On 15. mai 2022 ja me pole ikka veel otsustanud, mis riiki sel suvel reisile lähme. Põhjuseks 24. veebruaril alguse saanud sündmused maailmas. Kui eelmiste reiside puhul alustasime planeerimist ca 8-11 kuud enne reisi algust, läks seekord tiba teisiti. Nii palju kahtlusi ja kõhklusi, mis olid seotud Euroopas toimuvaga, ei lasnud tükk aega otsust langetada. Leidsime end põhimõtteliselt igal nädalal taaskord sihtriigi osas ümber mõtlemast või seda muutmast. Esimene suurem küsimus puudutas seda, kas läheksime autoreisile või lennureisile. Kuna eelmise aasta suvel jätsime autoreisi ära, sest koroonapiiranguid olid eri riikides piisavalt palju, kutsus meid praegu rohkem autoreis. Lisaks, juuli kuuks ei olnud enam ka koroonapiiranguid. Otsustasime (enda arvates lõplikult, kuid nagu selgus, siis me ei otsustanud lõplikult), et läheme seekord autoreisile Lõuna-Poola. Tegin kogu planeeringu ära, st nii nagu tavapäraselt, sain kokku pika Word'i faili kogu reisi vaatamisväärsuste, kohtade ja plaanidega. Paar päeva pärast seda, kui see valmis sai, ütles meil sisetunne, et pigem ikkagi vist ei lähe Poola (taaskord maailmas taustal toimuva pärast). Mis seal ikka, vähemalt on järgmiseks korraks kogu planeering Lõuna-Poola kohta ette tehtud ja võime mingisugusel aastal ühel õhtul mõelda, et Kuule, teeks mõne päeva pärast autoreisi Poola?, eeltöö on ju kõik tehtud, eks ole tulevikus näha, kas teeme sellise emotsioonotsuse .
Kui otsustasime, et Poola ei lähe, olime taaskord kimbatuses - kas me üldse lähme? Läheme või ei lähe? Miks me ei lähe? Võiks ju ikka minna, see tähendab - väga tahaks minna! Aga kuhu oleks õige minna? Kuhu oleks hea ja turvaline lastega minna? Mis on need nüansid, millele me praegu mõelda ei oska? Tohutul hulgas küsimusi käis peast muudkui läbi ja keegi ju neile vastata ei oska, ise pead teadma ja tunnetama, mida oleks õige teha.
Mai keskel tegime otsuse - me lähme autoreisile! Me peame kasutama seda võimalust, et praegu ei ole ühtegi koroonapiirangut. Me ei saanud eelmisel aastal minna ja meil oli kogu varustus olemas! Me peame nüüd minema, lihtsalt peame! Otsustatud! Me lähme Horvaatiasse ja Montenegrosse! See tähendas seda, et meil oli vaid 1,5 kuud jäänud reisi alguseni. Milline väljakutse! Võrreldes sellega, kui pikalt tavaliselt reise ette planeerime.
Nüüd algas igaõhtune info kokku otsimine, googeldamine, Horvaatia reisiraamatu sirvimine, TripAdviser'ist ja teistest netifoorumitest ja kommentaaridest kogemuste ja soovituste lugemine, kodulehtedel surfamine, ühesõnaga tohutu info ammutamine erinevatest allikatest. Niiiiiiiii põnev! Ja tohutu motivatsioon seda kõike teha.
Raalisime kuskilt välja, et Montenegros autoga sõites peaks olemas olema ka rahvusvahelised autojuhiload. See on A6-formaadis vihik, mida väljastatakse transpordiametis. Transpordiameti kodulehel on kirjas, et rahvusvaheline juhiluba võib osutuda vajalikuks mootorsõiduki juhtimisel riigis, mis ei kuulu Euroopa Majanduspiirkonda. Korduvalt mõtlesime ümber, kas teha või mitte, teha või mitte - samas, kui peaksime siiski tahes või tahtmata Montenegros mõnda politseinikku kohtama (keda on seal palju!) ja juhul kui me härra politseinikuonuga üksteisest mitte mõhkugi aru ei saa, siis kuluks äkki see rahvusvaheline autojuhiluba marjaks ära. Kuna riigilõiv ei olnud midagi meeletut, 26 €, tegi Rando need endale ära. Kehtib kolm aastat, niiet väike tõenäosus (lootus) on, et äkki saab seda kehtivuse ajal kusagile riiki veel kaasa võtta.
Reisikindlustusest nii palju, et seekord sai tehtud Swedbank Gold krediitkaart, mis sisaldab kogu perele kehtivat reisikindlustust aasta läbi. Sellest on räägitud ja oleme kuulnud, proovime siis ära.
Nagu juba eelnevalt mainisin, oli meil eelmise aasta suveks kogu matkavarustus autoreisiks olemas. Kasutame Easy Camp Eclipse 500 telki, ostsime selle aastal 2017 ja pärast Horvaatia reisi lugesime kokku korrad, mitu ööd seda kasutanud oleme - saime umbes 35 ööd! Telk on mõeldud viiele täiskasvanud inimesele, praegu neljakesi, sh kahe lapsega magades on seal ruumi väga palju, isegi kui keset ööd avastad, et oled kahe lapse vahele kokku pressitud, siis saad minna lihtsalt teisele poole telgi otsa. Või kui öösel avastad, et üks lastest magab parasjagu nii, et jalgade kohas on pea ja pea kohas on jalad, siis mahud kenasti end eemale ümber asustama. Selle telgi ülespanek on väga lihtne - kõigepealt pannakse välimine osa, mis on hästi hea sellisel juhul, kui näiteks peaks vihma sadama telgi ülespaneku ajal. Järgmisena pannakse sisemine osa ning eeskoja põrandakile. Vihmahäda korral mahuksime sellesse eeskotta koos matkalaua ja matkatoolidega ka enamvähem istuma/sööma. Õnneks siiamaani pole seda olnud vaja teha.
Telgis läheb magamispinna alla kõigepealt spetsiaalne fooliumkiht, mille peale paneme veel ühed täitsa tavalised õhemad riidest madratsid ning nende peale isetäituvad madratsid. Valisime Easy Camp 3 cm paksuseks minevad isetäituvad madratsid ja peab ütlema, et need on küll väga mõnusad ja mugavad asjad! Kuigi neid on olemas ka 5 cm ja 10 cm paksuseid, tunneme end 3 cm-ste peal magades hästi. Igal juhul soovitame katsetada ja proovida! Võtad madratsi madratsikoti seest välja, lased korgid valla ja madrats täitub ise. Pärast keerad korgid kinni ja voodi valmis ongi. Kokku pakkides keerad korgid lahti, pressid õhu välja, keerad rulli, paned tagasi madratsikotti ja tegelikult nii lihtne oligi.
Kuigi meil on igaühel olemas väga soe magamiskott, olid sellel reisil lastel kaasas kaks täitsa suvalist sooja ilma magamiskotti, st õhukesed. Meie võtsime endale kaasa vaid tekid, tagavaraks veel üks suurem õhuke tekk.
Matkalaud, igaühel matkatool, auto külmkapp, telgi lakke riputatav telgilamp, latern (laterna küll laenasime, plaanis endale üks matkapoest soetada), paksud telgivaiad, haamer jm.
Priimus, gaasiballoonid, kogu toidutegemiseks vajaminev mant nagu söögiriistad jm. Lisaks pikendusjuhtmed, juhtmete ühendused erinevate otsikutega - kahe otsaga pistik ja kolme otsaga pistik. Nägime Poola kämpingukohas seekord ka uut otsikut - kolme otsaga, aga justkui Inglismaa tüüpi (pildil musta värvi):
Plaanime juurde osta veel ühe paki pakse telgivaiu. Lisaks uurime, kas on olemas spetsiaalselt telgialust, mida saaks kasutada siis, kui telgialune on kiviklibune või killustikune, eesmärgiga mitte lõhkuda telgi materjali. Ja edaspidi peaks kaasa võtma ka nööri, mida saaks kasutada näiteks pesu kuivama riputamiseks või teise variandina, telgi julgestamiseks puude külge tugeva tuule korral.
Matkavarustusest on meil kasutuses Thule Motion XT XXL katuseboks, mis on Thule boksidest kõige suurem ja mahutab kenasti asju. Katuseboks katusel, võib autoga sõita kuni 130 km/h. Pärast esimest 50 km sõitu oli juhendi järgi tarvis kruvikaga üle keerata kinnitusi, samuti pärast 500 km sõitu, Rando kruvis ja kontrollis neid üle ka hiljem mitmel korral. Meile meeldib, et seda boksi saab avada mõlemalt poolt ning lukustussüsteem on mugavam (kui varem, teise Thule katuseboksiga kasutanud oleme) - boksi ei pea lukustama mitte ainult võtmega, vaid boks tuleb klõpsti kinni vajutada ning seejärel paned alles võtmega lukku.
Seekord saime teha jooksvalt pilte ka kõigest sellest, mida esiaknast välja nägime - selleks kasutasime 70mai Dash Cam 1S pardakaamerat. See vidin ei ole tegelikult üldse reisiga seoses ostetud, vaid juba varem, mõni aeg pärast Kodiaq'i ostmist. Meil on alati olnud tunne, et kui on uus auto, siis ostame ka pardakaamera, nii saigi tehtud.
Veel oli meil kaasas FIMI Navi X8SE droon. Võin kohe ära öelda, et reisi jooksul jõudsime selle kasutamiseni küll vaid ühes kohas (Montenegros), sest koht ja hetk olid sobivad. Mitmetes kohtades oli nii, et oleksime tahtnud lennutada, kuid ei tohtinud, oli drooni keelumärk või siis oli tuul nii kõva, et ei julgenud või siis kõndisime, matkasime või liikusime nii pikalt sihtkohta, nt mäe otsa, et ei jõudnud mõelda drooni kaasa võtmisele, õigemini ei oleks jaksanud füüsiliselt lisaks muule ka drooni kohvrit kaasa tassida. Algus seegi, eks tegeleme üha rohkem sellega reiside ajal edaspidi.
Kenaks abimeheks oli telefoniga piltide ja videote tegemisel selfipulk Xiaomi Mi.
Edaspidi on plaanis osta ka GoPro kaamera.
Liikudes sissejuhatavas osas edasi viimase teemani - kiirteemaksud ehk vinjetid - valisime selle tee, et ostsime kõik transiitriikide kiirteede vinjetid ette ära, enne reisi. Tšehhi vinjette saab osta SIIN (18 €), Austria vinjette SIIN (28 €) ja Sloveenia vinjette SIIN (30 €). Nagu sõber meile soovitas, võiks Austria vinjette ostes märkida, et oled ettevõte, sest eraisik valides hakkab see kehtima minimaalselt 18 päeva pärast ostmist. Meil on hea meel, et ostsime ette ära, sest hoidsime nii kokku hulga aega, mis oleks kulunud jooksvalt vinjettide ostmisel tanklatest või mujalt pärast piiri. Kuna kasutasime palju ka Waze'i, siis teise sõbra soovitusel muutsime aktiivseks või lülitasime sisse vinjettidega teed, et Waze suunaks meid mööda kiirteid.
Horvaatia kiirteede puhul maksime jooksvalt putkades maksu. Montenegros ei olnud kiirteemaksudega hullu midagi - kiirteesid peaaegu et polnud. Meil õnnestus leida kaks kohta, kus oli vaja tasuda - ühel korral tunneli eest ning teisel korral mõne kilomeetri kiirtee eest.
Nüüd on saanud piisavalt kirja erinevatel sissejuhatavatel teemadel. Vast oleks hea aeg asuda konkreetselt reisi kallale? Enne, kui seda teen, ütleksin veel juurde, et lapsedki on viimatisest reisist alates suuremaks kasvanud ning Horvaatia & Montenegro reisi oli meil õnn teha koos juba 7-aastase Kaur'i ning 3-aastase Karliga! Sellised vahvad ja ägedad reisisellid meil!
2. juuli, laupäev (1. reisipäev)
Plaan oli alustada sõitu hommikul kell 8.00. Alustasime kell 8.15, niiet peaaegu. Olime jõudnud kodust 5 km kaugusele, kui Karl küsis Millal me kohale jõuame?. Sihtriiki arvestades on muidugi üsna huvitav vastata, et kahe ja poole päeva pärast. 12 km pärast sõidu algust teatas ta, et ta on väsinud ja tahab telki magama minna. No ka see polnud praegu võimalik. Nagu ikka, see Läti on üks pikk-pikk venimine, oled ära sõitnud tund aega järjest, aga ikka on tunne, nagu oleks jätkuvalt samas kohas kus enne. Kõik põõsad ja puud on tee ääres ühesugused. Tegime Bauska linnas ühe vetsupeatuse ja vaatasime, et keskuse parklas on peaaegu igal autol vinjet akna peale kleebitud. Jäime mõttesse, et miks? Siin ju pole vaja? Leedu möödus päris kiiresti, Poola samuti. Leedus oli kütuse hind (95) 1,9 €, Poolas 1,7 €. Esimese sõidupäeva eesmärk oli jõuda Varssavisse kämpingusse. Kämpingukohtasid otsisime tavaliselt Park4night äpi abil. Ja esimese öö veetsime WOK kämpingus. See väikese alaga kämping asub mändide all ning on igati kena, viisakas, puhas ja rahulik koht (vaata siit). Neil on seal telgi suurustega eraldi arvestus, ruutmeetrites, meie maksime kokku ühe öö eest 40 €.
Esimesel päeval sai kokku sõidetud 912 km ja seda 11 tunni jooksul, sest siia kämpingusse jõudsime kohaliku aja järgi kell 20.00.
3. juuli, pühapäev (2. reisipäev)
Alanud on teine sõidupäev. Väike hommikusöök telgi kõrval ning kütame teed mööda edasi Tšehhi suunas. Tšehhis oli taamal näha juba esimesi kergeid mäe moodi tegelasi - see tekitab ikka kohe täiesti teise tunde autosõidule ja olemusele, mägesid on hea vaadata, mäed on lummavad ning neid võib vaatama ja kuulama jäädagi. Esialgu oli tänase päeva eesmärk jõuda vähemasti Viini lähedale Austrias, kuid jõudsime lausa Viinist edasi 230 km ja peatusime Sulmsee kämpingus. Kuigi Sulmsee kämping oli selle reisi kämpingutest kõige kallim (65 € öö), vääris see kõige enam ka oma hinda. Ma pean kohe esimese asjana ära ütlema selle, et Sulmsee kämpingu tualetid ja pesemisruumid on klass omaette! Nendes viibides on tunne, nagu oleks hotellis - kõik pinnad läigivad, KÕIK! Seinaplaadid, peeglid, prügikastid, klaasid, kõiksugu erinevad pinnad, mega puhas on.
Aga see ei ole muidugi ainus põhjus, miks siia kämpingusse tulla - lisaks sellele, et kämping asub järve kaldal ja teisel pool kallast paistab kena (miski) istandus, on siin väga korralik, puhas, hoolitsetud, rahulik (vaata siit). On näha, et proovitakse taset hoida ning see on saavutatud! Õhtul sai vee ääres ka kohalikust baarist drinke võtta ning administratsiooni tädi ütles, et hommikuti on siin ka kohalik pagar oma maitsvate saiakeste ja muuga. Lisaks on tegemist turvalise alaga, sest alale sisse saamiseks on vaja, et kas administatsioon teeb sulle värava lahti või on sul saadud spets kiip, millega saad värava ise avada. Niiet, kes siinkandis kämpingukohta otsib, siis meie küll soojalt soovitame!
Ja lisaks, me ei saa üle ega ümber VW Californiatest:
Teine sõidupäev möödus 900 km saatel 10 tunni lõikes ja seda väga kiiresti. Alles hommikul olime ju Poolas ja juba nüüd Austria teises pooles. Niimoodi võib tõesti kohale jõudagi sihtriiki lõpuks!
