mida Dubais olles süüa soovitatakse - shawarma, mis on sisuliselt nagu wrap, sisaldades liha koos salatiga. Kuigi see on ainus koht, kus seda proovisime ja võrdlusmomenti pole, oli see täitsa hea.
Jalutasime ja uudistasime Miracle Garden'is ringi peaaegu kaks tundi ning see oli täiesti piisav aeg. Selle aja sisse jäid ka jäätisepausid.
Edasi tahtsime ülejäänud osa päevast uudistada Global Village't. Mäletan, et eeltööd tehes ja selle kohta infot uurides ei hoomanud täpselt, mis koht see on, mida see endast kujutab, kuid väga soovitati seal käimist. Meis tekkis suur huvi oma silmaga asi üle vaadata. Sõitsimegi kella 17 paigus taksoga Global Village'sse kohale. Global Village parkla on kusjuures Dubai suurim, seal on üle 23 000 koha. See teadmine toetab hästi seda, mida kohale jõudes nägime - lähemale jõudes nägime alguses ainult asfalti ja parklat ning nende taga kaugemal kaigumas Global Villaget meenutavaid maju. Kogu Global Village ala sh parklaga on 160 hektarit. Kusjuures see koht alustas 1996. aastal väikese projektina - täpsemalt shopping festivalina, mida külastas esimesel hooajal juba 500 000 inimest. Tänasel päeval on seal esindatud 90 riiki, 3500 poeletti, 31 lõbustuspargi atraktsiooni ning ühes päevas on käive väidetavalt ca 3 miljonit eurot.
Jõudsime kohale kella 17 ajal, sissepääs maksis meile 100 AED-d (25 €). Hakkasime äärest järjest vaatama ja jalutama, sest ega ei oskagi kuhugi konkreetsesse suunda jooksma hakata, liigud sinnapoole, kuhu tunned, et võiks minna.
Märkasime Türgi jäätise putkat. Kes teab, siis türklased müüvad jäätisega kaasa sihukese emotsiooni ja elamuse, et pärast seda sa ei saagi enam aru, kas jäätist üldse vaja on. Olime Türgi jäätise müüki varem näinud netist videotelt, nüüd saime ise selle osaks. Siit videost näete ära kõik, mis meiega tehti! Viled ja tuled ja kellad ja lärm ja häälitsused, väga hea tujutekitaja ja show. Hea, kui on meeles jäätiste eest maksta ka - neli jäätist kokku 80 AED-d (20 €).
Jäime vahepeal vaatama ühte esinejat keset purskkaevu.
Liikusime edasi, kuni jõudsime Riplay's muuseumi juurde. Tahtsime sinna minna. Nelja peale kokku 58 €, mis sisaldas muuseumit ennast, peegellabürinti ning 5D kino.
Kui Riplay's muuseumist välja tulime, oli õues pimedaks läinud. Pidasime heaks mõtteks midagi süüa, leidsime peatselt ühe hot dog'ide tegemisele keskendunud putka ja võtsime sealt igale ühe kuuma koera ja joogid, kokku 152 AED-d (38 €). Asus Jaapani paviljoni ees "This is dot dog".
Sõime neid seal samas keset kogu seda melu asuvate pinkide peal ja jälgisime ümbrust - tohutult palju rahvast, nii erisuguseid ja kirjusid, tavalisi uudistajaid, rahulikke ja veidi hullunud persoone, noori, vanu, lapsi, täiskasvanuid - siin on kõiki.
Pärast söömist liikusime lõbustuspargi osa poole.
Otsustasime käia suure vaateratta peal, piletite hind kokku 24 €. Ühelt poolt soovitaks igal juhul seal ära käia, et näha kogu Global Village't ülevalt. Samas, kuna vaateratta gondlite pleksiklaasid oli väga mustad, ei näinud sealt normaalselt mitte midagi. Kui järgmisel korral teaksime, et pleksiklaasid on puhtad/uued, läheksime uuesti, kuid mustade klaaside korral ei läheks.
Veel käisime autodroomiga sõitmas, samuti 24 € piletid. Miskit süsteemipidi on seal piletitega nii, et teatud summani piletite ostmise eest saad "tasuta" ülejäänud atraktsioone kasutada. Näiteks avastasime, et saime tasuta paar sellist mängu teha:
Kuid kõige-kõige rohkem Global Village's meeldisid meile erinevate riikide paviljonid/majad - need on väga vinged! Kokku on Global Village's esindatud 90 riiki. Osa paviljonidest on konkreetselt ühe riigi omad, kuid mõnedesse paviljonidesse on koondatud mitmed riigid. Näiteks Euroopa majas on erinevad riigid ühe katuse all.
Kõige rohkem olime vaimustuses paviljonidest, mis esindasid ühte konkreetset riiki. Eriti äge oli käia ringi ja vaadata nende riikide paviljone, mille kultuur, kombed, tooted jm on võõrad - näiteks araabiamaade majad, kuid samamoodi ka Aafrika riigid, Hiina, Jaapan jt. Võiks öelda, et me võiksime neis lõputult ringi käia ja uudistada - s e e o l i n i i p õ n e v!
Eraldi tooksin välja Iraani paviljoni - see hiilgas oma tuledesäras ja suursuguses meeletult, sellest polnud võimalik mööda vaadata. Kõndisime sees ringi, selline tunne, nagu oleks astunud kuhugi paleesse - materjalikasutus, puhtus, kõik särab, taustal Iraani live muusika, jalutasime ringi, naeratus õnnest kõrvuni. Kõndisime granaatõunaletist mööda ja kuulsime "Come, try! Come, come! Give your children too." Jaaaaaaaa, see oli tõesti nii hea, lasime endale ühe suure topsiku värsket granaatõunamahla pressida - OI, KUIDAS SEDA PRAEGU TAHAKS!
Olime seal kokku peaaegu kuus tundi, kuid paar tundi oleks võinud veel olla. Iseenesest oli see avatud kuni südaööni, kuid kell 22.30 oli piisavalt viimane aeg, et lastega kodu poole liikuma hakata. Seega paras aeg uudistamiseks (meie jaoks) oleks olnud 8 tundi. Enne minekut proovisime veel pontšikute moodi magusaid pallikesi Jeemeni paviljoni ees. Ca 10 minutit oli vaja järjekorras seista, selle aja jooksul nägi nende pallikeste tegemise "köögipoolt", mille nägemine tekitas minus üsna palju emotsioone, mida keeruline sõnadesse panna. Ca 2x5 m alal asfalti peal istusid neli vanemat tädikest, kellel igaühel oli kogu protsessis tähtis roll kanda - üks tegi tainast, teine veeretas tainast pallikesi, kolmas küpsetas neid õli sees ning neljas pani taldrikule ja lisas kondenspiima, mee, moosi vm lisandi. Ma ei unusta iial nende naiste tülpinud ja tuimasid nägusid - ühelt poolt oli nii kahju, teiselt poolt, see on ainult üks pisike osa, mida nägin, suures laias maailmas ongi see igapäevane reaalsus. Austusest nende vastu ma loomulikult pilti ei teinud, kuid pilt mu silme ees jäi mällu igaveseks.
Global Village on vinge koht, tõesti hästi tore koht. Olenemata sellest, et see on peale vaadates nii kommertslik ja ärile üles ehitatud, on tegemist siiski hästi ägeda kohaga, kus on omavahel põimitud nii meelelahutus kui maailma kultuurid ja riigid. Sellises sõnastuses olime meie küll tulnud väga õigesse kohta! See koht on tõesti nagu ülemaailmne küla! Tulge siia!
4. märts, laupäev, 5. reisipäev
Alustame päeva Aya Universe külastusega, mis asub Wafi Mall'is. Hotellist viis takso Wafi Mall'i 4 € eest. Wafi Mall'i parkla tundus olevat justkui miski uhkemat sorti hotell - materjalidest kasutatud palju marmorit ning kõik pinnad läigivad. Otsisime teiselt korruselt Aya Universe'i üles, maksime kokku 100 AED-d, meile ulatati Aya Universe passid ning võisime minna uudistama. Kusjuures nii siin kui ka mõnes teises kohas on kaardimakse terminalides numbrid hoopis teistpidi, kui harjunud oleme (araablased kirjutavad ja loevad paremalt vasakule). Nii tekkis meil mõnikord olukord, et kui makstes pin-koodi sisestasime, kuid pärast numbrikoodi sisestamist aru saime, et numbrid on ju hoopis teistmoodi, ei olnud kindel, kas üldse õige kood sai. Või kui enne pin-koodi sisestamist vaadata teistpidi paiknevaid numbreid, on ajul ja kehal keeruline koostööd teha (näpp on harjunud sisestama pin-koodi ühtede ja samade nuppude peal). Enamus kaardimakseterminalidest, millega kokku puutusime, omasid siiski tavapärast, meile tuttavat numbrite näitamise loogikat.
Aya Universe on üks äärmiselt müstiline paik - siin on 12 valgusinstallatsioonidega ruumi, mis on sürrealistlikud, arusaamatud, kuid hästi-hästi ägedad! Aya Universe on universum, kosmos, mida iga külastaja saab tunnetada. Kodulehel ütlevad nad enda kohta inglise keeles nii: "AYA doesn’t exist within our known universe. It is a sanctuary, hidden beyond the far side of the stars, built to commune with the natural beauty of a mysterious cosmos. Now a gateway has opened, transporting us there to wander and wonder through the vibrant worlds enfolded within its chambers. Travelers will play, drift, and dream as they command observatories full of stars, roam gardens blooming light, and traverse rivers that bridge the infinite. While the true nature of these chambers may never be known, spectacles will blossom, mysteries unfold, and dazzling powers unlock for visitors that stop to smell the roses." Tahaks öelda, et see tekst on tõlkimatu, sest et aru saada, mida see koht endast tegelikult kujutab, oleks vaja seal kohal olla ja kõik ise läbi käia. Ükski pilt ega video ei anna seda tunnetust välja, isegi kui taustal kuulete sama muusikat, mis nendes ruumides koha peal on.
Igas ruumis olles näed ja tunnetad kogu ümbritsevat 360 kraadi ning see annab võimsa tunde, mis ühelt poolt on nii sürr, kuid teiselt poolt on väga hüpnotiseeriv - jah, millegipärast tekib neis tubades rahustav ja vabastav tunne, lausa nii, et tahaks lihtsalt istuda ja vaadata ning mitte ära minna.