4. juuli, esmaspäev (3. reisipäev)
Tavalisel päeval peaks praegu algama igaesmaspäevane tööpäev, kuid ei, meil on puhkus ja me alustame päeva Sloveenia piiri lähedalt kämpingust, kus öö möödus rahulikult. Kui keegi tahab näha, milline on telk 16 õhtut, 16 ööd ja 16 hommikut seestpoolt, siis selline nagu pildil näete. Võib tunduda veider, et on ka ventilaator, kuid ega midagi paha pole öelda - see oli soojas kllimas väga hea abimees telki jahedama õhu aitamisel.
Tankisime Sloveenia piiril 1,759 € hinnaga paagi täis, lugesime kiirtee kohal olevaid toredaid autojuhtidele mõeldud silte, näiteks That seat belt looks good on you ja leidsime end mõttelt, et käime Sloveenias ära ka karstikoobastes, mis oli meil tegelikult ka üles märgitud, kuid arvasime, et võibolla läheme sinna tagasitulles. Ka soovitusi selle külastamise kohta tuli soojalt, niiet otsustasime, et käime ikka kohe ära, sest see jäi tee peale nagunii! Piletid 75 € eest saadud, oli meie sissepääsu korrani veel tunnike aega. Otsustasime kõhu täis süüa, sööki ostes unustasin, et me oleme Sloveenias, aju arvas millegipärast, et oleme ikka veel Austrias ja rääkisin teenindajaga inertsist saksa keeles. Ja parklas nägime veel ühte Eesti autot!
Postojna koopad - tohutu, tohutult suur maaalune ala! Tuuri algul sõitsime 3,5 km rongiga ning seejärel sai liikuda 1,5 km jalgsi. Neid ronge on seal ka üsna suures koguses, mis on väga pikad, niiet kena turistikas on see koht, aga no mis sellest - kui vaatad enda ümber ringi, siis saad järjekordselt aru, kui imelisi kohti maailma loodusel meile pakkuda on (vaata siit). 1,5 km kõndimise ajal märkasime end pidevalt olevat grupi kõige viimases otsas, lõpus, vahtimas suu ammuli üles ja alla, unustades ennast pidevalt looduse meelevalda.
Jalgsimatka lõpus oli akvaarium, siltidega Please quiet!, kus on salamandrid ehk baby dragon'id, nagu nad siin on neile nime andnud, sest legendi järgi uskusid inimesed vanasti, et salamandrid on maa-aluses sügavas koopas asuva draakoni järglased. Meie akvaariumis ühtegi ei näinud, nad olid tõsiselt peitunud nende sadade inimeste silmapaaride eest, aga kuna Ahhaas näeb neid ka akvaariumis, siis kõndisime lihtsalt edasi.
Jalgsi kõndimise osa lõpus oli suur lava, kus, nagu teada saime, tehakse kontserte (ülilahe!) ja huvitav fakt teadmiseks, et selles kohas jõuab heli viitega ühest seinast teise. Kõik proovisidki katsetada erinevate helidega oma kurgust, kuidas heli levib.
Seejärel sai sõita 3,5 km rongiga tagasi alguspunkti.
Ülen ausalt, et ma ei saaks ise mitte midagi aru nendest piltidest, mis ma siia koopa kohta panin. Tegin koopas juba enda jaoks järelduse, kui halb mu telefoni kaamera on sellises valguses, samal ajal vaatasin, kuidas teised oma superheade telefonikaameratega ilusaid pilte tegid ja järeldasin, et hangime mulle varsti parema kaameraga iPhone'i.
Koopast väljunud, tegime ühed gelatod, maksime parklatasu (6 €), nägime parklas ka Eesti numbrimärgiga autot ja kütsime edasi Horvaatia piiri suunas.
Kui me poleks Sloveenia Postojna koobastes käinud, oleksime Horvaatia piiri ületanud ca kl 12.00, see-eest jõudsime Horvaatia piirile kell 16.00! Kokkuvõtlikult võib öelda, et meil kulus aega Tartust Horvaatia piirini jõudmiseks 2,5 päeva.
Kõigepealt läksime uudistama linna nimega Rovinj. See Istria poolsaare läänekaldal asuv Veneetsia mõjutustega väike linnake oli sellel ajal, kui meie sinna jõudsime, põhimõtteliselt inimestest üsna tühi, siin-seal mõned inimesed jah, aga uuuuuuu, kus te, teised inimesed, olete? Tekkis igasuguseid mõtteid - äkki on siin midagi juhtunud ja kõik teised inimesed teadsid, et pidi ära minema? Kas siin on siesta praegu? Kas ja kus ja mis kell üldse Itaalias siesta on? Aga vahet pole need küsimused, liikusime ja uudistasime ringi.
Kitsastele tänavatele jõudnud, tundsime, et nooo nüüüüd oleme kohal! Nüüd on reis sihtriigis alanud. Vaata seda tänavakivi! Oi kui libe! Vaata kui kitsas tänav siin on! Misasja, siit on ju täitsa Veneetsia vaade! Näe, kass! Ohhh, päris äge puu! jne. Kõndisime ja kõndisime lihtsalt niisama seal ringi. Täitsa äge, kuidas pidevalt tekkis Itaalia tunne - tänavad olid päris kitsad, mõned tänavad lõppesid veevaatega, täpselt nagu Veneetsias. Igasugused detailid, nikerdused, lillepotid, pesu kuivamas, värvilised majad. Ja samal ajal, kui vaatasid näiteks puid või pargimoodustisi, siis tekkis Portugali tunne. Jäime mõtlema, et mida enam reisid, kas ongi nii, et hakkad end tundma ühes riigis (või linnas või kohas) nii nagu oleksid samal ajal kuskil teises riigis? Või tekivad mingitel hetkedel võrdlused teises riikides nähtuga, mis ei ole üldse võrreldav? Või tunned aeg-ajalt déjà vu'd, sest mingeid asju nagu tead ja oled näinud, aga ometi oled hoopis teises kohas, teises riigis, teises linnas? Igatahes - selliseid tundeid ja mõtteid mõtlesime seniste reiside jooksul esimest korda ja see oli täiesti eriline ja varem mittekogetud tunne.
Külastasime kirikut ja kellatorni. Kellatorni eest maksime 7 €. Hakkasime kõik koos minema, aga vaadates seda, milline see minek üles ja tulek alla on (viisakalt öeldes veidi arhailine ja mitte just kõige turvalisem), otsustasid Rando ja Kaur, et nemad ikkagi ei lähe. Karl jäi ka alla, ma käisin üksi üleval ära. Vaade kellatornist on klassikaliselt ilus (vaata siit). Kusjuures kaugelt paistis üsna kiirelt edasi leviv metsatulekahju toss.
Alla jõudes otsustasid Rando ja Kaur, et nad käivad ka ikkagi ära. Ma tõesti loodan, et see kirikutorn ükskord seestpoolt renoveeritakse, sest praegu nägi see välja täpselt ei rohkem ega vähem kui selline nagu all pildil näete ja päris kindel ei olnud, et iga mädanenud aste läbi ei vaju:
Jalutasime vaikselt tagasi auto suunas. Kohe kiriku lähedal asus tee peal ka avalik tualett, kus üks emotsiooniderohke vanem meesterahvas pileteid müüs. Kui õigesti on meeles, siis maksis vetsus käimine ca 1 €/inimene. Onu arvas, et lapsed nagunii ei tee vetsus seda, mida seal peaks tegema, vaid ainult mängivad, et nad tahavad vetsu. Võimalik. Lisaks kuulis ta, kuidas ma Karli nime hüüdsin ja teatas rõõmsalt, et tema nimi on ka Karl.
Oli aeg hakata otsima kämpingukohta, Park4night äpist valisime välja Porton Biondi kämpingu, mis asus kohe siinsamas Rovinj linnas. Põhimõtteliselt sõitsime vaid mõned kilomeetrid sellest kohast edasi, kus olime. Porton Biondi kämpingu asukoht on hea, administraator otsis meile välja vabad platsid kogu ala peal, mis on mõeldud telgile. Sõitsime nende äärest läbi ja valisime endale platsi välja. Siis pidin adminni minema teavitama, mis koha valisime, aga unustasin seda teha ja teavitasin teda alles paari tunni pärast.
Portoni kämping, õigemini Porton Nature Hideouts ei paku ööbimisvõimalust vaid telkijatele, vaid selle koha taga peitub palju enamat. Kogu ala on ehitatud astmeliselt mäenõlvale, tekib justkui väikese linnaku tunne ja ööbimisvõimalusi on mitmekesiselt. Näiteks on seal ka väga moodsad mobiilsed majad ja puhkuse majad, mida saab rentida. Iga majakese juures oli perfektselt hooldatud sinine basseinisilmake, see kõik jättis väga hea mulje. Öö meile telgiga läks maksma 60 €.
Õhtul jalutasime sealsamas kämpingu juures olevasse randa ja tegime esimese Horvaatia ujumise.
Tagasi kämpingusse jõudes tarbisime söögi ära ja ilm hakkas kuidagi pöörasemaks muutuma. Mõnda aega juba kuulsime eemal müristamist, no selge, kuskil on äike, aga las ta siis olla. Millegipärast tuli see müristamise hääl ajaga järjest lähemale. Ühel hetkel hakkas möllama äikesele eelnevalt iseloomulik tuul ning Rando hakkas kiiremas korra lisavaiu telgile julgestuseks haamriga juurde peksma. Meil poleks muidugi olnud midagi häda, kui äike ja vihm meieni jõudnud oleks, kuid meie kõrval oli üks noor paarike, kus tüdrukpool plaanis ööbida ühe inimese telgis, no sellises täitsa tavalises, a la Jyskist ostetud telgis, millega tavaliselt lapsed tagaaias suviti magavad. Nad proovisid seal telki nööridega ümber puude kinni siduda ja julgestada. Meesterahvas aga plaanis magada telkmantlis, oli selle juba puude külge ära sidunud, kuid tuule tugevnemisel hakkas ümber mõtlema ja kalkuleerima, kas ikka on kõige parem mõte äikese ja vihmaga selles magada.
5. juuli, teisipäev (4. reisipäev)
On hommik ning telk on kuiv, öösel ka ei kuulnud vihma sadamist ega äikest, õnneks läks mööda. Sööme võileivad ja jogurtid hommikusöögiks ning hakkame sõitma Istralandia veepargi poole. Kuna me jõudsime eile Horvaatia piirile kell 16.00, aga Istralandia veepark pannakse kinni kell 18.00, siis arvasime, et nii väheseks ajaks pole sinna mõtet minna (kuigi see jäi tee peale). Nüüd on uus päev ja saame veepargile kulutada aega nii palju kui tunneme, et on vaja. Kuna sõitsime kiirteed mööda ning sinna oli ca 50 km, siis jõudsime kohale üsna kiiresti.
Ostsime piletid, makstes nende eest 86 € ja sisse me tormasimegi. Igaüks sai endale käe peale miski elektroonilise kumja paela (v.a. Karl), ostsime endale juurde ka ühe kapi kasutuse, et saaks kõik üleliigsed asjad ära panna ja keegi ei pea asju valvama, vaid kõik saaks käia seal, kus tahavad ja millal tahavad (v.a. Karl). Esmalt, ma tahan öelda, et me pole koos varem suures veepargis käinud, niiet algul üritasime endale pilti silme ette luua sellest, mis seal päriselt koha peal on ja mida teha saab. Alguses ei saanud vedama, aga oiiiiiiii pärast ei saanud enam pidama!
Ja kui vaadata kogu pargile veidi kõrgemalt otsa, siis peab ütlema, et eks see üks vägev koht ikka ole küll! Vaata siit. Kindlasti minge sinna lastega, tekitab tohutult palju emotsioone ja me kõik oleme väärt soojas kliimas saama seda meeldivat ja jahedat kosutust!
Arvasime, et noooo kolm tundi oleme ikka seal. Ei, ei olnud kolm tundi. Ei olnud ka neli. Ega viis, vaid olime kokku kuus tundi! Rando ja Kaur nautisid muudkui erinevatest torudest alla laskmist. Mina solberdasin ja sulistasin Karliga väiksematele lastele mõeldud kohtades, kuid vahepeal käisin ära veepargi kõige hullemates kohtades. Kõigepealt lasin alla sellisest torust, mille nimi oli Space Rocket ja mille langusnurk oli....päris vahva. Istralandias on iga toru/atraktsiooni juures töötaja(d), kes vajadusel abistavad ja juhendavad, kuidas ja mida teha. Küsisin sellelt töötajalt, kes inimesi Space Rocket'iga jõhkra nurga all maapinna poole saatis, et It's my first time, any recommendations? Ta ütles mulle, et Yes...don't go! And secondly, maybe you should do this sign (näitas kätega, kuidas lõi endale risti ette) before the start. Jah, jah, viisakas naer mõlema poolt, aga võibolla polegi nii naljakas? Aga tegelikult oli see päris tore adrenaliini toru, sest esiteks, astusid sa kapslisse, millel oli uks ja põrand. Ja sa seisid seal üsna tavapäraselt, võibolla paar kraadi ainult kaldus. Pidid panema käed kindlasse asendisse, jalad sirgelt ja ootasid, millal see töötaja nuppu vajutab ja põrand alt ära tuleb! Juuuuuhuuuuuuuuuuuuuu........ja minek, jõudes nii kiiresti alla, et ei saa arugi, kui kiiresti see kõik käis. Kellele sellised torud meeldivad, siis igal juhul käige ära! Mina kavatsen järgmisel korral küll minna või kus-iganes-teises riigis samasugune toru on, lähen!
Ja teine, toru nimega Free Fall, mis on Horvaatia veeparkides kõige kõrgemalt algav liutoru (27 m). See oli....oooo kui äge! Ja seal polnud mitte ühtegi järjekorda, lihtsalt mine ja lase alla liugu ja tule uuesti. Lükkad hoo sisse, võtad liulaskmise asendi, siis läheb hästi järsku alla langus, kus olles tõused kergelt õhku ja tekib vabalanguse tunne ning sekunditega oledki all. Silmad on kinni, st neid polegi võimalik samal ajal lahti hoida, sest see veekogus, mis sulle liu ajal näkku tuleb, on lihtsalt meeletu. Palun käige selles torus ka ära, kui Istralandias olete! Pildi peal keskmine:
Lõuna paigus käisime söömas, sellega panime veidi puusse, istusime maha kõige esimesse, mis ette jäi (söögikoha nimi oli Dolce Vita) ja 38 € tundus veidi palju maksta. Kõikides kohtades on seal muidugi kiirtoit, kuid oleks võinud mõnda kohta veel vaadata, pärast nägime veel grillvorsti kohta ja muud, mis oleks rohkem ahvatlenud. Kella 16 paigus pidasime lastega läbirääkimisi äraminekuga seoses, et jõuda uutesse kohtadesse. Kusjuures autoparka oli puude varjus, niiet tagasi autosse minnes oli hea mõnus. Kuigi, peab juurde lisama, et katsetasime kogu reisi jooksul mitu korda - valge auto ei läinud kuumaks, kui katsusime pärast seda, kui auto oli pikalt kuuma päikese käes olnud. Samal ajal musta värvi katuseboks oli jällegi niiiiiivõrd kuum, et rohkem katsuda ei tahtnudki.
Nüüd gaas põhja ja 70 km kaugusele Pula linna, mis on Istria maakonna suurim linn. Kõigepealt tahtsime näha Pula amfiteatrit, mis oma 132 m pikkuse ja 105 m laiusega mahutas ennemuiste ära 23 000 pealtvaatajat. Kuigi selle mahutavus on võrreldes Rooma Colosseumiga rohkem kui poole väiksem, on Pula amfiteater üks suurematest Rooma Impeeriumi aegadest (vaata siit).
Kui meie Pula amfiteatri juurde jõudsime, käisid seal ettevalmistustööd Pula Music Week festivaliks, mis tähendab seda, et sisse ei lastud, kuid ringiratast vaatasime kõik praod ja augud läbi.