Kusjuures nendes ruumides loodud projektsioonid on omavahel perfektsuseni seotud, kümnete projektorite kasutus on täiesti ideaalne - ei ole ülekattuvusi, mahajäämusi või hälbeid. Kõik on nii paigas ja segamatu, et ruumides kohal olles unustad muu maailma.
Igale ruumile on antud oma nimi:
Olime seal kokku 1,5 h, mis oli meie arvates piisav. Kui välja tulime, liikusime veidi Wafi Mall'is ringi. Saime aru, et Wafi Mall on Egiptuse teemaline kaubanduskeskus - püramiidikujulised katused, egiptlasi kujutavad kujud, hieroglüüfid ning lisaks kogu keskuses õhus olev viiruki lõhn. Meile isiklikult viiruki lõhn ei sümpatiseeri, seega liikusime pigem kiiresti.
Sõime lõunat ühes söögikohas ning seejärel liikusime taksoga tagasi hotelli, sest peatselt oli ees ootamas selle reisi, võiks öelda isegi, et kõige kohustuslikum elamuse saamine!
Kell on 14.30 ja oleme hotelli lobby's. Ootame Land Cruiserit, millega meile järgi tullakse, et minna KÕRBESAFARILE! Dubai reisiplaani kokku pannes teadsime, et tahaksime käia kõrbesafaril. Pakkujate hulk on meeletu, nende seast keegi välja valida on juba paras väljakutse. Lisaks sellele, et teenusepakkujaid on tohutult, saab ka kõrbesafari olla väga erinev - kas hommikul või õhtul, autoga sõitmine koos teiste inimestega või privaatne, kestvusega kokku mõni tund või seitse tundi, kõrbesse ööseks jäämisega, söökidega või ilma söökideta jne jne. Meie ostsime jaanuaris Rayna Tours'ist netist paketi ette ära, sel ajal olid miskid soodukad. Valisime kõrbesafari, mis kestis ca 7 tundi (koos kohale sõiduga), kell 14.30-21.30. Tahtsime privaatset sõitu, st nii, et ainult meie pere oleks autos lisaks autojuhile. Peamiselt põhjuseks see, et lugesime, et liivadüünidel sõit on üsna raputav ja pigem mitte rahulik ning me ei teadnud, kuidas 4-aastane Karl seda vastu võtab (hiljem muidugi selgus, et meie kõigi jaoks oli raputamisest asi kaugel ning et nad võiks veidi ekstreemsemalt sõita).
Nüüd me olimegi hotelli fuajees valmis minema. Karl küsis vahepeal, kas kõrbes on ka taksod?
Dubais suhtlevad teenusepakkujad oma klientidega palju WhatsApp'is. Ka meie autojuht nimega Saghir Ahmad kirjutas meile Whatsapp'i, et ta jõuab kell 14.45. Istusime autosse ja ootasime, mis saama hakkab. Esmalt sõitsime ca tund aega linnast välja, linna piiril, õigemini täpselt siis, kui kõrbe osa/liiva osa hakkas, tegi autojuht peatuse ja hakkas midagi otsima - enda istme alt ja Rando istme alt ja tagant, lõpuks leidis. Ta otsis spetsiaalset rehvidest rõhu välja laskmise abinõu - nägi välja nagu pastakas. Saghir ütles, et need, mis siit kohapealt Dubaist saada on, on completely useless ja et tema tellis enda oma USA-st. Lasi rehvidest rõhu välja ja sõitsime 15-20 minutit mööda liiva sündmuskohale. Praegune sõit oli rahulikult kulgev.
Meid viidi esmalt RaynaTours klientidele mõeldud hoone juurde ja öeldi, et võime siin sees ringi vaadata, õues kaamlitega sõita või niisama ringi uudistada. Saghir pidi ise tulema ja ütlema, kui on aeg liivadüünidele sõitma minna. Läksime kõigepealt majja sisse, tegemist oli led tuledega ja kliimaseadmega läikivate põrandate ja seintega kaubanduspinnaga, kus väga entusiastlikud müüjad kohe peale lendasid. Vets asus loomulikult selle poeruumi tagaotsas. Ei teagi, miks nad ise arvavad, et see poe osa peab nii uhke olema. Palju ehedam oleks, kui tüübid müüksid kõiki neid asju tavalises ruumis, mis ei ole maksimaalselt ülevalgustatud, piinlikult puhtaks tehtud, kümneid led lampe täis lagedega ja uhkete klaasvitriinidega. Ühesõnaga poe osa oli meie jaoks üle pakutud, õigemini, ajas naerma.
Kohe, kui sisse jõudsime, hüppas meie juurde võõramaalasest müüja, kes küsis meie nimesid, kirjutas paberile üles ja ütles, et ta kirjutab meie nimed siia kõrvale ka araabia keeles. Okei. Ütlesime. Kirjutas araabia keeles. Konks oli muidugi selles, et seejärel hakkas ta meile müüma liivaga täidetud pudeleid, kuhu saaks meie nimesid liiva sisse kirjutada ja mille ta pärast meile söögilauda laseb tuua. Hinnad 250, 280 AED-d jne. Ütlesime, et ei, me mõtleme veel ja läksime vetsu. Teel vetsu läbi selle kaubamaja 20 m jooksul oli vaja veel inimestele öelda korduvalt "No, thank you!". Tagasi tulles püüdis sama müüja meid veel kinni ja ütles, et teeb meile kõige väiksema pudeli hoopis 100 AED-ga. Meie: "Ei." Seejärel ütles, et okei, teeb sellest järgmise suurusega pudeli ka 100 AED-ga. Nüüd olime tegelikult nõus, vaatasime, kui kaugele ta oma pakkumistega läheb. Pakkusime veel omalt poolt hinnaks 80 AED-d, aga see talle ei sobinud. Ja nagu lubatud, toodi see liivapudel meile mitu tundi hiljem isiklikult söögilauda.
Hinna sisse kuulus u 5 minuti jagu kaamliga sõit, meil oli plaan see ära proovida. Soovijad said lisaraha eest teha ka suure tiiru kaamlitega, privaatse. Meil oli hea meel, kui 5 minutitki saaks ära proovida. Esimesena tegid tiiru Rando ja Kaur.
Kas teadsite, et kaamlitel on kolm silmalaugu, et neile kõrbetormide ajal liiv silma ei läheks. Kaamlid võivad elada 50 aasta vanuseks ning nende vererakud on unikaalselt ovaalsed. Samuti on nad võimelised jooma 3 minutiga 200 liitrit vett. Araablastel pidavat olema kasutusel 160 sõna kaamlite jaoks.
Kaamlite juures liikus rahva seas ringi ka üks meesterahvas, kellel oli kull (pistrik? kotkas?) käe peal ja püüdis muudkui veenda, et oleks selle linnuga vaja pilti teha. Iga kord sai meilt vastuseks, et me ei soovi. Me näeme siin Eestis põhimõtteliselt samasuguseid kullilisi nii palju, et Dubais pilti tegema temaga absoluutselt ei kutsu.
Järgmiseks läksime ühe siinsamas lähedal asuva liivadüüni otsa kõrbe vaatama ja pilte tegema.
Sellesama düüni otsas olles nägime, kuidas üks auto düüni all meie suunas liigub, selgus, et selle auto juht tuli meile teada andma, et meie autojuht kutsub meid maja juurde tagasi (ta ei jõudnud lihtsalt jalgsi siia düüni otsa meile ütlema tulla ja saatis kolleegi autoga). Nüüd on õige aeg alustada düünidel sõitu, kõik kogunesid. Niiiii laheeee!
Üldiselt liiguti üksteise järel, üles-alla, kurvid, tõusud ja langused. Mõni auto pidi vahetevahel veidi teise tee leidma, kui näiteks düüni otsas olles vajus autol ratas alla ning oli vaja teine trajektoor võtta olude sunnil. See kõik oli lihtsalt nii äge - somewhere in the middle of the desert sõidad autoga mööda düüne, kõik, mida näed, on liiv.
Sõit kokku ca 40 minutit, sealhulgas tegi autojuht lõpupoole ka peatuse ning tegi meist pilte. Saime teada, et meie autojuht on teinud seda tööd 15 aastat.
Tsipa enne kella 18 ütles autojuht, et nüüd on aeg minna õhtuse ürituse alale - seal oli piiramatus koguses õhtusöök ning šõu. Kui ta oli meile mõeldud laua üles leidnud, selgitas ja tutvustas ta kõike, mis seal toimuma hakkab ning jättis meid omaette kõike nautima. Tegemist oli alaga, kuhu mahub 1000 inimest, lava ümbrus oli laudasid ja toole täis, ala ääres söökide osa. Saime juurde osta (alkoholi sisaldavat) õlu ja veini. Alati on nii, et kui sa saad võtta sööki ja karastusjooke piiramatus koguses, siis plaanid võtta paljusid erinevaid asju väikeses koguses, kuid lõpuks ei jõua ikka ära süüa ning üleüldse 2/3 asju jäi võtmata.
Õhtusöögi ajaks oli mõeldud ca 1,5 tundi, paralleelselt söömisega sai vaadata kõhutantsijaid, tulekeerutajaid/tuleneelajaid, veel sai teha hennat (kõige lihtsam henna oli meie paketis hinna sees), samuti sai selga proovida araabia riideid (meie ei tahtnud). Peame ütlema, et 1,5 h oli liiga vähe! Oleks tahtnud miinimum vähemalt üks tund veel olla, meie jaoks sai liiga kiiresti ka see osa õhtust otsa. Kui kell sai 19.45, hakkas rahvas ära liikuma, kõik sai justkui paugupealt läbi. Sellisel hetkel küll näed ja saad aru, k u i turistikas see on, aga las ta olla, meid see ei morjendanud - hoopis oleks veel tahtnud olla! Leidsime Saghir'i üles ja nüüd algas tagasisõit - oli ju läinud täitsa pimedaks. Tundsime end jälle uutmoodi - rääkimata valgest ajast, me pole pimedal ajal ka kunagi Araabia kõrbes sõitnud. Saghir rääkis meile, et kõrbes sõitmiseks on omad reeglid ning kes neid rikub, ootab rahatrahv. Saime teada, et kõrbes võib sõita 40 km/h, seda ületades ootab rahatrahv 12 000 dirhamit (3000 €). Niisama üksi ei või kõrbesse sõitma minna (nt oma autoga), sellisel juhul on trahv 8000 dirhamit (2000 €). Lisaks nimetatule on veel igasuguseid erinevaid reegleid. Saghir näitas, et paar autot meist eespool sõitis autode kolonnis ka üks salapolitseinik - vanad olijad, nagu Saghir ise, teavad täpselt ja oskavad salapolitseinikke näha, seepärast kogu kolonn korralikult sõitis, kuid mõnikord, kui on värskelt tööle tulnud kolleege, ei pruugi neile õhtu nii hästi lõppeda. Teel tagasi, kui kõrbe osa oli otsa saanud, käisime ühest väikesest tanklast läbi, kus Saghir lasi rehvid täis pumbata.