Järgmiseks läksime vaatama Pula akvaariumi, mis asub ühes pargis olevas 130-aasta vanuses vanas Verudela kindluses. Just see teebki selle konkreetse akvaariumi eriliseks, st võrreldes teiste akvaariumidega, kus me oleme käinud, ei olnud siin tohutult suuri akvaariume, mille nägemise peale oleks suu lahti kukkunud ja oleks tardunult neid põrnitsenud, ei otseselt mitte midagi ahhetama panevat, kuid see kindlus, kuhu akvaarium on tehtud, oli omaette ja eraldi vaatamisväärsus. Erinevad akvaariumid, liigid ja lahendused olid oskuslikult ära paigutatud eri ruumidesse. Vahepeal sai õues käia, vahepeal sees, mõned kitsad käigud, mis viisid eraldi ruumidesse - ehk siis akvaariumi jaoks ei olnud ehitatud spetsiaalset maja, vaid on kasutatud ära olemasolevaid ajaloolise väärtusega ruume. Täiesti eriline ju!
Väikesed turistid. Seekord oli igal oma kaamera. Kaurile andsime vana Canon IXUS 220 harjutamiseks ja Karlil on üks väiksele lapsele mõeldud päris kaamera, teeb puha päris pilte ja videosidki, küll täiesti nullilähedase kvaliteediga, aga päris kaamera on!
Lõpetuseks käisime ka akvaariumi katusel ära, õigemini kindluse katusel, kust avanes vaade pargile, merele ja linnale (vaata siit).
Enne kämpingusse jõudmist tahtsime käia suuremas poes, nii põikasime sisse ühte Lidl'isse. Poes olles kõndisime mööda ühest perekonnast, kes, üllatus-üllatus, rääkisid eesti keeles! Hüppasime ligi ning tervitasime neid kõva ja selge häälega Tere, eestlased!, ega pikemalt aega lobiseda eriti polnud, sest aeg hakkas õhtusse veerema ja meie kõige väiksem reisikaaslane ei oleks vist jõudnud rahulikult ära oodata umbes 10-15 minutit poes ühe koha peal seismist.
Valisime kämpinguks välja Dvor kämpingu, kuhu jõudes ei saanud täpselt aru, kus registreerimine on, silt oli justkui olemas, kuid selle järgi oleks pigem tahtnud kõndida kõrvalmaja hoovi, lõpuks saime aru, et kõndisime valesse hoovi ja pidime hoopis järgmise maja juurde minema. Meid vastu võttev inimene oli väga tore, ütles kohe ära, et kui meile sobib, siis näitab ja tutvustab meile kämpakoha ja peamise ära ning hommikul maksame ja teeme asja ametlikuks. Meile sobis hästi. Väga kena koht on, mändide all, platsid kenasti ja arusaadavalt teineteisest eraldatud.
Õhtul vaatasime taevasse, tähed särasid, Suur Vanker paistis, ritsikad laulsid. (Rando lisab siia lõppu veel: õlu oli külm.) Ja mida veel oskad tahta, väga mõnus koht.
6. juuli, kolmapäev (5. reisipäev)
Ärgatud, söödud, joodud, telk ja muu kraam taaskord kokku pakitud, seadsime autorattad Verudela kanjoni suunas. Tegelikult oleks pidanud seal kohas eile ära käima, pärast akvaariumit, sest see asus sealsamas lähedal, aga me ei taibanud eile õhtul enne poodi minekut kanjoni aadressi telefoni gepsu sisse lüüa, niiet läks nii. Parkisime samasse parklasse, kuhu eilegi enne akvaariumisse minemist, ning hakkasime GoogleMaps'i abil kanjoni poole kõndima.
Umbes poole osani oli koos lastega võimalik enamvähem minna. Küll kive ja liiva, mille peal veidi libiseda oli, kuid see oli kenasti nendega tehtav.
Edasi oli vaja alla minna mööda sellist teed (pilt tehtud alt ülespoole) ja siit väiksemate lastega minna eriti ei kannatanud, kuna hästi palju libisemist oli jalgade peal, nii et libised ja pead samal ajal kindlasti kätega kinni kuskilt hoidma. Natuke rahmeldad ja katsud veel kusagilt kinni hoida, lööd põlve ära vahepeal ja katsud jälle kuskilt kinni hoida.
Aga alla jõudes oli ilus (vaata siit). Küll pisike, aga ilus!
Järgmiseks tahtsime ära näha maailma kõige väiksema linna - Hum. Sinna linna sõitmine jäi hästi meelde seetõttu, et sõitma pidi väga kitsast teedpidi vähemalt 10 km, tee viis aina ülespoole (sest Hum linn asub mäe otsas). Terve tee jooksul saime näha PÄRIS Horvaatiat, isemajandavaid inimesi oma talukestes toimetamas, loomi kantseldamas, heina tegemas, traktoritega sõitmas ja kärudes erinevat tavaari transportimas. Vahepeal oli tee ääres toimetamas kopp, kellest pidime mööda manööverdama cm-haaval, sest tee oli lihtsalt nii kitsas.
Hum on vaid 100 m pikk ja 30 m lai ning tuntud "trühvlite linnana". Legendi kohaselt on Hum'i linn kunagi kogemata hiiglaste poolt loodud, kui neil ei olnud enam piisavalt palju kive alles, et ehitada Mirna jõe orgu erinevaid linnu ja otsustasid ehitada selle miniatuurse linna. Me veidi imestame, et kas tõesti on see ametlikult maailma kõige väiksem LINN, mitte küla? Sest meile tundub olevat see pigem küla.
Hum linna jõudes oli vaja maksta linnamaksu 2 € ühte putkasse. Ja mitte 2 € ühe inimese kohta, vaid 2 € kogu meie bande peale! Kusjuures üleval oli autosid ja turiste kohalikest Hum'i linna elanikest rohkem, isegi üks suur buss oli kuidagi mööda seda teed suutnud sinna üles sõita.
Väike linn, kuid palju pilte:
Meie tulime Hum linna seepärast, et tahtsime näha maailma kõige väiksemat linna, olla korraks osa sellest, näha neid kahte ainukest tänavat. Kuigi siinne ei ole mitte midagi tohutult erilist või eriilmelist, mida nägemata elada ei saa, tegin ma ometi päris palju pilte ja see pisike linn jäi sügavalt meelde oma kahe armsa tänavatäie detailidega (vaata siit). Meil on hea meel, et võtsime ette siia tuleku.
Edasi liikusime Opatija linna, mis on üks vanimaid turismisihtkohti Horvaatias, kuurortlinn Aadria mere kaldal. Enne Opatijasse jõudmist oli ca 60 m pikkune tunnel, mille eest maksime 5 €. Parkisime mereäärsesse parklasse ja kõndisime seal esialgu natuke ringi, peamiselt merekaldaga paralleelseid tänavaidpidi. Istusime niisama mõnes pargis ja vaatasime eluolu. Ringi kõndides jäime mõtlema sellele, et miks me nii vähe lastega peresid oleme näinud, just tavalistel tänavatel, tavalistes kohtades (ma ei mõtle siin atraktsioone nagu veepark või akvaarium). Ei tea.
Oli ikkagi lõunaaeg ja kõht läks tühjaks! Mõtlesime, et võiksime ju süüa suvalist tavalist toitu, AGA võiksime ka süüa Horvaatia mereande, mida kiidetakse ja mis pidid väga head olema. Googeldasime lähemal asuvaid mereandide restorane ning valisime välja Vongola restorani. Silm otsis ja jäi pidama sellisel pakkumisel:
Võtame!
Lastele pannkoogid ja Kaurile proovimiseks üks mereannipasta, mida ta alguses eriti ei tahtnud, aga kui mereande seal sees proovis, siis ütles, et päris hea on. (Karl sülitas välja neid, kui proovis.)
Ja meie, meie ootasime õndsuses oma mereande, vaatasime, kui tublid teenindajad on, mustade kinniste jalanõude, mustade pikkade pükste, valgete pika varrukatega triiksärkide ja ümber keha seotud must põll ka veel ümber, selles soojuses.
Ja see tuli! Ooooooohhhohohhhoohhhhoooooooooooooooooooooooooo! Kui need pildid siin meie nägudega ei ilmesta ega aita aru saada meie emotsioonidest, siis ma ei tea, mis aitaks. Seda rohelist maitsetut vetikat poleks neil olnud sinna taldrikule vaja panna, vaid pigem võtta 5 € juurde ja lisada mereande, me sellest vetikast ei hoolinud, aga kõik muu viis keele alla.
Kui olete selle restorani läheduses Opatijas ja mõtlete, kuhu sööma minna, siis palun, minge, tellige, nautige! See ports kahele maksis ca 55 eurot. Kokku koos pasta, kahe pannkoogitaldriku ning jookidega läks 96 €, mis on meie senise elu kõige kallim lõuna üldse, aga....oehhhhh, kus alles praegu tahaks nii väga seda jälle süüa!
Nüüd oli plaan minna tutvuma Krk saarega, kus esmalt plaanisime üle vaadata Biserujka koopad. Opatiast sinna oli ca 50 km. Maismaalt lahkusime Krk silla kaudu, milleni sõit viis läbi mäekaljude:
Krk saar on kaljukivine saar madalamate puude-põõsastega. Biserujka koobas asub saare idaosas, sinna sõit kulges madalate põõsaste vahelist teed pidi, kusjuures põõsad olid kohati pügatud tee ääres niimoodi, et põõsastikust tekkis peaaegu tunnel autotee kohale. Viimastel teelõikudel vaatasime järsku üksteisele otsa, et mis imelik hääl see küll on? Kas autoga juhtus midagi? Kas auto teeb sellist häält? Tegime sõidu ajal akna lahti - ei ole autoga midagi juhtunud! Need on need putukad - tsikaadid - keda on siin kõik kohad täis ja kelle hääl on kuulda isegi sõitvasse autosse!
Jõudsime sinna tegelikult üsna napikalt, umbes kell 16.45, sest viimane sissepääs algas kell 17.00, koobas pandi kinni kell 18.00. Piletid 14 € eest ostetud, kosutasime end külmkapi-külma vee ja coca-colaga ning ootasime veidi sissepääsemist koos ülejäänud 8-9 inimesega. Ütlen kohe ära, et võrreldes Sloveenia Postojna koopaga oli siinne Biserujka koopa kogemus täiesti teistsugune. Esiteks seepärast, et pragune Biserujka koobas on võrreldes Postojna koopaga väga väike - 111 m pikk (kõnnitav ala 65 m). Kui Postojna koobases käik on justkui liinitöö - rong 100 inimesega sisse, giid räägib, kõnnitakse koopas ringi, giid räägib, kõnnitakse ringi, rongiga koopast välja, samal ajal paralleelselt liiguvad koopas ringi enne ja pärast sind täpselt samasugused koopakülastaja-grupid. Sa oled üks väikene osa suurest grupist, kes tahab ka näha kõike seda, mida teisedki, proovib kuulda, üritab näha giidi, sest silmi jätkub ainult koopa enda väärsuste jaoks.
Biserujka koopas on teisiti - igaüks saab tunda, et tal on justkui individuaalne koopa külastus, sest grupp on hästi väike ning giidil on erakordselt aega ja soovi pühenduda grupile info jagamisel, tekitades tõesti tunde, nagu oleksime seal üksi. Giid rääkis inglise keeles paar-kolm lauset ning tegi pausi, et kõik saaksid enda riigi keeles jutu edasi rääkida oma perele/lastele/tuttavatele, kellega nad parasjagu seal koopas on. Meie tõlkisime Kaurile edasi. See oli lihtsalt nii... ma ei oskagi öelda... nii kena, loomulik, inimlik, silmast-silma, tõeliselt ehedalt edasi antud info giidi poolt, et päriselt ka tundus, et ta PÄRISELT ongi nii asjas sees ja PÄRISELT tahab oma teadmisi meile, turistidele jagada. Ainuüksi seepärast soovitaksime sinna koopasse ekskursioonile minna, et saada see elamus/kogemus, mis omakorda arendas väga silmaringi.
Nii saime teada, et see koobas asub 13 m kaugusel ülevalt maapinnast ning 30 m kaugusel alt merepinnast. Horvaatias on kokku 10 000 koobast, neist 27 tk saab külastada. Krk saarel asub 50 koobast ja Biserujka koobas on neist kõige suurem. Stalaktiidid kasvavad siin 30 aastaga kõigest 1 mm. Kõige pikem stalaktiit koopas on 5 m pikkune, kerge arvutus näitab, et see on seal järelikult tekkinud 5000 aasta jooksul. Krk saarel on kunagi elanud karud, enam neid siin ei ela, aga karud on püüdnud maismaalt Krk saarele ujuda. Praegu pidi seal palju metssigasid elama. Kusjuures huvitavaks teadmiseks on ka see, et Krk saart ei olnudki kunagi olemas, vaid on tekkinud aja jooksul maailmamere taseme tõusu tõttu. Koopast on leitud karu konte, kes suri välja juba 20 000 aastat tagasi ja kes oli herbivoor, tema esihambad olid pikad, et ta saaks läbi närida puujuuri. 100 aastat tagasi oleva maavärinaga hävines koopast 10%, ülejäänud 90% on hävitanud inimesed. Koopa nimi pidavat tulema piraatidest, kes olevat seal koopas kunagi elanud, omanud palju kulda ja pärleid ning pärli nimi algas sarnaselt nagu Biserujka sõna, kahjuks ei jäänud see sõna meelde.
Kuna koobas on väga lähedal maapinnale, oli sooja ca 15 kraadi, mina panin igaksjuhuks küll pikad püksid jalga, lastele ka, sest 30 kraadist tulla 15 kraadisesse soojusesse võib tunduda päris jahe, kuid tegelikult oleks olnud okei olla ka lühikestega, pusad peale ja hea mõnus jahe vaheldus maapinna peal olevale soojusele.
Poole tunni pärast leidsime end Krk saare lõunaosas Krk linnas. Parkisime auto suvalisse võimalikult kesklinna lähedal olevasse parklasse ja jalutasime mööda tänavakesi Frankopan kindluse juurde.
Maksime 8 € ja kiikasime kindlusesse sisse. 8 € nelja peale maksta on väga okei, sest see kindlus on üsna väike.
Pärast kindluses käimist sattusime jälle jäätist sööma ja mööda tänavaid seiklema, lõpuks seiklesimegi parklasse auto juurde.
Ja oligi aeg hakata otsima järgmist kämpingukohta, sõitsime saarelt minema, et leida ööbimiskoht maismaal, st olla hommikul veidi lähemal järgmisele sihtkohale. Nii peatusime Punta Povile kämpingus. Algul sõitsime seal ühe pisikese künka otsa, kus oleks olnud üliäge telkida, sest oleksime olnud nagu mäeomanikud oma auto ja telgiga, aga tuul oli ülitugev ja selle otsas poleks olnud võimalik telgiga ööbida. Sõitsime ikkagi mõnikümmend meetrit edasi männimetsa vahele ja panime oma laagri püsti.
Öösel oli tuul nii tugev, et Rando ei saanud kaks tundi igaksjuhuks magada ja jälgis olukorda.
7. juuli, neljapäev (6. reisipäev)
Tänase päeva peamine sihtkoht on üks kindel park, kuhu oleme tahtnud jõuda - Plitvice rahvuspark. Uuritud info põhjal oli meil ettekujutus, et pigem on siia keset hooaega raske löögile pääseda - ostetakse pileteid online'ist ette, seistakse mitu tundi koha peal piletijärjekorras või isegi jõutakse kohale, aga on selgunud, et pileteid enam ei müüdagi, sest rahvast on liiga palju. Lisaks soovitatakse igal pool minna sinna kindlasti kohe hommikul, kui on vähem inimesi. Lisasime nendele teadmistele juurde fakti, et ka meie oleme keset tipphooaega - juulis - ning arvestades seda, et pärast koroona aega, kui riikide piirid lahti on, on seal ilmselt väga palju inimesi, ei pääse ka meie võibolla sisse. Kuid pileteid ette osta me ei tahtnud, sest me tahtsime kulgeda kogu reisi vältel kenasti omas rütmis, tahtsime vaadata kohapeal, mis olukord on ja edasi mõelda, mis saab, juhul kui peaks raskusi olema sisse pääsemisega. Samas olime just eelmisel päeval tõdenud, et meie arvates on Horvaatias praegu, tipphooajal, pigem vähe inimesi, võrreldes selle infoga, mida eeltööd tehes lugesime ja tuttavatelt kuulsime. Näis, mis saab.