Jõudsime hotelli, tänasime Saghir'i ja läksime oma tuppa. Oli see vast elamus! Meil on nii hea meel, et otsustasime kõrbesafari ette võtta - algselt tundus, et 7 h kokku on üsna palju, kuid selgus, et me oleksime tahtnud veel! Ja veel! JA VEEL! Kogemus, elamus, seiklus, mälestused ja emotsioonid, mis me sealt saime, olid kogu oma raha väärt - kõige selle eest maksime kokku 350 €. Kes vähegi tunneb kõrbe elamuse vastu huvi, kuid ei ole kindel, kas seda läbi teha või mitte - tehke! Järgmine kord, kui Dubaisse lähme, plaanime proovida sellist paketti, mis sisaldab muuhulgas ka kõrbes telgiga ööbimist.
5. märts, pühapäev, 6. reisipäev
Saabunud on eelviimase täispäeva hommik ning eelmistest reisipäevadest, nii nagu kõikidel meie teistel reisidel, on kogunenud nii palju elamusi ja emotsioone, et kui hommikul ärgates näeksite meie silmasid, siis on need iga eelseisva päeva alguses ootusärevust täis. Nii-nii palju motivatsiooni kogu aeg! Püsti - sööma - hambapesu ja minek!
Olime tänasesse päeva planeerinud kaks teemat - päeva esimeses pooles minna Dubai Legolandi ja veeparki ning õhtu lõpetada Dubai Marina's paaritunnise jahikruiisi elamusega.
Dubai Legoland oli kogu reisi vältel meie hotellist kõige kaugemal asuv koht reisiplaanis - 58 km ja ca 40 minutilise taksosõidu kaugusel. Selle konkreetse taksosõidu juures oli kõige meeldejäävam osa see, et taksojuht ise ei teadnud täpselt, kus Legoland asus, st ta kasutas gepsu, kuid ta ei teadnud täpselt, mis teed mööda lõpus just selle õige väravani jõuda. Alguses viis meid Legoland Hotelli juurde, kus saime aru, et ei, see on vale koht. Seejärel sealt ära sõites jäi ta ühe ringtee peal seisma (jah, keset teed, mitte ei tõmmanud äärde), pani ohutuled peale ja jooksis 20 m kaugusel oleva turvafirma auto juurde ning küsis juhiseid. Saime teada, et kogu kompleksi nimi on hoopis Riverland ning seal seal sees asub omakorda Legoland, lisaks ka Motiongate, Bollywood park ning Lapita park. Kokkuvõtlikult on Riverland hiiglama suur ala, kus paiknevad omakorda tohutu suured teemapargid. Lõpuks jõudsime õigesse kohta ning hakkasime sel maa-alal Legolandi suunas liikuma.
Ostsime piletid nii Legolandi teemaparki kui ka veeparki. Karl mõõdeti üle, tema pikkus oli sel hetkel ca 101-102 cm, niiet alla 105 cm, mis tähendas, et paljudesse kohtadesse tema ei saanud, kuid piisavalt paljudele atraktsioonidele ka sai. Mingil hetkel/mingi reisi vältel plaanime lastega kindlasti käia Legolandi originaalkodus - Billundis Taanis - kuid Dubais käimise hetkel tundus meile, et peame kindlasti Dubai Legolandi ka külastama. Ilmselt on igas Legolandis oma erilised võlud. Hiljem on hea võrrelda maailmas olevate teiste Legolandidega.
Esimene koht või õigemini hall, kuhu Legolandis sisse astusime, oli täis legodest ehitatud Dubai ehitisi ning teisi maailma tuntud hooneid - üliäge! See detailitäpsus, värvid, inimesed, hääled, liikumine, pühendumus nende makettide kokku ehitamisel on võimas - ainult vaatad ja imestad, vaatad ja imestad. Rääkimata sellest, et lastel silmad särasid kõike seda vaadates ja nähes, olime ka meie ise sellest legomaailmast päris vaimustuses. Võimalikult paljude hetkede tabamiseks ja jäädvustamiseks tegin hulganisti pilte.
Vahepeal käisime legode tootmise mini-näidisvabrikus, kus sai tutvuda lego ajalooga, vaadata legode tootmise kohta filmi ning lõpuks näha, kuidas legoklotse toodetakse.
Kuna legovabrikut saab külastada kindlatel kellaaegadel, siis tahtsime pärast vabrikuga tutvumist legohallis viimased asjad ka ära vaadata.
Legohall risti-rästi läbi käidud, suundusime edasi õuealal pakutavat vaatama. Legolandi ala on jaotatud erinevate lego sarjade järgi, meile kõige tuttavamad nendest on Duplo ja City. Käisime kogu Legolandi läbi ja raalisime välja meie jaoks kõige toredamad atraktsioonid. Üldiselt võib öelda, et atraktsioonid on üsna eriilmelised ja mitmekesised. Kuigi kuni 105 cm pikkused lapsed võivad käia võrreldes suuremate lastega oluliselt vähematel atraktsioonidel, on neid kohti kogu pargi peale siiski piisavalt. Näiteks Karlil oli lemmikkohaks legoautoga ise sõitmine, mis oli hästi-hästi lihtne eksponaat - sõidad lihtsalt legoautoga mitu tiiru raja peal. Kuid lihtsuses peitubki võlu. Sarnane rada oli ka vanematele lastele, kus Kaur ringi liikles. Vahepeal sõime lõunat Caesar's Palace's, kus tarbisime sööke ja jooke piiramatult 45 € eest. Samal ajal oksendas üks poiss kõrvallauas ning jäi pärast seda toolide peale magama, turvamees kutsus parameediku. Arvasime, et võibolla on päikesepiste.
Siin on näha hulk pilte erinevatest atraktsioonidest, mida meie proovisime.
Kuna soovisime käia ka Legolandi veepargis, jätsime selleks viimased 1,5 tundi. Legolandi veepark asub kohe sealsamas kõrval, siiski on vaja esmalt minna Legolandi enda väravatest välja ning siseneda eraldi veepargi alale. Legolandi veepargi juures meeldis meile kõige rohkem see, et ala on piisavalt väike, samas küllaldaselt suur, ning mõnusalt kompaktne, et jõuda kõikides kohtades käia. Atraktsioonid on sobivad lastele, Kaur lasi peaaegu kõikidest torudest alla. Jätsime oma asjad sh telefoni hoiukappi, seega pilte jõudsime teha vaid enne äraminekut. Kes kaaluvad veel, kas lastega Legolandi veeparki minna, siis minge!
Veepark pandi kinni kell 18 ning sel hetkel me Legolandi rüpest lahkusimegi, otsima taksot, millega tänaõhtusesse planeeritud tegevuskohta jõuda. Taksojuhiga rääkides saime muuseas teada, et Dubai planeerib 2036. aastal hakata droonitaksosid kasutama. Ning et tulevikus on planeeritud Burj Khalifa juurde hiiglaslik liikuv horisontaalne platvorm. Valitsusel pidavat olema palju ideid, et Dubai uudsust hoida.
Kuid tänasesse õhtusse olime omale planeerinud paaritunnise jahikruiisi Dubai Marinas koos õhtusöögiga. Ostsime paketi jaanuaris GetYourGuide'ist ette, hind ühe inimese kohta 30 €, mis oli meie arvates väga hea diil, sest see, mis elamuse nii me ise kui ka lapsed kogu üritusest saime, oli nii meeldejääv ja eriline. Ka jaht ise oli päris kenake teine. Ürituse lõpus olid lapsed nii kurvad, et see läbi sai ja peab ära minema. Me isegi oleks hea meelega veel paar tundi edasi kruiisitanud.
Kuid nüüd kõigest lähemalt. Kruiis algas kell 19.30 ning kestis kuni 21.30-ni. Sadamas paluti kohal olla u 10-15 minutit enne algust. Olime kohal! Ja elevil! Läksime paadikese peale, vaatasime ringi, kus me oleme, mida me näeme, kuhu me liigume, mis toimuma hakkab.
Ürituse koordinaator/jahi omanik ise oli hästi tore ja sõbralik - täpselt sama lahe oli ka kogu jahi meeskond - vabalt suhtlejad, abivalmid, sõbralikud. Kõigepealt kruiisis jaht hotelli Al Arab suunas ning tavapäraselt sõidetakse seda lähemalt vaatama, kuid omanik ütles, et praegu on see hotell suletud ning kõik aknad on pimedad, seega pigem võiksime seda kaugelt vaadata ning selle võrra kauem Dubai Marinas olla. Kõik olid nõus.
Nagu öeldud, sisaldas hind ka õhtusööki. Esmalt anti kõigile piparmündi jooki, meenutas justkui limonaadi, kuid oli ilma mullita ja väga värskendav. Seejärel serveeriti õhtusöök - erinevad merannid, riis, lihavalik, salatid, karastusjoogid. Lõpetuseks kook ja puuviljad. Hästi mõnus. Ühel hetkel möödus meie laevakesest liiga suure kiirusega ja liiga lähedalt miski teine jaht, tekitades laineid, mis meie jahi kõikuma ajasid niiet inimestel kukkusid taldrikud laudade pealt peaaegu põrandale, rääkimata pudelitest. Me jõudsime kusjuures viimasel hetkel oma taldriku äärtele sõrmed peale panna.
Sõitsime Dubai Marina kanali alguse poole. Kogu 360 kraadine vaade, mis terve jahikruiisi ajal meid ümbritses, on tegelikult unustamatu - mis siis, et me juba käisime ühel reisiõhtul Dubai Marinas, ikka ei saa sellest küllalt! Ikka on nii ilus! Ikka on pilvelõhkujaid oma säras ja hiilguses ööpimeduses nii kena vaadata! Ja üldse ei taha, et see lõppeks.