Jõudsime kohale kell 12.00. Parklad on seal küll suured, parkisime ära ja jalutasime ca 800 m, mille jooksul nägime kolme Eesti autot. Jõudsime rahvuspargi kassade juurde, kus polnud mitte ühtegi järjekorda! Mitte ühtegi. Ma ütlen igaksjuhuks veel, MITTE ÜHTEGI! Ostsime kassast pileti, nätaki 96 € ja võisime kohe sisse jalutada. Seega, mõnikord võib olla nii, et loed ja kuuled küll erinevatest infoallikatest üht või teist, aga kohapeale jõudes on olukord risti vastupidine!
PS! Suur osa piltidest, mida näete googeldades Plitvice rahvuspargist, on tehtud drooniga ja selliste nurkade alt, mida rahvuspargis füüsiliselt kohal olles ei ole võimalik oma silmaga näha. Ja enda drooni lennutamine pole seal üldse lubatud.
Aga tule meiega kaasa ja hakkame mööda parki koos liikuma! Kõigepealt on näha kõrgelt vaade mitmetele jugadele, all sinamas vesi, vaata siit.
Mööda mäenõlva sinka-vonka allapoole jõudes hakkame üha enam aimu saama vee värvusest.
Jõudnud alla, saame aru, et lähedalt vaadates on selle vee värvus täiesti e b a m a i n e. Kuidas ometi saab üks vesi olla sellist värvi? Nii ilus.
Kõigepealt vaatame ära rahvuspargi kõrgeima joa, Veliki Slap 78 m (vaata siit). Kõik oleneb sellest, millega võrrelda, kui üldse võrrelda, tihtipeal ei tasu võrrelda, sest alused võrdlemiseks pole samad. Plitvice rahvuspargi kontekstis - jaa, oli kõrge. Võrreldes Norra jugade ja koskedega - ei, ei olnud kõrge. Altpoolt pilti tehes ei saa üldse aru, et see miski kõrgem juga oleks, drooniga pilte või videot tehes oleks juba asjal hoopis teine maik.
Plitvice rahvuspargis saab palju kõndida laudteed pidi, mis on ehitatud keset seda imelist värvi vett. Tähtis on muidugi vaadata oma jalge ette, et ühel hetkel, kui jääd suu ammuli vett vaatama, ei juhtuks, et kõnnid laudteest mööda, sest ühtegi piiret seal ei ole. Liikusime edasi Korana kanjoni (Golubnjača) suunas (vaata siit). Tegemist on 165 m pika ja 203 m sügava koopa moodi moodustisega, kus saab kõndida trepist üles (vaata siit) ja tagasi alla.
Hästi mõnus on selles rahvuspargis liikuda ja jalutada, saab võtta oma tempo, võid olla seal päev otsa, võid olla mõne tunni.
Meie valisime pargis 4 km pikkuse raja, mis sisaldab ka paadi- ja bussisõitu (rada B). Tegelikult on valida lausa seitsme erineva pikkuse ja transpordivõimalustega raja vahel, neli neist algavad esimese peasissepääsu juurest:
- A rada: 3,5 km, 2-3 h, jalgsi
- B rada: 4 km, 3-4 h, jalgsi, paat, buss
- C rada: 8 km, 4-6 h, jalgsi, paat, buss
- K rada: 18,3 km, 6-8 h, jalgsi, paat
Ja ülejäänud teise peasissepääsu juurest:
- E rada: 5,1 km, 3 h, jalgsi, paat, buss
- F rada: 4,6 km, 3-4 h, jalgsi, paat, buss
- H rada: 8,9 km, 4-6 h, jalgsi, paat, buss
- K rada: 18,3 km, 6-8 h, jalgsi, paat
Meie valisime rahvusparki sisenemiseks esimese sissepääsu (sõites sinna möödusime ka teisest sissepääsust).
Pärast jalgsi liikumist jõudsime B rajal sellesse kohta, kus oli vaja paadi peale minna. Tagantjärgi vaatasime B raja kaardi pealt, et paadisõit võis olla ca 1,5 km pikk (B3 > B2 sadamasse), seejärel tuli vahetada paati ning sõita teise paadiga B2 > B1 sadamasse.
Jõudsime bussipeatusesse, sealt viisid bussid matkaraja alguspunkti tagasi. Bussid on ägedad liigendbussid.
See kõik on seal maru hästi korraldatud meie arvates, kõik toimib, liigub, sujub, võid kindel olla Plitvice korralduslikus pooles. Vähemalt meie selle korra kogemuse põhjal oli nii. Kiiduväärt on ka see, et kogu rajatähistamise süsteem on väga hästi läbi mõeldud ja sildistatud. Ja seda kõike hästi universaalselt, loogililiselt ja arusaadavalt, st siltide vaatamise ajal ei tekkinud meil kordagi küsimusi ega segadust.
Rahvuspark üle vaadatud, ostsime suveniiripoest koju külmkapi peale Plitvice magneti ja hakkasime muigelsui tagasi parkla poole jalutama. Meil oli auto pargitud oranži tsooni.
Märkasime, et seal piirkonnas (sh parkla alal) olid maastikul metsa all hästi suured korrapärased augud ja väga tihedalt, me siiamaani ei tea, mis augud need on - kas on maapind vajunud, aga kuidas siis nii korrapäraselt?
Tänase päeva teine pool kuulus Zadar linna avastamiseks, mis asus Plitvicest ca 120 km ja 1,5 h autosõidu kaugusel. Kõigepealt tahtsime ära käia Illusioonide muuseumis (Museum of Illusions), mis oli üsna väike, kuid paar eksponaati jäid teiste hulgas enam silma - kaleidoskoop ja Infinity room (vaata siit).
Zadar on mereäärne linn, millel on 3000 aasta tagusesse aega ulatuv ajalugu, muuhulgas on selles Horvaatia linnas 1878. aastal asutatud organisatsioon nimega Punane Rist. Vanalinn asub poolsaare peal, kus saab promenaadi mööda terve tiiru jalutada. Nii jalutasimegi rahulikult promenaadil...
...kuni jõudsime esimese mereorelini maailmas, mis teeb hääli, kasutades selleks tuulejõudu ja merelaineid. Tegemist on ju ainulaadse mõttega, kuulsime ise ka erinevaid rahulikke helisid, st sümfooniat seal ei tasu oodata, aga päris huvitav asi oli.
Sealsamas, oreli kõrval olid maapinna peal päikesepaneelid, mis pidavat õhtuti pimedas valguse- ja värvishow'd tegema. Meie käisime seal valgel ajal, aga ilmselt on pimedas kogu see värvishow mereoreli madalate toonide taustal päris vinge, niiet kes sealkandis õhtuhämaruses peaks viibima, võiks kindlasti läbi astuda. Tegemist on 22 meetrise läbimõõduga 300 päikesepaneelist ringiga, mille nimi on The Greetings to the Sun, mis kogu päeva jooksul päikeseenergiat püüab ning selle pimedas valguse- ja värvide installatsiooniks muundab. Ühtlasi peaks selles kohas olema ka maailmakuulus päikeseloojang vaatega Zadar kanalile ja saartele, niiet tasub kohale tulemist.
Meil oli aga vaja jõuda õhtuks normaalsel ajal järgmisesse kämpingusse ja nii jõudsime Park4Night äpi abil Filko kämpingusse, mis asus ca 20 km Zadar linnast rannikut mööda alla Split'i poole. Seal oli administraatori rollis mingi lahe vend, kes ütles, et näitab meile telkimise koha ära, öeldes You go with car, I come with bike, ratta all mõtles ta elektrirollerit.
Õhtul proovisin kohalikku veinitoodangut. Hilisõhtul hakkas tuul kenasti tugevnema, Rando hakkas pakse vaiasid maasse taguma. Sama tegid ka meie naabertelgi inimesed, vaiade peksmist kostis siit ja sealt. Taaskord ülitugev tuul öösel! Siinkohal ütleksime jälle, et see on nii üllatav iga kord, sest poleks üldse osanud arvata enne reisi, et öösiti Horvaatias mere lähedal telkides selline tuul telki rapsib, nii et telk väreleb ja rapub. Kõrvalt möödus ka äikesepilv, õnneks meie kohalt see üle ei läinud.
Filko kämping on päris tore koht ööbimiseks, asukoht on kohe mere ääres, enamuse alast moodustavad moodsad kämpingumajad, millest osad on ilmselt iga-aastaselt samade inimeste poolt välja renditud. Terrassid, klaasist seinad mere poole, tavaliselt üks-kaks tuba, nii palju kui ma mööda jalutades poole silmaga neid majakesi piiluda sain.
8. juuli, reede (7. reisipäev)
Kui hommikul maksma läksin, ei tahetud selles kämpingus isegi mitte isikut tõendavaid dokumente näha, maksin lihtsalt sularahas ära, ei mingit paberit, tšekki, ei miskit. Ja vahelduseks, päris tore, et sai bürokraatiata ööbitud. Oluline tähelepanek siinkohal, et igal juhul on vaja, et oleks kaasas sularaha! Iial ei tea, millises kämpingus kuidas maksta vaja on. Enamus kämpingutes saab kaardiga maksta, aga mitte kõikides. Maksma peab hommikul st mitte eelmisel päeval, kui sisse registreerid (vähemalt kõikides nendes kämpingutes, kus meie selle reisi jooksul olime, oli nii).
Järgmine soov oli külastada Krka rahvusparki. Ütlen kohe ära, et kui olete ära käinud juba Plitvice rahvuspargis, siis meie arvates ei ole mõtet Krka rahvusparki enam minna, ise ka nüüd targemad. Juhul kui satute käima esimesena aga Krka rahvuspargis, siis tuleb igal juhul pärast seda külastada Plitvice rahvusparki. Niipidi on hoopis teine tera! Lasime end Google Maps'il juhatada Roški Slap juurde, mis on lai jõgi laskumas puude vahel kaskaadina. Kirjelduse ja piltide järgi internetist vaadatuna tundub üsna vahva koht. Paraku peame ütlema, et meie jaoks ei tekitanud see mitte miskeid tundeid, pargi korraldamatus ja ebapiisav viidastamine hoopis ärritas ja valmistas pettumust, käisime mitu korda edasi-tagasi, edasi-tagasi, saamata aru, kuhu me üldse minema peame, kus on need kohad, mida me siia vaatama tulime, on küll mingi kaart, aga mitte kui midagi ei ole selle pealt normaalselt aru saada, no mis korraldus see selline on?? Mitte mingisuguse koseni me ei läinud, sest ei saanud arugi, kus see on ja ei tahtnudki enam minna. Maksime kogu selle asja eest 200 kunat, põhimõtteliselt mitte millegi eest. Selle eest, et olime nagu peata kanad (me polnud õnneks ainukesed, oli näha, et ka mitmed teised inimesed on segaduses). Ühel hetkel õnnestus küsida piletimüüjalt, et kuhu me ometi üldse minema siis peame? Ütlesingi otse välja, et me ei saa mitte midagi aru, mis siin toimub! Lõpuks jõudsime juhatatud teed pidi astmelise kaskaadi juurde...ahah...see ongi või? Praeguse vähese veehulga juures see muidugi kaskaadi ei moodustunud, aga oleme üsna kindlad, et suurvee ajal on vaatepilt palju ilusam. Pigem meenutas see Emajõe luhta, kus mitte midagi vaadata pole. Kokkuvõtlikult ütleme, et Roški Slap oli (meie jaoks) aja- ja raharaisk ning pettumus. Kuid selle eest tuleb tänulik olla - alati on nii, et head asjad tunned ära siis, kui oled kokku puutunud ka mitte-nii-heade asjadega, niiet eks kõik on tasakaalus ja saime teadmise, et oma praeguses elus, kui me Horvaatiasse tulevikus veel tuleme, Roški Slap'i me enam uuesti külastada ei kavatse.
Plaanisime üle vaadata ka Skradinski Buk kose (Google fotodest vaadatuna on see tegelikult kõige populaarsem vaatamisväärsus Krka rahvuspargis). Google Maps juhatas meid Lozovac sissepääsu juurde, mis on Krka rahvuspargi peasissekäik koos ülisuure parklaga. Vaatasime kaardi pealt, et Skradinski Buk koseni jõudmiseks oleks olnud vaja matkata, millegipärast tegime seekord aga ilmselt ennatlikud järeldused, et sõidame edasi. Tagantjärgi on hea analüüsida - me olime selle Roški Slap'i pärast üsna negatiivselt ikka veel meelestatud, et ei teinud Skradinski Buk'i vaatamise jaoks õigeid otsuseid. Seega, kokkuvõtlikult teame täna seda, et kui Horvaatiasse peaksime oma elus veelkord minema, siis käime kindlasti Skradinski Buk'i juures ära.
Liikusime edasi järgmisesse kohta, Krka rahvuspargist ca tunni autosõidu kaugusele mõnusasse Trogir linnakesse. Kui üks suurematest Horvaatia linnadest, kuhu selle reisi ajal kindlasti minna tahtsime, oli Split, siis uurisin kõige huvitava kohta, mida näha ka Spliti lähedal. Trogir on Spliti lähedal asuv justkui saare peal asuv linn, mille vanalinn kuulub UNESCO pärandisse.
Jõudsime Trogirisse pärastlõunal ja kuna me korralikku lõunat sel päeval söönud ei olnud, otsisime kõigepealt ühe söögikoha. Hakkasime vaikselt mõistma, et jookide tellimisel võtame me alati ilma mullita vee + 3 coca-colat (või veel juurde +3 tk, kui väheks jääb).
Kuna kõht oli nii tühi, mõtlesime veidi üle ning tellisime sööki veits rohkem, kui oleks pidanud, aga mis seal ikka, sõime nii palju kui suutsime ja läksime reisiga edasi. Võtsime Randoga kahe peale lihavaagna kahele, Kaur sõi burgerit ja Karl sõi spagetti bolognese't. Tšekk oli vahva, tükiarvude juurde oli käsitsi kirjutatud summad, raha läks 67 €.
Kuid Trogir, see väike armas linn oma täies hiilguses ja eheduses, mida kutsutakse ka Dalmaatsia Veneetsiaks (Dalmaatsia on Horvaatia maakonna nimi), meeldis meile väga. UNESCO pärandisse kuuluv hästi säilinud vanalinn, palmid siin, palmid seal, palmid iga nurga peal, sadamad, purjekad, jahid, kaatrid, kitsad tänavad, täis restorane, taimi, väikeseid poekesi - no mida üks hing veel oskab tahta, hästi mõnus oli seal. Kõigepealt jalutasime mööda vee äärt ja katsusime palme, et ikka füüsiliselt oma kehale ja ka vaimule selge oleks, et me oleme palmi all!
Jõudsime väikese trapetsikujulise Kamerlengo kindluseni, ehitatud 1420. aastal, neli torni nurkades. Pileteid sai seal osta vaid sularahas (!), sissepääs oli soodne, max 15 € kokku. Sai kõndida müüri peal (vaata siit) ning minna kõige kõrgemasse torni vaadet vaatama (vaata siit).
Kes on reisimas Split'i, tasub võtta aega ja ära käia ka Trogiris. Jah, siin oli tõesti turiste tiba rohkem kui mujal siiani on olnud, aga nagu me isegi, me tahame ka näha, vaadaku siis teisedki!
Tagasi auto juurde minnes jalutasime mööda kohalikust turust. Need kohalikud tumepunased arbuusid, mis turust möödudes kohe silma torkasid, ütlesid meile, et me peame neid igal juhul õhtul sööma. Ostsime ühest suurest arbuusist suure tüki, mis maksis 4 €, andsime 5 €, sest see tänulikkus ja rõõm, mis müüja silmadest sel hetkel vastu peegeldub, on täiesti seda ühte lisaeurot väärt! Ostsime ühelt teiselt müüjalt kohalikku käsitsi pressitud oliiviõli 2 tk liitristes klaaspudelites, ühe hind 15 €, need viisime oma emadele reisikostiks. Põikasime läbi ka Konzum nimega toidupoest, et osta jogurtit ja mõned üksikud asjad veel, järjekorrad poes olid vägaaaaaaaa pikad, kerge ajaraisk, aga no mis sa teed, teeb sama välja, kui sõita linna äärde, peatuda, minna teise toidupoodi, oodata mõnes teises ja lühemas järjekorras.