Vaatasime maailma kõrgeimat vaateratast nimega Ain Dubai (kõrgus 250 m). Reisiplaani tehes oleksime kindlasti soovinud sellega sõitma minna, kuid selgus, et täpselt meie reisi ajal oli see mõnda aega kinni, täpsemalt hoolduses. Vaatasime kodulehelt järele, et praegu, juuni alguses, kui blogi kirjutan, on see jätkuvalt suletud. Kusjuures huvitav fakt on ka see, et selle vaateratta ehitusel osales maailma kaks kõige kõrgemat kraanat.
Terve kruiisi ajal lasti taustal mõnusat muusikat, kuid viimane pooltund üritusest möödus lausa tantsu saatel (ning ei, see ei olnud seotud kuidagimoodi alkoholiga, sest alkoholi ei pakutud tilkagi). Kusjuures kõige vahvam kogu asja juures oli see, et Karl oli kõige esimene, kes järsku keset põrandat muusika taustal tantsima hakkas! Ja nii liitusid vaikselt ka ülejäänud külalised. Seltskond oli kirju, st oli näha ja tunda, et selle laeva peal oli inimesi väga erinevatest maailma nurkadest - nii äge! Seega viimased ca 30 minutit möödusid mõnusate tantsuliigutuste saatel, ka laevameeskond tantsis koos külalistega - see tunne ja meeleolu, mis õhus oli, on lihtsalt kirjeldamtu. Terve õhtu oli hästi emotsiooniderohke, meeldejääv ja tohutult mõnus elamus ja kogemus, et me ei imesta üldse selle üle, miks lapsed ja ka me ise oleksime edasi veel kaks tundi tahtnud kõike kaasa teha.
Nii selle elamuse kui ka eelnevate elamusürituste järel saime taas aru, kui tähtis on meie jaoks reisi jooksul ette võtta selliseid elamusretki ja seiklusi - sellised mõnusad sündmused lisavad kogu reisile nii palju juurde.
Nüüd oli aeg taksoga koju minna. Hakkasime kõndima ja mõtlesime, et ehk näeme ise mõnda (riiklikku) taksot tee peal. Ei näinud. Järsku tuli meie juurde üliviisakalt riides mees, kes küsis, kas me otsime taksot. Nojah, otsime küll. Lõime käed, kuid taksoni kõndides meenus, et õigus küll, riiklike taksode juhid ei tule kunagi küsima tänaval kõndivatelt turistidelt, kas nad taksot soovivad. Sattusime eratakso peale ning maksime elu kõige kallima taksoarve, 70 €. See selleks, erand kinnitab reeglid ja reegel on see, et tuleb kasutada riiklikku taksot.
6. märts, esmaspäev, 7. reisipäev
Alanud on viimane täispäev ning selliseks tähtsaks päevaks olime varasemalt ette ostnud piletid Dubai Safari Parki. Kui kuskil on loomaaed, siis üldjuhul planeerime selle oma reisiplaani, seega oli kindel teadmine, et Dubais olles tahame sellest loomapargist osa saada. Uurisime ette, et päris n-ö tavapärase loomaaiaga tegemist pole, st mingis osas on see loomaaed Safari park ehk loomade vahel peaks saama miski transpordivahendiga ringi sõita.
Etteruttavalt öeldes - Dubai loomaaed meeldis meile kõige rohkem senistest loomaaedadest, kus käinud oleme! Meeletult suurel maa-alal (tõesti, ilma naljata - see maa-ala on nii suur, et seal on vaja bussidega liigelda!) on tohutult mitmekesine liikide näitamine neile vajalikes ja sobilikes elukeskkondades. St kui sa vaatad iga liigi elukeskkonda, mis talle selles loomapargis on võimaldatud või tehtud, saad aru, et Dubai ei saa endale vähemat lubada - ta peab lubama parimat antud liigile. Asukatel on seal hea olla.
Safari park on jagatud mitmeks osaks - African Village, Explorer Village, Asian Village, Arabian Desert Village, Kids Farm. Igal alal on sellele piirkonnale iseloomulikud loomad ja linnud. On üsna suur väljakutse kõik need ära vaadata, lisaks kirjeldatule on Safari Pargis veel suur ala, mis on mõeldud niisama pargina ja kuhu me ei jõudnudki. Kuna park suletakse üsna vara (kl 17), soovitame jõuda siia võimalikult vara, et jõuaksite näha kõike, mida soovite.
Esmalt uudistasime laste farmi osa, sattusime lihtsalt väravast välja minnes sinna poole liikuma.
Liikusime mööda eri piirkondi ja võtsime aja näha ära peamine. Ilmselt räägib üks pilt palju rohkem, kui tuhat sõna.
Dubai Safari Pargi meie arvates kõige väärtuslikum osa on safari tunde tekitamine, Explorer Village osas. Väga väikese aja tagant viivad bussid safari tuurile, lihtsalt istu sisse ja naudi! Ära mõtle millelegi muule! Tunneta, et oled näiteks keset Aafrikat ja vaata loomi, mis siis, et sa pole lahtise katusega safari jeep'is, kuid meie arvates sai Dubaist tunnetuse kätte. Nad on osanud hästi tekitada olukorra, et turist safari bussis istudes tunneks safari tunnet, jah, bussis on palju rahvast ning see buss on liiga turvaline, klaas on ees, kõik alad on üksteisest topeltväravatega eraldatud jne, kuid enamvähem saab tunnetuse ikkagi kätte. Nad on loonud tohutu süsteemi ja see on neil hästi välja tulnud.
Safari pargis on selline süsteem, et iga järgmise looma ala eraldavad topeltväravad. Safari tuuri käigus liikusime ca 20 erinevat ala mööda, mis oli ü l i ä g e !
Dubai Safari pargis said lapsed anda kaelkirjakutele süüa. Kaelkirjakuid saab toita spetsiaalsetel kellaaegadel, söögiks sai osta lehtsalatit 2 € eest ning porgandeid 5 € eest. Kuna jõudsime üsna viimasel hetkel, oli lehtsalatit jäänud veel viimane peotäis ja sel hetkel ei taibanud me porgandeid juurde osta, sest kui järgmisele tiirule tahtsime minna, oli söötmise aeg läbi saanud.
Dubai Safari park on ilmatu äge!
Viimase reisipäeva lõppu olime planeerinud rannas käimise. Valisime selleks Jumeirah Beach'i. Jõudsime sinna kell 17, rand oli inimestest praktiliselt tühi, mõni üksik inimene siin-seal. Rannas puudusid riietevahetuskabiinid (vähemalt selles osas rannast, kus meie olime). Tegime liivalosse, jooksime vees, vaatsime kaugel olevat Burj Khalifat, kirjutasime ranna peale suurelt DUBAI,100REISI, imetlesime päikeseloojangut ning poolteist tundi möödus kiirelt.
Kuna meil oli vaja täna õhtul kõik asjad ära pakkida, seadsime sammud taksot otsima.
Algselt proovisime ranna lähedal taksosid Careem äpi kaudu kutsuda, kuid keegi ei võtnud vedu. Pärast 15 minuti jooksul proovimist otsustasime mõned tänavad edasi suurema tänavani kõndida. Lõpuks otsustas üks taksojuht meile sõitu pakkuda ja jõudsimegi hotelli.
Käisime veel hotelli söögikohas/pubis õhtust söömas ja meenutasime möödunud päevi. Pakkisime kõik asjad ära, et hommikul sellega tegelema ei peaks. Algas viimane öö Dubais.
7. märts, teisipäev, tagsisõit
Lennuk startis hommikul kell 9.30, mis tõttu plaanisime lennujaamas kohal olla 7.30. Kuna hotell oli lennujaamast ca 15 minutilise autosõidu kaugusel, ärkasime kell 6.00, viimane hotelli hommikusöök, viimane hotellis hambapesu, kohvritega taksosse ja minek!
Tee peal õnnestus taksoaknast üks pilt teha Dubai kliimaseadmetega varustatud bussijaamadest.
Lennujaamas mõtisklesime olnud reisi üle, ostsime kotitäie magusat kaasa ja õppisime ekraanilt Araabia maade linnasid. Meenutasime, et tänavapildis oli väga meeldejääv see, kuidas mõned mehed pikki õhulisi rahvuslikke riideid kandsid, samal ajal jalas Nike tossud või plätad, taskus suitsupakk või peas nokamüts.
Viimaste dirhamide eest ostsime Red Bulli ja jääteed.
Ja 7 h pärast naasesime tagasi igapäevaellu.
Nii palju elamusi, mälestusi, emotsioone ja kultuurseid kogemusi! See reis oli väga, väga äge!
15 aastat tagasi tundus mõte ühel päeval Dubaisse reisida kättesaamtau. Isegi Garfield'i multikas saatis kass Garfield oma nõbu Nermal'i pidevalt postiga kaugele-kaugele Abu Dhabi'sse. Araabia Ühendemiraadid - need tundusid olevat siis nii kauged ja käegakatsumatud. Täna, aastal 2023 olime me siin ja kokkuvõtlikult tahan öelda, et unista suurelt, unista julgelt ja mis kõige tähtsam - unista enesekindlalt - ning sinu soovid täituvad varem või hiljem ühel või teisel moel.
Eelarve
Kuluarvestuses maksis reis kokku 6300 €, mis jaguneb ligikaudsete summadena järgnevalt:
- lennupiletid - 1300 €
- muu transport - 400 €
- majutus - 780 €
- söömine - 790 €
- tegevused/piletid - 2400 €
- muu - 660 €
Kokkuvõtlikult faktid
- Maailma kõige kõrgem hoone, Burj Khalifa - 828 m
- Maailma kõige suurem siseruumis asuv akvaarium - 50 x 20 x 11 m
- Maailma kõige rohkemate torudega veepark - Aquaventure
- Maailma kõige pikem veetoru - 480 m
- Maailma suurim lilledega kaetud objekt (lennuk) - katab 500 000 lille
- Maailma kõige kõrgem vaateratas - 250 m
* Blogis olevate fotode kasutamine ilma autori nõusolekuta on keelatud!
Kommentaarid
Postita kommentaar