Täna plaanisime käia veel Klis kindluses, mis asub Split linna lähedal, vaid ca 12 km kaugusel. Parkisime Klis kindluse parklasse ja täheldasime, et seal kindluse juures on ülikõva tuul, pidevalt, kogu aeg. Drooni lennutada siin küll ei julge. Aga need vaated - oooooooo, hakkasid pihta, ühele ja teisele poole, Split linnale taamal, hästi kena. Lõbusat videot meist, kuidas enne pileti ostmist ümber oma telje keerlesime, saab vaadata SIIT.
Maksime nelja peale piletite eest 25 € ja sisse meid lastigi! Muideks, kogu selle aja jooksul, kui seal olime ja ringi käisime, oli vaid 3-4 ülejäänud turisti, eriti vähe, peaaegu oleks saanud öelda, et kogu kindlus oli justkui meie päralt.
See on hästi äge kindlus! Kindluse kuju on piklik, see on mitmetasandiline, ringi liikudes oli tunne, et no nüüd saab vist otsa, aga ei, jälle edasi, jälle edasi, veel sinna ja tänna nurga taha, veel tasandeid ja nurgataguseid (vaata head näidet SIIT), hästi vahva avastamispaik nii suurtele kui väikestele! Kui kodulehele lähete, siis annab seal nähtav drooniga tehtud foto hea ülevaate kogu kindlusest, vaata SIIT.
Kindlustmööda kõndides tegime ühe toreda video, millest sai meie lemmikvideo kogu reisi jooksul. Kes seda vaatama hakkab, siis kindlasti vaata koos häälega - vaata siit. Kusjuures Klis kindlusel on olemas ka oma live kaamera, see on nähtav siin. Kindluse kõige idapoolsemas servas on selline vaade.
Ühel hetkel jõudsime ruumi, kus olid vanad esemed, mis sellest kindlusest aja jooksul leitud on. Justkui väike muuseumituba. Seal oli ka üks vanem meesterahvas, kes kogu asjal silma peal hoidis valvurina. Kui hakkasime ruumist välja tagasi õue minema, küsis ta meilt, et mis riigist me oleme? Pakkus, et oleme Poolast. No, from Estonia. Mees mõtles natuke. Ütlesin, et Between Finnland and Latvia. Mõtles veel ja noogutas, ta sai veidikene inglise keelest aru, aga ise ei osanud vastu rääkida, vaid mõned sõnad. Siiski oskas ta öelda My grandchild...collect...euros from the world, little ones. Ühesõnaga saime aru, et tema lapselaps kogub erinevaid euro münte ja sente üle maailma ning Eesti omadest on tal puudu vaid 1, 2 ja 5 sendised, et äkki meil on need olemas. Kuna mina võtsin teadlikult reisile kaasa eurosendid alates 50-sendistest suuremad, siis teadsin, et minul ei ole. Rando õnneks leidis oma rahakoti vahelt 2 ja 5 Eesti eurosendised. Kahjuks ei olnud kummalgi 1 sendist! Onu pakkus vastu 1 eurot, mida me muidugi vastu ei võtnud, ta oli nii õnnelik kogu selle olukorra üle! Läksime siis edasi kindlust avastama, aga mul hakkas väga kripeldama ja nii kahju, et me ei saanud talle 1 sendist anda. Tekkis mõte! Jooksin onu juurde tagasi ja kirjutasin Google Translate'i inglise keeles, et ta kirjutaks oma aadressi ja me saadame talle 1 sendise postipakiga järgi. Suhtlesime niimoodi Google Translate'i abil, saime aadressi, tegime temaga selfi. Ilmutame selle ära ja paneme pakki kaasa. Tegelikult saadame talle kogu Eesti sentide ja müntide kogu, laitmatult läikivad ning paneme pakki kaasa ka mõned Eesti šokolaadid ja muud head.
Igatahes, õhtu oli käes ja oli aeg minna kämpingusse. Valisime kämpinguks Split kämpingu ja etteruttavalt öeldes olime seal kaks ööd järjest, sest see oli üks ütlemata ilus, hoolitsetud, süsteemne ja tore koht. Meie platsist saab hea ülevaate sellest videost.
Split kämpingus on väga puhas, kõik on hästi viisakas, asukoht on super, kogu korraldus on hästi läbi mõeldud, ilmselt on see koht kaua eksisteerinud. Kohe alguses on väravas korralik kliimaseadmega suurem adminnimaja, kus end registreerida tuleb. Korraga on tööl mitu teenindajat ja veidi tuleb ka järjekorras seista ning oma korda oodata, sest Split kämpingu ala on tohutult suur ja seal on külalisi palju. Sealt saab juhised, kuidas oma platsile sõita, samuti saab sealt igale inimesele ühe duši all käimise käevõru, millega saab ööpäeva jooksul 7 korda, igal korral 7 minutit duši all käia. Lastele me ei võtnud neid käevõrusid eraldi (aga oleks saanud).
9. juuli, laupäev (8. reisipäev)
Tänase päeva märksõna - SPLIT! Oleme tahtnud siia väga tulla ja siin me nüüd oleme! Pärast ärkamist, söömist ja hommikutoimetusi viivad auto rattad meid Spliti kesklinna, täpsemalt sadamasse parkimiskohta otsima. Tõkkepuu juurest pilet saadud, leiame parkimiskoha, et minna avastama, mida Splitil meile pakkuda on. Täpsemalt parkisime siia, kus on suur punane rist. Kusjuures see parkla on lahti 24/7 niiet siia saab tulla igal ajal, peaasi, et kohti on.
Esmaseks eesmärgiks oli sadamas uurida, milliseid paadituure ja kuhu pakutakse. Meil oli eeltööna välja otsitud mitmeid tuure, kuid arvasime, et kõige lihtsam on koha peal jooksvalt uurida. Nii seadsime kõigepealt sammud sealsamas sadamas asuvasse Go Adventure reisibüroosse (vt screenshoti peal on asukoht näha). Üldjuhul pakutakse tuure sellisena, et nende pikkus on kas terve päev või pool päeva. Selle reisibüroo terve päeva tuur oli alanud enne meie kohale jõudmist ning külastada oleks saanud erinevaid saari. Me lastega terve päeva reisist tegelikult seekord nagunii huvitatud polnud, pigem otsisime poole päeva tuuri, et saaks Spliti linnas ka ringi käia. Sel päeval pakutavat poole päeva tuuri aga ei olnud võimalik teha, sest lainetus ja tuul olid liiga tugevad. Tegemist oleks olnud sinise koopa tuuriga (Blue cave), mille kohta olime eelnevalt palju pilte vaadanud. Mõnes mõttes oli hea meel, et näe, järelikult keegi teine ka ei saa sel päeval seda koobast külastada, teisest küljest - oleks nii väga tahtnud. Kui me tulevikus Horvaatiasse lähme, Spliti, ükskõik, kas auto- või lennukireisina, siis teeme Blue cave tuuri võimalusel ära!
Nägime, et mereäär on täis paadituuride pakkujaid - iga 5 m tagant on uus lett, mille taga istub inimene ja kutsub paadituurile. Algselt arvasime, et iga lett koos inimesega on erinev ettevõte ja nad on omavahel kõik konkurendid, aga saime teada, et nad kuuluvad kõik sama emafirma alla, olles tütarettevõtted, niiet veidi on küll konkurendid, aga juhul kui mõni paadituuri kokkupanija ei saa vajalikku kogust inimesi täis, siis panevad nad tuure üksteisega kokku.
Hakkasime siis vaikselt uurima, rääkisime paari-kolme pakkujaga erinevatest võimalustest. Mis me otsustasime? Esmalt leppisime kokku ühe pisikese 45 min kestva allveelaeva tuuri, mis algas tunni aja pärast. Päris allveelaevaks on seda palju nimetada, aga ilmselt laste jaoks oli üsna ehe. Selle sõidu tegimegi peamiselt laste jaoks. See algas kell 11.00 ja aega oli veel peaaegu tund.
Tegemist oli väikese punase "allveelaevaga" (vaata siit), alguses oli vaja istuda ca 15 minutit ülevalpool vett.
Mõne aja pärast jõudsime kohta, kus öeldi, et nüüd on vaja alla minna. Täpsemalt sellisesse ruumi:
Ütlen kohe ära, et meie ootused olid sellele läbi-klaasi-merepõhja-vaatamisele veidi suuremad, kui vastu saime - jaa, seal olid klaasid, kust sai näha merepõhja (aga need klaasid ei olnud kõige puhtamad, crew võiks neid klaase veidi rohkem puhastada); jaaaa, nägime merepõhja ja kalu ja meretaimi (aga merepõhi oli üheülbaliselt helepruun/või ühte tooni, enamus kalad, keda nägime, olid hästi pisikesed ja taimed olid lihtsalt meretaimed). Vaata siit! Lihtsalt see, mis meie ootasime, olid hästi puhtad klaasid, mille taga näeme värvilist merepõhja elu värviliste erinevate kaladega. Kuid ilmselt on nii, et sellise vaate jaoks peaksime ükskord Tenerifel snorgeldamist proovima.
Tegelikult ei omanud praegu tähtsust see, kas MEILE allveelaevasõit meeldis või ei meeldinud, sest lastele väga meeldis, see oli meile kõigile esimene kord sellises masinas olla ja kokkuvõttes oli vahva! Võibolla lihtsalt vähema raha eest teinekord kui 42 euri. Saime endale ühe uue reisisihi (kõikide muude hulgas) - snorgeldada piltilusas värvilises ookeani- või merepõhjas.
Hommikul ostsime ära ka teise paadituuri, millest kujunes üks kõige ägedamaid emotsioone pakkuv tegevus kogu 17 päevase reisi jooksul. Kuna see algas kell 14.30, räägin enne sellest, mida pärast allveelaevatuuri paari tunni jooksul tegime. Kargasime allveelaevast välja, vaatasime kella ja tõdesime, et meil on enne järgmist paadituuri aega 2,5 h, et Splitis veidi ringi vaadata. Kõigepealt käisime ära Marjan Hill mäe esimesel vaateplatvormil. Lisaks sellele, et treppe mööda liikumine on hea kehale, on meie jaoks treppe pidi üles-alla liikumine piisavalt motiveeriv kõiksugu vaadete pärast, mida trepist üles jõudnuna näeme. Ja esimese vaateplatvormi kohta polnud see vaade üldse paha, vastupidi, täpselt selline, nagu meile meeldib (vaata siit).
Seejärel mõtlesime, et mõistlik oleks enne paadituuri kõhud täis süüa, kõndisime tagasi treppidest alla ja üsna viimastel trepiastmetel oli trepi ääres miski ebatasasus ning Rando kukkus, Karl kukil. Õnneks hoiavad miskid instinktid meie kehas lapsi ohtudest automaatselt võimalikult kaugel ning Karl kukilt maha ei kukkunud, kuid Rando üks jalg oli küll väga valus. Lausa nii valus, et otsisime üles apteegi ja ostsime miskit valuvastast geeli.
Jalutasime rahulikult mööda tänavaid ja leidsime ühe sobiliku varjulise söögikoha. 3 coca-colat, üks suur mullita vesi, mõned söögid (mitte praed, aga igale kõhutäidet), kõht täis, hea olla, ca 45 € läinud ja mis muud, kui hakkasime vaikselt sadama poole liikuma, teadmata, kui äge asi meid ees ootamas on. St me muidugi teadsime, et see kaatrisõit saab olema lahe, aga asjaolude kokkulangemisel oli see arvatust veel meeldejäävam ja emotsiooniderohkem.
Niiii, mis siis toimus? Olime kohal ca 15 min varem kui sõit algama pidi. Naine, kellelt piletid ostsime, ütles, et ta paneb meid ühe teise tuuriga kokku, sest ei saanud oma tuurile vajalikku kogust inimesi täis. Selge, eks siis jääme ootama, kuni meile öeldakse, kuhu ja millise kaatri peale me minema peame. Niii, niiiiii! Väga kiiresti ja segaselt öeldi, et minge sellel naisele järgi, lähete sinna kaatri peale. Ahah, ahah! Kus see naine nüüd läks, kellele me järgi peame minema? Ruttu, ruttu! Lähme siis!
Ohhhohhhhhooooooooooo, mis kena KIIRkaater see nüüd siis on! Teps mitte ei pidanud me sellise kiirkaatri peale saama, vaid algselt oleks meie sõidusuksu olnud tavaline kaater, kus inimesed mitmes reas istuvad. Nüüd aga pandi meid teise tuuriga kokku ja meil oli nii hea meel, et juhuste kokkulangemisel läks nii, sest see, mis nüüd toimuma hakkas, poleks saanud tavalise kaatriga võimalik olla. Kogu komplekt, olustik, õhustik, inimesed, kiirkaatri juhid - see oli tõeline-TÕELINE elamus ja väärt kogu seda 240 €, mis selle peale kulus! (Jah, üks inimene maksis 60 €, olenemata vanusest.)
Kui kõik olid paika istunud, olime põnevil, kuidas see 4,5h kestev kiirkaatrituur välja nägema hakkab. Meiega olid kaatris veel kapten ja tema ilus abiline, mõlemad max 30-aastased, meeskapten, naisabiline (vaata siit), klikkisid omavahel nii hästi kokku. Juba ainuüksi seepärast tundus kõik nii mõnus, et meil ei olnud kapteniks vanemat eluga pahuksis olevat vanameest, kes ei viitsi tegelt mingeid mõttetuid turiste sõitma viia, vaid oli näha, et need kaks noort inimest nautisid täiega oma tööd! Nii äge! See kõik kandub edasi meile, klientidele, see vibe ja tunnetus sellest päevast on tänu nendele kahele noorele inimesele meile eluks ajaks meeldejääv, niiet aitäh neile! Ilus abiline tegi kõigepealt lühikese sissejuhatuse, kus tutvustas kaptenit ja iseennast, lisas, et kõigil palutakse sõidu ajal oma kohtadel istuda, vajadusel saab temalt vett või kui miskeid muresid on, siis kohe pöörduda tema poole. Seejärel ütles ta, et It's going to be a jumpy ride! (sest sel päeval oli tuuline), muusika keerati põhja, mõnusad lood ja rütmid hakkasid voogama ning kiirkaater asus teele.
Ma pean nüüd tunnistama, et SEE hetk ja kogu kiirkaatrisõit, on minu jaoks väga keeruline sõnades kirjeldada. Kui sõit algas ja muusika läks põhja ning kiirkaater oli oma kiiruse saavutanud - kogu see kombo........ja see tunne, mis valdas, oli lihtsalt i m e l i n e (vaata siit). Olla kohas ja hetkes, mis on tõesti nii-nii äge, täpselt nii ongi vaja olla ja kogeda, täpselt sellist rütmi ja hüppeid vees ühes kiirkaatris me olemegi enesele teadmatagi oodanud ja sellest unistanud. Vaatad ette, kaassõitjad on rahvusvaheline seltskond, koosnedes kolmest indialasest neiust, iisraelastest emast ja ilmselt gümnaasiumiealisest pojast ning neljast tšikist, kelle päritolu me ei tea. Vaatad seljataha - taamal kaugeneb helesinise vee taustal ideaalne punaste katustega kaldasiluett, lained vahutavad, kiirus on meeletu, täpselt nagu filmis (vaata siit).
Esimene peatus oli Trogir linnake, kus oli aega ette nähtud olla 45 minutit. Kuna me olime Trogiris juba eelmisel päeval mitu tundi, piisas praegune 45 minutit hästi selleks, et otsida üles üks gelateria ja kõndida tsipa kitsastel tänavatel.
Tegime mõned pildid ka meie veomasinast:
Bye-bye, Trogir!
Järgmine peatus - Blue Lagoon. Tegelikult oli selle tuuri käigus plaan pärast Blue Lagooni külastamist minna ka kolmandasse kohta, kus oleks olnud 30 minutiline peatumine, kuid enne Blue Lagooni ütles meie kapteni abiline, et talle on tulnud reisijatelt soove, et võib jätta kolmanda koha külastamata ning selle võrra kauem olla Blue Lagoon'is (meil ei tule kahjuks üldse meelde, mis selle koha nimigi oli - pidavat olema sarnane Trogir'iga, kuid veel väiksem). Ega me ei osanud ka midagi vastu argumenteerida, enamuse soov oli selline ja me ei hakanud ütlema, et võiks käia ikka kolmandas kohas ka ära ja pärast ennast võibolla veidi pahasti tunda, no seda ei tea onju, kuidas oleks olnud. Samas ei olnud meil mitte midagi selle vastu, et olla Blue Lagoon'is. Eks kapteni abiline ütles, et midagi väga erilisemat Trogirist ei ole (seda me ka ei tea, tema silme läbi võibolla ei ole, aga turisti silme läbi võibolla oleks), neil oli hea kasulik jääda kauemaks ankrusse Blue Lagoon'i ja säästa kütuse arvelt. Aga ega meil midagi selle vastu ka ei olnud, proovida ära Blue Lagoon 2,5h jooksul.
Kui kohale jõudsime, aidati kõiki kaatrilt kaile ja lepiti kokku kellaaeg, kui tagasi hakkasime minema. Esimene mulje - see ongi või??? On jaa hästi ilusat värvi vesi, see on tõsi, aga taaskord, sellist pilti nagu näeme Blue Lagoon'ist googeldades, ülalt poolt võtted, on tehtud vaid droonidega. Ja seal ei ole ühtegi kõrgemal asetsevat platvormi või tornikest, kust niiöelda ülalt poolt laguuni näha. Ei ole. Pead ise ette kujutama kõrgemat vaadet.
Kogu see olu seal on pigem selline räämas, korrastamata, suvaline, ei miskit tohutult erilist rannajoonel (v.a. see ilusat värvi vesi, vaata siit). Alguses panime oma asjad ja riided ühe lamamistooli peale, mis ridamisi vee ääres olid. Mõne aja pärast nägime silti, et ühe tooli kasutamine maksab 50 kunat, võtsime kiiresti asjad sealt ära ja tõime vee äärde. Tegelikult ei oleks nagunii aru saanudki, kes seda raha seal kogub? (mõni isehakanud ärimehest kohalik taaskord?) Esmalt tundus meile, et 2,5h on päris pikk aeg, meile, kes me pole rannas peesitajad... Kuid õnneks hakkas ühel hetkel aeg päris ruttu minema, natuke ujumist, natuke kivikestega mängimist, teiste inimeste vaatamist, veel ujumist.
Mina käisin korraks ka ca 100 m kaugusel ühte söögikohta vaatamas, küll mitte süüa ostma, sest õnneks meil olid seljakotis kaasas mõningad näksid ja vesi. Kuid ühe strawberry margarita kokteili proovisin ära.
Kusjuures, selle söögikoha kõrval mingis põõsas oli olemas ATM, niiet midagi pole öelda... isegi selline asi on siia transporditud. Hakkaski 2,5 tundi mööda saama, hakkasime siis oma laevakese peale minema. Tagasisõit Split sadamasse kestis peaaegu 1 tund ning peab ütlema, et see tund möödus eriti kiiresti. Me oleks hea meelega veel mitu-mitu tundi selle kaatriga ringi kihutanud, ilma kusagil peatumiseta, ainult sõitnud ja hüpelnud lainetel kõva muusika saatel. See pilt ja need hetked selle kiirkaatri peal ei unune! Ja mis kõige toredam, me ei saanud sellest "kõhtu täis", me tunneme, et NÜÜD tahaks küll ka edaspidi erinevates riikides kiirkaatriga sõita. Sellest jäi praegu väheks! Tahaks nüüd kiirkaatrisõitu proovima teistes kohtades maailmas ka!
Kell oli 19.00, kui Spliti sadamasse jõudsime. Kuna me ööbimise täna teist ööd samas kohas, Split kämpingus, siis oli meil veel piisavalt aega, et kuhugi veel minna. Kõigepealt kõndisime veidi sealsamas kesklinnas ringi, tegime jälle väikesed gelatod.
Ja siis arvasime, et käime Marjan Hill mäe otsas ka nüüd ära. See on üks tegevustest, mida Splitis käies peab tegema! Alt üles jõudmiseks kulus meil aega max 1 tund, vahepeal oli treppe, erineva pinnakattega teeradasid, vahepeatusi, mingi koht, kus kassipiss haises väga kõvasti, väga palju kasse ühe maja juures, mänguväljak, kust edasi minekuks oli vaja Karliga läbirääkimisi pidada, kuid niimoodi me järjest ülespoole end liigutasime (vaata siit) ja jõudsimegi kohale.
Tulge siia, siin on väga ilus, panoraamvaade on väga kena (vaata siit). Üleval oli hästi tugev tuul - taaskord ei julgenud (meie) drooni lennutada, me lihtsalt pole nii osavad, veel. Üks tüüp seal lennutas, aga oli näha, et ka tema oli ebakindel ja kõrgele droonil minna ei lasnud. Kui alla hakkasime minema, siis poole tee peal hakkas hämaraks minema, ilus on vaadata tulesärades linna. Alla jõudnud, oligi juba peaaegu et pime, mis oli väga äge, sest nägime nüüd Spliti "tumedamat" poolt - elu keeeees täieeega! - inimesi kõik kohad täis, peamiselt nooremad, tuled põlesid, muusika käis, juttu kõik kohad täis, meri laksumas. Õhk soe. Mõnus!
Jalutasime tagasi oma auto juurde, maksime oma senise elu kõige suurema parkimise summa (40 €) ja vurasime Spliti kämpingusse, kus kõik juba teada-tuntud, sõime, kuulasime ritsikaid. No niiii mõnus lihtsalt!
10. juuli, pühapäev (9. reisipäev)
Uus päev, uued sihid, uued elamused. Tänase päeva esimene sihtkoht oli Biokovo Skywalk, mis asub 1228 m kõrgusel ja on esimene Skywalk Horvaatias. Tegmist on 8,5 meetrise läbimõõduga ja 11 m kaugusel kaljudel oleva klaasi peal kõndimisega, kust avaneb vaade merele ja saartele. Sõitsime kohta, kust tee sinnani algas, nägime autode järjekorda ja töötajat, kes midagi korraldas ja inimestele autos midagi ütles. Lasime autoakna alla ja kuulsime ilusat lauset Do you have online ticket? Ei, meil ei ole. Only online ticket, no tickets for today, only tomorrow, only tomorrow! No selge, pileteid ei ole meil tõesti ette ostetud, sest kuna väga paljudel kodulehekülgedel on öeldud/mainitud, et saab pileteid online'ist ka ette osta, siis vot selle Biokovo Skywalk puhul ei raalinud välja, et siia saab pileteid osta AINULT neti kaudu. Aga teile teadmiseks edaspidi - ostke pilet ette! Ja homseks me pileteid osta ei tahtnud, sest me tahtsime siit kohe edasi järgmisesse kohta pedaalida.
Niisiis meie seal ei käinud. Küll aga ootas meid umbes 3 tunni kaugusel Dubrovnik, mis on lisaks Split'ile teine kindel linn, mida selle reisi jooksul Horvaatias külastada tahame. Sinna sõitmise jooksul oli vahepeal teelõike, kus müüdi iga mõne aja tagant kohalikke puuvilju, õlisid, mahlasid ja muud head-paremat. Tekkis tunne, et peaks ka ühe putka juurde tee äärde tõmbama ja midagi head ostma. Ostsime 2 kg erinevaid puuvilju - pirnid, õunad, virsikud, nektariinid - kokku 100 kuna eest.
Vahepeal tegime ka ühe äkk-peatuse tee ääres, mis oli mõeldud kena vaate vaatamiseks:
Oli ette teada, et Dubrovnikusse sõites on vaja vahepeal läbida ca 15 km pikkune Bosnia-Hertsegoviina teelõik. Piiripunktis oli erinevate väravate kohal kirjas kas "All passports" või siis Euroopa Liidu tähtedega märk. Tükk aega mõtlesime, et kummast väravast siis meie, Eesti kodanikud peaksime minema, sest ilmselgelt oli mõlemast väravast minemine õige, aga kumb siis õigeM oleks? Jälgisime teisi, nii ühes kui teises järjekorras oli Euroopa Liidu autosid. Otsustasime tunde järgi, et oleme "All passports" järjekorras. Tankisime Bosnias paagi täis, sest seal oli kütus tsipa soodsam kui Horvaatias, kohe esimeses tanklas (vasakul pool teed). Kui seal tangite, siis jälgige kindlasti seda, et te tanklast üle pideva joone vasakule edasi ei keeraks. Rando eeskujuliku liiklejana keeras kenasti nii nagu vaja, paremale, tegi miskis parklas tagasipöörde ja jätkasime sõitu. Seal samas parklas passis põõsa taga motikaga ment, kes nagu nätaki, võtab kinni neid, kes tanklast üle pideva joone vasakule keeravad. Ja mine tea, muude asjade eest ka.
Dubrovnik, Dubrovnik, Dubrovnik! Vähe sellest, et selle linna nimi kõlab nii hästi, oleme me lõpuks jõudnud Horvaatia linna, kuhu nii väga oleme tahtnud tulla! Kõigepealt plaanisime leida parkla, kuhu terveks päevaks auto jätta. Eeltööd tehes leidsin, et hea hinnaga parkla on Dubrovnik City Parking, kus maksime tegelikult veel vähem kui kodulehel kirjas. Jõudsime sinna ca kella 14 paigus, jätsime auto Dubrovniku parklat nautima ja seadsime sammud esimesse kohta - Lovrijenac kindluse poole, kuhu oli 2 km. Piletite eest maksime 28 €, kusjuures Kauri vanust öeldes ütles tore piletimüüjast onu ise, et He is 6!, mitte 7, nagu päriselt on, niiet saime soodsamalt. Vaade on sealt ülevalt Dubrovniku müüridele ja linnale väga kena, niiet kindlasti tasub seal ära käia (vaata siit). Tundus, et õhtuti sai kindluse siseruumides vaadata Hamleti etendust, väga autentne keskkond.
Nüüd hakkas kõht veidi tühjaks minema. Teel Dubrovniku müüride ja vanalinna poole jalutasime Magnolia restorani lähedalt mööda ja arvasime, et söömegi siinsamas kõhu täis. Võtsime kahepeale frititud mereandide vaagna, Kaurile burgeri friikartulitega ja Karlile pannkoogid. Loomulikult ka kolm coca-colat ja suur mullita vesi. Ja olime väga rahul frititud merestuffiga, see kõik oli väga hea - beebi kaheksajalad, miskid pisikesed kalad, suuremad kalad ja kalmaarid, mmmmmmmmmm. Pärast reisi oleme ikka ja jälle unistanud mereandide vaagnatest, mida oli õnn Horvaatias süüa. Lõunasöök läks kokku maksma 79 €, sh maksis mereandide vaagen ca 45-50 €.
Nüüd oli meis tänu toidule uut energiat Dubrovnikut edasi avastada. Järgmine peatus - Dubrovniku linnamüürid ja vanalinn. Mõned ostjad piletisabas meie ees ja vaatasimegi, kuidas järgmised 80 € pangakaardi pealt vähemaks võeti, jaa, päris kallis pilet. Arvestage kogu selle müüri läbi käimiseks 1,5 tundi, kes pikemalt seisatab ja väga rahulikult kõike vaatab, siis arvestage pigem 2 tundi. See keskajast pärinev 1940 m pikk linnamüür on tükike ühte korralikku Horvaatiat, mida ei saa jätta külastamata (isegi mitte siis, kui tead fakti, et seda külastab üle 1 miljoni inimese aastas).
Ma ei tea, lihtsalt ei saa küllalt sellest, mida nägime paremal-vasakul ja üleval-all.
Kivikatused - originaalid, taastatud ja uued. Punased katused - igas erinevas kohas, kus punaseid kivikatuseid suures koguses näeme, on miski, mis selle juures paelub - ma ei teagi praegu täpselt, mis, kuid ilmselt iga järgmise punaste kivkatustega linna jooksul järgmistel reisidel jõuan järjest lähemale põhjusele ja loodetavasti ühel päeval saan seda teiega jagada.
Vanalinna seekord ei läinud, valisime selle asemel Dubrovniku gondlisõidu mäkke. Kui tulevikus ükskord lennukiga mõnepäevase külastuse Dubrovnikusse peaksime tegema, siis kõnniks risti-rästi vanalinna ka läbi - see on tegelikult hästi "meielik" ju, kitsastel tänavatel uitamine.
60 € eest piletid ostetud, kõndisime sinna, kust gondlisõit algas. Ka sealt sai pileteid osta. Siis liikusime sujuvalt 4 minutiga 778 m ca 50 km/h kiirusega üles mäe otsa. Ühele poole avanes vaade kogu Dubrovnikule, mis oli n i i i l u s ja seda vaid 405 m kõrgusel merepinnast. Kas teadsite, et algselt oli selle piirkonna nimi Dubrava, mis tähendas kohalikus diallektis metsa, sest seal kasvatati tammepuid ja ka ananasse, aja jooksul hakatigi seda tihedat metsaala kutsuma Dubravaks/Dubrovnikuks.
Teisele poole avanes vaade mägedele:
Päev on korda läinud! Sõitsime gondliga alla tagasi, jalutasime müüre ümbritseva vallikraavi ääres (kusjuures enne, kui gondli juurde kõndisime, liikusime selle sama vallikraavi sees ehk all tee peal, mis piltidel on näha).
Kahe kilomeetri pärast jõudsime auto juurde, maksime valgesse putkasse parkimise eest mõned eurod, teadvustasime, et kell on saanud 20.00 ja on aeg leida järgmine kämpingukoht.
Enne aga tahtsime veel läbi põigata toidupoest. Dubrovnikust ca 30 km kaugusel leidsime mingist linnast läbi sõites ühe Konzum'i, mis suleti 21.00. Kuna meil oli katuseboks auto peal, ei saanud me kogukõrguse tõttu maa-alusesse parklasse parkida, head maapealset parklat ka ei näinud ja sõitsime maja taha mingisse parklasse. Kiired sööstud ja liigutused poes, tulime tagasi auto juurde ja märkasime, et mingi metallkett on sellele parklale ette pandud. Arvasime, et võibolla oli see töötajate parkla, kuhu me end autoga sättinud olime. Astusin autost välja, tõstsin sujuva käeliigutusega keti maha, Rando sõitis autoga sellest üle, ja taastasin keti endise asukoha. Praeguseks hetkeks oli juba üsna pimedaks läinud. Tuvastasime poe lähedal ühe kämpingukoha, mis oli küll üsna roostes ja algeline, aga sinna me oma telgi püsti ajasime ning kõik õhtused toimetused ära tegime. Ööseks tõusis jälle jõhker tuul, kuid olime teadlikult paksud vaiad haamriga sisse tagunud, ilma ei saa.
11. juuli, esmaspäev (10. reisipäev)
Maksta tuli hommikul sulas. Omanik uuris, kuhu me edasi lähme. Rääkisime, et täna jõuame Montenegrosse. Saime kohe hulgaliselt soovitusi - seal on palju politseisid, varuge autosse valmis sularaha, mis oleks erinevates portsudes ja väikestes kupüürides (selle mõttega, et kui politsei kinni peab, siis nad ei näeks, et hakkad seal sularaha oma rahakotist suurte kupüüride seast otsima). Lisaks ütles ta, et seal on väga palju kiiruskaameraid ja ärgu me kiirust ületagu. Lõppu lisas, et ärge internetti ka minge - väga kallis on! Tänasime soovituste eest, mida enamuses tegelikult juba teadsime ning hakkasime sõitma Montenegro piiri poole, kuhu oli ca 2 h tee. Uus riik - uus seiklus ees!
Montenegro riigipiiri ületusel oli vaja valida All passports või Euroopa lipu väravate vahel. Mõlemad tunduvad sobivat, aga jälle ei osanud me alguses valida, kumb see õigem on. Erinevaid Euroopa numbrimärkidega autosid võis näha mõlemas sabas seisvat ja ootamas. Valisime nii nagu varemgi All passports ja ilmselt oleks sama ladusalt läinud ka teises väravas. Piiriületuse hetkel oli kilometraaž 3400 km.
MONTENEGRO!
Mustade mägede maa, mis asuvat neljas kliimatsoonis ja kus Aadria mere läbipaistvus võib parimates kohtades ulatuda lausa kuni 56 meetrini, on üllatuste rohke riik ja nii ei jäänud meiegi Montenegros viibimise ajal üllatustest ilma. Oleme alati mõelnud, et kui autoga Horvaatiasse reisile tuleme, peame kindlasti sama reisi jooksul käima ka Montenegros - ja mitte 5 tärnistes basseinidega luksushotellides ega tundide viisi lebama rannas (sama päikese all, mis on Eestis), vaid autoga, sõita mööda Montenegrot ringi, kogeda ja näha muu kõrval ka päris elu.
Jah!
Lasime endal esmalt valida kahe variandi vahel, mis reisi eeltööna tehes üles sai märgitud: kas sõita Kamenari linnast läbi ja teha ära tiir ümber terve Kotor lahe, läbides Perast linna ja jõuda Kotor lahe lõunaotsa Kotor linna. Või teise variandina sõita Kamenari praamiga teisele poole vett ning sõita Kotori lahe äärt mööda Kotor linna. On lahendusi, mida me ei otsusta ära enne reisi, vaid märgime võimalikud liikumised/valikud üles ning teeme otsuse samal päeval, kui me selles kohas oleme või sellel hetkel, kui me kohta jõudma hakkame. Talitleme mõnikord nii puhtalt seepärast, et nii pikal reisil ei tea lihtsalt ette, mitmendal päeval me reaalselt konkreetses kohas oleme, kas meil on rohkem või vähem aega, arvestades kogu reisi konteksti - kokkuvõtlikult aitab selline mitme-potentsiaalse-marsruudi etteplaneerimine hoida reisi ajal hoopis aega kokku mõtlemise pealt, sest see mõtlemine on juba enne reisi ära tehtud. Vaja on vaid otsustada, kas Tee A või Tee B.
Piiriületusest on Kamenari sadamasse poole tunni sõit. Sisetunde pealt otsustasime, et sõidame Kamenari praamiga teisele poole ning jätkame kilomeetrite kogumist Kotor lahe lõunaäärt pidi. Ootasime sadamas praami ning jooksin teiste eeskujul autost välja mingi putka juurde, kus eeldatavasti sai pileti osta - vaid 5 € auto kohta ja pilet käes. Praamisõit kestis ca 10 minutit ja juba maabusimegi teisel pool kallast.
Sõitsime mööda vee äärt ülikitsa tee peal, terve see äär on maju täis - eeldatavasti siis külakesi, tee on väga kitsas niiet kui auto vastu tuleb, vaata ise, kumb esimesena seisma jääb. Paljudes kohtades olid tänava ääres maas augud/vee äravoolu kohad, niiet kohati oli päris keeruline leida head kohta seisma jäämiseks - autoga auku sõita ei saa ja nii loodadki, et vast on paras koht, et teine auto mööda mahuks.
Jõudsime Kotor linna. Liiklus Montenegros on paras kaos võrreldes selja taha jäänud riikidega. Siin keeravad lambist autod ette, ülekäiguradadest on autodega liiklejatel ükskõik - pargitakse ülekäiguradade peale, üle ei lasta, vaata ise, kuidas üle saad. Politseinikke on tõesti palju, vahepeal tundus, et pea iga nurga pealt võib leida politseiniku kas mootorratta juures, niisama seismas või politseiautos patrullimas. Kotoris on (vähemalt sel ajal) väga, väga palju autosid, autode vool liigub üsna aeglaselt põhitänaval. Otsisime sobiva parkla ja parkisime ära.
Tahtsime veidi ampsata Kotor linna elu, kõndisime vanalinna piirava müüri peal, millelt avanes vaade Kotor lahele ja kust oli näha, et selles lahes on üsna palju suuremaid jahte, purjekaid ja laevasid (vaata siit). Kuna Kotor laht on lausa 60 m sügav, saavad suured laevad ja jahid siin vabalt käia ja seilata.
Liikusime Kotor'i vanalinna tänavatel ringi ja plaanisime leida söögikoha. Sõime pitsasid ja praadi, söögikoha ala äärtes paiknesid ventilaatorid, millele piseredas automaatne süsteem vett ette, mis seejärel mõnusa värskendusena klientide peale langes. Maksime söögi eest kokku väga mõistliku 40 € ja hakkasime kõndima koha poole, miks tegelikult Kotor'i tulime.
Meie kindel soov on ronida üles mööda Ladder of Kotor'i. Googeldades leiab selle matka kohta justkui vastuolulist informatsiooni - üheltpoolt kirjutatakse ja räägitakse Kotor vanalinnast algavast rajast ning samal ajal on google täis infot ja pilte sellest, kuidas see on pikem matk, mis algab hoopis teisest kohast. Samas Google Maps'is on näha Ladder of Kotor märk selle lühema raja peal, kus meie käisime, samuti piletit ostes kinnitas müüja, et jah, olete õiges kohas. Saa siis aru. Meil oli eeltöö tehtud mõlema variandi kohta - nii lühikese kui ka pika Ladder of Kotor'i kohta - leidsime, et teeme lastega ära selle lühema variandi, mis algab vanalinnast.
Tegemist on mäe nõlva pidi sik-sakiliselt üles mineva teega, vaata siit, mille lõpus on St. John's kindluse müürid ja jäänused ning kust avaneb täiesti uskumatu vaade Kotor lahele. Üks pool teest on trepp (ei ole uus trepp, on vana trepp, ammusest ajast) ja trepi kõrval on erineva suurusega kividest koosnev tee, st igal juhul on mõnusam ja mugavam liikuda treppi pidi, vaata siit. Meie kulgesime koos lastega rahulikult, aeglaselt, pooleldi trenni tehes, sest mõlemad saime vähemalt pool teest tassida ka Karli süles, kuigi ta astus ülejäänud pool teest ka kenasti vahepeal käest kinni. Ja peab ütlema, et kiiresti trepist seda rada läbi ei jõuaks nagunii, päris kuum hakkab, niiet meie, kes me trennis ei käi, on kõik sellised matkad ja liikumised, sh Karli süles hoidmine, soojas kliimas, kena trenn.
Kuna see rada kulgeb mäe nõlvapidi, saab konstantselt kõrguse võtmisega samal ajal jälgida vaateid, üha kõrgemalt ja üha kõgemalt. Järeldus - iga natukese aja tagant võis mind näha jälle pildistamas.
Ostsime väga ettenägelikult alt Kotor'ist kaasa vett, suure ja väikse pudeli. Selgus, et see kulus meil ära juba vähemalt poolel teel üles. Mingis kohas kallasime endale lihtsalt järelolevat vett pähe ja maru hea oli. Siin-seal kohtas müüjaid, kes olid oma vett ja muid häid karastavaid jooke täis külmakastidega viitsinud ronida Ladder of Kotor erinevatele kõrgustele ning müüsid kalli raha eest neid hingeldavatele turistidele edasi. Jajaaa, nii ka meile - mõni müüs isegi enamvähem okei hinnaga, näiteks poole liitrine veepudel (täiesti külm onju, otse külmakastist!) maksis 2 €, mis pole üldse palju sellises kohas sellise asja eest. Mõni müüs 3 euriga. Üks mees müüs ka coca-colasid, väikseid purke, andsime juba tellimuse sisse, et 3 coca-colat, aga seejärel saime aru, et...ei raatsi ikkagi 5 euri ühe purgikese peale kulutada ja saame hakkama vähemaga. Kuid need olid kõik külmkapi-külmad! Lihtsalt imeline! Coca-colat juues panid silmad kinni, tõstsid selle purgi 45 kraadise nurga alla niiet kui vastu päikest oleks keegi filminud, niimoodi, et päike piilub suu ja coca-cola purgi vahelt, oleks saanud väga eheda reklaami, sest emotsioon oli ka päris ja maksimaalne. Silme eest jooksid läbi kõik coca reklaamid, mis meelde on jäänud. Ja meie jaoks coca-cola toimib - kustutab janu hetkega!
St. John kindlusest ülal on alles jäänud vaid varemed, ega ma alguses ei saanudki aru, et me kindlusesse jõudnud oleme.
Seejärel hakkasime nautima kõike seda, mille jaoks tegelikult siia üles tulnud olime - mille jaoks me need astmed läbi astusime, 44x palav on! ütlesime, kogu asja kulminatsioon on ju üleval - see vaade seal!
Palun tulge siia!
Allaminekuks kulus ca 45 minutit ning kell oli saanud 18.15. Oli aeg otsima asuda tänast kämpingukohta, mille leidmine kulges võrreldes kõikide eelmiste kämpingukohtadega otsides üsna tavapäratult, aga kohe kuulete kõigest lähemalt.
Nagu ikka, vaatasime Park4night äpist, millised kämpingud lähimad on ja/või tee peale jäävad, nii et tee kulgeb järgmise koha suunas, kuhu homme minna plaanime. Kõigepealt leidsime Agape Farm Camp nimelise kämpingu, sõit sinna tundus juba veidi kahtlane, sest geps viis meid kõige väiksemaid teid pidi üha edasi ja edasi, võsas, kusjuures ühel hetkel näitasid isemeisterdatud kämpingu sildid, et tuleb sinna ja tänna keerata. Korraks tundus, et siit võib isegi asja saada, sildid ja puha, kuid ümbrus, võsavahelised kitsad teed ja kõik muu viitasid, et koht, kuhu me jõuame, on kas ootamatult mega äge VÕI sellele ootusele risti vastupidine. Kohale jõudes oli selge, et risti vastupidine - sisse sõites oli tee kõrval vana romu, kuhu võis jätta oma äranägemise järgi kämpingus viibimise eest raha, seejärel kulges tee ühele kuivanud muruga platsile, kus oli isegi üks matkaauto! AGA hitiks oli keset platsi trossi abil ühest platsi äärest teise kalpsav eesel, kes, kui me autoga kohale jõudsime, kohe meie auto juurde tuli ja suure peaga Rando akna taga passis. Ei olnud seal kämpingus vett ega muud. Eeslist oli küll kahju, kuid tegime sealt kohast sääred. Küll järgmine koht sobib. Etteruttavalt - EI, ei sobinud.
Panime gepsu järgmise kämpingukoha (Pachamama Farm), tee peal sinna lugesin täpsemat tutvustust, et neil on öko-farmi kommuun, ise kirjutavad, et nad ei ole tüüpiline kämpingukoht, neil ei ole vett ning hommiku- ja õhtusöögina pakuvad nad vegesööki. Tutvustav tekst tundus omapärane. Polnud kahtlust, et seda kohta ei läinud me isegi lähemalt mitte vaatamagi, sõitsime kindlalt edasi. Kergelt hakkas juba kahtlus sisse pugema, et millise koha me nüüd järgmiseks leiame.
Tee kulges mäe otsast alla ning auto akendest oli näha, et mere ääres paistab suur kämpinguplats, kus oli näha nii telke kui ka matkaautosid. Lõime käsi kokku ja olime rõõmsad, et no see peab küll üks hea ja korralik koht olema. Isegi suur jalgpalliväljak oli seal kõrval. Tegemist oli miski väikse külaga, kus oli siltide järgi ka rand, inimesi palju siin-seal siblimas. Sõitsime platsile, ei näinud ühtegi adminni hoonet, kus end registreerida, samas päris palju telke ja matkaautosid oli. Tiirutasime ringi ja ei saanud midagi aru. Otsustasime ühest matkaautost küsida, et mis värk on ja kus end registreerida saab. Selgus, et kõik on tasuta, pole vett, rääkimata elektrist - siin olevat kunagi olnud ametlik kämpinguplats, kuid viimastel aastatel enam mitte vist. See naine ei olnud ise ka oma jutus päris kindel, ütles, et nad lihtsalt tulid siia ja jäid, ilmselt said ka nemad teistelt kämpingus viibijatelt info. Tänasime info eest ja otsustasime, et sinna me ka ei jää. Ära sõites märkasime, kui palju erinevaid rahvusi telkijate hulgas oli, sh Ukraina numbrimärkidega autosid, möödusime ka räämas ja mitte kasutuses olevast adminnihoonest. Praegu ma isegi ei leia enam seda kämpingukohta Park4night äpist üles, mäletame, et see asus enne Budva linna.
Võib ju ennast lohutada, et kui eelmised kolm kämpingukohta on olnud meile mittesobilikud, siis äkki neljas on ok. Samuti võib vabalt juhtuda, et ka neljas ja viies on kergelt kahtlased ning lõpuks on kell nii palju, et me ei saa enam edasi otsida, vaid peame kuhugi jääma.
Nii jõudsime Budva linna, kus näitas ühte kämpingut - Auto Camp Budva. Esimese pildi peal on hästi näha, et sisse on vaja minna nendest metallväravatest.
Adminni majakeses ei ole kedagi, nagu pildil näha oli, peab registreerimiseks liikuma edasi. Koha omanik on üks tore mees, kes istub põhimõtteliselt peaaegu kogu aeg õues - jälgib olukorda, on valmis kämpingus olijaid aitama, vaatab, kas väravast tuleb uusi kämpajaid juurde. Ta on teinud oma koduhoovist kämpingu ning elab ise sealsamas hoovis väga suures majas. Polnud kahtlustki, et siia me jääme. Ühe öö hind kogu meie kambale maksis 22 eurot, sisaldades ka elektrit (elektrihind pidavat Montenegros, või vähemalt Budvas väga odav olema). Kuigi selles kämpingus ei olnud ei seepi ega vetsupaberit, oli see koht võrreldes eelmise kolme kämpingukohaga lihtsalt niiiiii hea, kasutasime endal kaasas olevat seepi ja vetsupaberit ja meil oli täitsa ükskõik sellest, et neid seal ei pakuta. Kasse oli seal päris palju, ca 10 tk erinevas vanuses, alates kassipoegadest kuni täiskasvanud kassideni välja, osad tulid kohe meie telgi juurde uudistama, kui telki püsti hakkasime lööma. Omanik ütles, et talle kassid ei meeldi, nad on siin igal pool. Ega meiegi kassidest sillas polnud, sest ei tahtnud, et nad meie telgiga jändama hakkaksid ja küüntega seda kahjustaksid. Seega, kui mõni kass kuskilt poolt ligi hiilis, ajasime ta kiirelt minema. Meie kõrval ööbis üks perekond matkaautoga, lapsed mängisid naabrilapsega palli, sõime. Hea, et leidsime toreda kämpakoha.
12. juuli, teisipäev (11. reisipäev)
Öö kulges rahulikult, veidi tuult oli, aga mitte sellist, mis üles ärataks ja suurte silmadega telgi liikumist jälgima paneks. Hommikutoimetused tehtud, lasime kämpingu omanikul meid Montenegrosse turistina sisse registreerida, otsustasime jääda kaheks ööks, seega tegi ta ka registreeringu kaheks ööks. Sõitis oma rolleriga koos meie passidega hommikul kohalikku politseijaoskonda, tuli tagasi ja tehtud. Välisministeeriumi kodulehel on Montenegro kohta kirjutatud nii: "Montenegrosse saabumisel tuleb end registreerida 24h jooksul, hotellis peatumisel teeb seda hotell, muudel juhtudel tuleb minna politseijaoskonda välismaalaste inspektori juurde. Politseis registreerimise korral antakse turistile registreerimiskaart, mis on vaja riigist lahkumisel piiril ette näidata. Väiksemates informaalsetes majutuskohtades/kodumajutustes peatudes ei pruugi majutuskoha omanik politseis oma külalisi registreerida, sest siis peab ta riigile ka maksu maksma. Seega on riigist lahkumisel probleemide vältimiseks mõistlik end ise politseis registreerida."
Sellise info peale lööb peas ketrama mõte, et riigist lahkumisel probleemide vältimiseks võiks end igal juhul ära registreerida. Kas seda riigist väljumisel küsitakse või ei küsita, on omaette teema, aga juhul KUI meilt küsitakse, siis saame ametnikule ette visata kõik roosat värvi registreerimislehed, mis saime ja öelda, et oleme teinud nii nagu vaja. Kõige huvitavam on see, et ka kohalikud ise ei tea täpselt öelda, kas ikka peab kindlasti registreerima, eriti kämpingute omanikud - samas lähevad ja teevad registreeringu ära.
Tänase päeva esimene eesmärk oli ära käia Kotor serpentiinides. Tõsi, selleks pidime Budvasse tuldud teedpidi tagasi sõitma samasse kohta, kus eile olime, kuid ca 30 km on piisavalt vähe, et seda teha. Nii seadsime autorattad Kotor serpentiinide algusesse, plaanisime liikuda kindlasti altpoolt üles. Serpentiine mööda sõita on ikka nii äge, ükskõik mis riigis olla!
Jääd ühes kohas tee peal seisma, vaatad:
Sõitsime ca 10 km kaugusele The Best View of Kotor vaadet vaatama, mis jäi nagunii tee peale järgmisesse sihtkohta sõites. Oeh, jah, pole paha, kena, ilus... õigemini v a p u s t a v a l t i l u s (vaata videot SIIT). Kotor ja selle ümbruses olevad mäed meenutavad meile fjordidega Norrat.
Et autoga seda vaadet vaatama minna, peaks väidetavalt ostma parklas asuvast putkast midagi. Me ostsime igaksjuhuks kohalikku juustu 5 € eest, mida õhtul süüa, aga tegelikult ei usu, et keegi meid luuaga ära oleks hakanud ajama, kui me sealt midagi ostnud poleks.
Tahaks öelda ka seda, et serpentiine ja kõiki neid vaateid võtta on eriti äge just OMA autoga, 1.5 TSI 110 kW automaatkäigukastiga Kodiaq'iga.
Ja nüüüüüüd jõudis kätte aeg, kui kõik tingimused olid drooni lennutamiseks meie jaoks sobivad - tuul puudus, inimesi oli vähe, droon oli kaasas, olime ilusas kohas (sest olime ju autoga), drooni lennutamise keelumärk puudus.
Järgmiseks tahtsime kindlasti näha Lovćen rahvuspargis 1660 m kõrgusel merepinnast olevat Njegoš mausoleumi, mis on kõige kõrgemal asuv mausoleum kogu maailmas! Kõigepealt tahaks öelda seda, et ca 2 km enne mausoleumi parklasse jõudmist oli vaja tee ääres osta 4 € eest pilet, et mauseleumi poole edasi sõita. Tee enne mauseleumi oli üsna kitsas, kalju ääres, parkisime kaljuseina kõrvale, kus oli veidi laiem koht.
Edasi oli vaja liikuda jalgsi. Kõigepealt jõudsime esimesele platoole, kus asub restoran ja suveniiripood. Sealt viis edasi pikk trepp. Enne tunnelisse jõudmist ostsime 10 € eest piletid.
Iga kord, kui ütlen mõne kõrgel avaneva vaate kohta, et see on nii ilus ja äge ja meeldejääv, tundub mulle, et ma ei oska ennast eesti keeles piisavalt väljendada. Kõikide nende samasuguste sõnade taga, millega vaateid iseloomustan, peitub tohutu eriilmelisus ja ilu. Ka nüüd ütleme teile, et see vaade, mis avaneb Njegoš mausoleumi juures mägedele, on lihtsalt ulmeline! Breathtaking! Jah! On! See on koht, kuhu me kindlasti veelkord tuleksime, kui Montenegrosse kunagi naaseme.
Loomulikult vaatasime ka mausoleumi hoonet ennast, sealhulgas Petar II Petrovic Njegos'i kuju, kellele see viie aasta jooksul ehitatud mausoleum tehtud on. Andestust, kuid olgu selle kujuga, kuidas on - meie oleme siin kõrguse, vaadete, mägede pärast. Ja samal ajal oleme tänulikud Njegos'ile, et SELLISESSE kohta selline asi ehitatud on.
Tõeline "kirss tordil" on see väike ümar vaateplatvorm, millelt avaneb unustamatu vaade ümbritsevale, kusjuures väga selge ilmaga pidavat sealt nägema ka Itaalia, Albaania ja Serbia mägede tippusid. Mida sa veel oskad selliselt kohalt tahta reisil? - mitte midagi! - kõik on täpselt nii, nagu vaja! Vaata siit videot.
Tagasi liikusime hästi rahulikult - nii rahulikult, et saime 360 kraadi igasse ilmakaarde seda kohta veel tunnetada, meelde jätta, endasse tõmmata, mälupilti talletada, 1660 m kõrgusel olevat õhku hingata, silmapiiri ja mägede tippusid vaadata. Tunnel, mida, nii nagu ülesjõudmiseks, oli vaja ka allajõudmiseks läbida, on kusjuures tehtud marmorist ja see on üsna pikk treppepidi läbida. Tegime ka ühe toreda timelapse video tunneli läbimisest.
Võtsime kohaliku japraci, mis oli sisuliselt hakkliha-köögivilja roog, kapsarullidesse keeratud hakkliha, see oli väga hea. Lastele sai võetud Kaurile šnitsel ning Karlile burger, selle arvestusega, et enamuses sööme me nagunii ise ära. Kusjuures huvitav on see, et Montenegros on mitmes kohas olnud nii, et burger ei ole burger selle sõna otseses tähenduses meie jaoks (sai+liha+muu+sai), vaid konkreetselt selles kohas koosnes beef burger veiseliha šnitslist ja friikartulitest. Kokku läks lõunasöök maksma 38 €, mis on päris ok summa.
Kõhud pilgeni täis söödud, meeled ja mälu ägedatest vaadetest tulvil, jätkasime oma seiklust. Sõitsime 60 km kaugusele Sveti Stafan saart vaatama. Kaardi peal jääb Sveti Stefan Budva linnast ca 7 km kaugusele kagusse. Parkisime ranna-äärsesse parklasse ja jalutasime mööda kitsast teeriba, mis saarekeseni viib, vasakul ja paremal rand. Sveti Stefan saarele jõudes vaatasime, et suur raudvärav on kinni, sisse ei saa, vaat kus lops. Ei saagi.
Tagantjärgi leidsime põhjuse, miks Sveti Stefan saar kinni praegu on - see saar nimelt ei kuulu mitte kellelegi, sest kohalik omavalitsus arvab, et see on tema oma, aga kohalik ärimees arvab, et saar kuulub temale. Seepärast käib kohtuvaidlus ning saar on pandud kinni. No mis te vaidlete, võibolla käib see vaidlus kümneid aastaid, aga ükski huviline ei saa seni saart uudistada ega sealsetele ettevõtetele raha anda, olgu siis hotellide või restoranide kaudu. Nüüd peame ikkagi veel kord vähemalt Montenegrosse tulema, et saaks seal saarel ära käia.
Jalutasime ümbruses ringi, lapsed mängisid mänguväljakul, kuni Rando parklast autost ujumisasjad tõi.
Otsustasime, et käime siis hoopis ujumas. Sveti Stefani saare juures asub Sveti Stefani rand. Selle ranna "liivaks" on hästi peenike pruunikas kiviklibu. Ujusime, matsime üksteist kiviklibu alla, vaatasime sinist vett, ümbritsevaid inimesi, taamal asuvaid mägesid, Sveti Stefani saart, väga mõnus. Siit ära minnes ostsime tee äärest ühelt kohalikult onult meloni.
Kella 17.30 paigus sõitsime tagasi Budva kämpingusse, et jätta auto sinna ja liikuda jalgsi Budva vanalinna. Budva kämpingul on väga hea asukoht - kõigest 20-30 minuti jalutuskäigu kaugusel asub Budva vanalinn. Kõigepealt tahtsime oma silmaga üle vaadata poolsaare lõpus asuva 15. sajandist pärineva Budva Citadelli.
Budva linnast jäi meile veel meelde, et seal oli üsna palju pooleldi ehitusjärku jäänud kortermaju või hotelle. Arvasime, et tõenäoliselt on neid suure hooga enne Covidit ehitama hakatud, kuid Covidi peale tuleku tõttu on ehitus eri põhjustel pooleli jäänud.
Uudistasime vanalinna tänavaid, sõime jäätist, ostsime väga suure pitsalõigu, sealhulgas ka magusa suure pitsalõigu, mis oli meie jaoks üsna kummalise maitsekooslusega, kuid lastele muidugi meeldis.
Kuna kell oli liikumas juba 20 suunas, hakkasime vaikselt tagasi liikuma, proovides iga sammu ja hingetõmbega kogu teelejäävast Budvast osa saada. Leidsime end sadama kõrval paate ja taamal paistvaid roosades toonides mägesid imetlemas (vaata siit).
Kõndisime mööda erinevatest restoranidest ja jäime spontaanselt mõttesse, et peaks ka ühte restorani maha istuma, Rando tegema väikse õlle ja mina ühe pokaalikese veini. Mõeldud-tehtud, muidugi peaks! Kes seda oleks aga osanud arvata, et ühe joogi joomise mõte kujuneb lõpuks NII HEAKS maitseelamuseks. Valisime Jadran kod Krsta restorani, kus meie lauda teenindama hakkav kelner küsis esmalt Where are you from? Kui vastasime, et tuleme Eestist, mõtles ta korra, hakkas menüüd lappama, öeldes, et ta arvab, et neil vist on küll... ja lõi meile ette eestikeelse menüü! Väga ootamatu, see oli küll viimane asi, mida oleksime arvanud toimuvat. Ja oligi eestikeelne menüü, väga äge.
Randole üks õlu. Mulle üks Rieslingu pokaali. Okei, lastele vaja ka midagi siis ikkagi võtta. Ah, proovime siis mingi eelroa ka juba kõrvale. Loeme menüüd, loeme veelkord. Ei-ei, ei võta eelrooga, võtame siit pearoogadest hoopis miski hea mereanni. Tellisime grillitud kaheksajala! Kordan, grillitud kaheksajala, mis oli NII hea. Kordan, NIIIII HEA! Meil polnud tegelikult õrna aimugi, et see võib nii hea olla. Isegi Kaurile meeldis (Karl sülitas välja), tundub, et see oli väga hästi tehtud, vähemalt meile tundus nii, sest muidu oleks see olnud kummine ja halb. Enne kaheksajala lauda toomist kummutati laua peale veel heldelt hunnik saiasid, küüslaugu-oliivi kaste ja kenasti serveeritud juust ning tulise pipra salat. Vau! Meile väga meeldis kogu see kombo ja üldse see idee, et Rando mõtles, et teeks korraks ühe õlle...
Kui me Budvasse veel oma elu jooksul läheme, siis otsiksime sama restorani üles, võtaksime grillitud kaheksajala, aga prooviks veel ka merekarpe, krevette ja kalmaari, kuigi tahaksime ilmselt ka kalavaagnat kahele, mis on kindlasti väga-väga hea. Seekord läks vaid 30 €, aga kui järgmine kord seal oleme, siis...läheb oluliselt rohkem.
Kui söömingu lõpetasime ja ikka veel seda grillitud kaheksajala maitset oma suus tundsime, oli juba pimedaks läinud. Kell oli umbes 21 ning hakkasime tagasi kämpingu suunas liikuma, kuid mitte kõige lühemat teedpidi, vaid tunde järgi siit-sealt tänavaid pidi, et Budva õhtumelust veidi osa saada. Hämmastav, kui palju inimesi õhtul pimedas rannaäärsel alal liigub, põhitänav oli täis igatsugu asjade ja vidinate müüjaid, tohutu rahvamass, kogu aeg toimus mingi liikumine, värvilised tuled, kümnete kaupa mängiti pinksi, iga natukese aja tagant näitas mingite vilkuvate mänguasjade müüa, mida tema mänguasjad teha suudavad, taustamüra, jälgid oma kotti kogu aeg - aga väga äge oli, vaata siit!
Lõpuks jõudsime kämpingusse ja vajusime magama.
13. juuli, kolmapäev (12. reisipäev)
Hommikul tänasime Budva kämpingu omanikku toreda võõrustamise eest ning seadsime autorattad järgmisesse kohta - Stari Bar, teisiõnu ka Old bar linna. Stari Bar on Rumija mäe otsas asuv müüriga ümbritsetud vana linn, mis on aegade jooksul palju elu näinud. Täna on see üks suurim ja olulisem keskaegne arheoloogiline paik Balkanil.
Kui Stari Bar'i kohale jõudsime, sõitsime esmalt gepsu järgi kohe letti ja saime aru, et maru kitsas on siin, keerasime tagasi ja otsisime tsipa allpool asuva parkla. Parklas magasid koerad autode all vilus. Kõige huvitavam parklaga seotud seik aga alles hakkas toimuma - kui autost väljunud olime ja mõned meetrid kõndinud, hüppas kuskilt üle tee ei-kusagilt välja üks kõhukoti ja tšekiraamatuga kohalik, kes väljastas meile 3 € eest eeltäidetud eilse kuupäevaga arusaamatu sisuga tšeki. Kuna 3 € tundus väga okei parkimise eest maksta, maksime kohe ära ja läksime laiali. Kohalikel on siin huvitavalt lahendatud äriideed.
Old Bar'i külastus maksis meile kokku 6 €. See ala on üllatavalt suur, millegipärast ootasime vähemat, aga üsna suure ala peal oli päris palju lahedat ringi uitamist, nurgataguseid ja uudistamist. Old Bar on arheoloogidest puutumata, st taimestik jm on seal täpselt nii nagu loodus tahab.
Terve oldud aja jooksul kostusid taustaks puusaagija-putukate hääled - ikka needsamad tsikaadid, keda terve Horvaatia ja Montenegro täis on. Kohati, kui üldse ei mõtle selle putuka peale, ei kuule sa mitte midagi, kuid kui see putukas jälle meelde tuleb, kuuled, et terve õhk on tema saagimise häält täis. Meil õnnestus isegi üks putukatest üles leida ja pildi peale saada (pildi tegemise ajal oli ta vait):
Täpselt selline on see vana linn kunagi välja näinud:
Nüüd sõitsime edasi veel kaugemale Montenegro kagunurka - linna nimega Ulcinj. See 20 000 elanikuga ja üle 2000 aasta vana linn on üks Aadria mere pärle. Sõitsime peatänavat pidi linna sisse ja proovisime leida parkimiskohta. Parkimiskoht leitud, oli vaja aru saada, kust parkimispilet saada - ei näinud parkimisautomaati mitte kuskil. Leidsime tänava peal edasi-tagasi kõndides ühed kohalikud ja küsisime neilt, nad ütlesid poe nime, mis siinsamas lähedal on ja kust parkimispiletit osta saab. Läksime selle poe juurde - see oli kinni. Seejärel suunasid nad meid ca 100 m kaugusele ühte putkasse, kust pidavat ka parkimispileteid müüdama. Jooksin Karliga sinna - müüja ütles, et jah, müüakse, aga praegu neil ei ole. No tore. Kõndisime auto juurde tagasi ning kuulsin EESTI KEELT! Jah! Olidki eestlased, perekond, ema ja isa väikse lapsega, ka Tartust! Saime teada, et nemad tripivad Horvaatias ja Montenegros oma autoga ringi kokku kaks kuud. Vaaaau! Meie 17-päevane autoreis just kahvatus korraks nende kõrval. Uurisime neilt, kuhu nad oma auto parkisid, kuid neil oli parklakoht eraldatud oma ööbimiskohas. Saime vihje, et võime proovida sõita alla randa ja seal parkimiskoht leida. Nii tegimegi. Sõitsime ranna ääres kulgeval teel, leidsime koha, leidsime parkimisautomaadi, võtsime mõned tunnid varuga ning maksime selle eest 2 €.
Liikusime vanalinna uudistama, kohe vanalinna alguses tegime ühed jäätised ja coca-colad. Olime oma jäätise ja jookidega jõudnud liikuda 10-15 m kaugusele, kui järsku teenindaja meile järele jooksis ja palus, et me joogipudelid tagastaks, mitte ei võtaks kaasa.
Nälg hakkas näpistama ning otsisime ühe ilusa vaatega restorani, tegelikult olid kõik need kohvikud ja restod seal samasuguse ilusa vaatega. Võtsime nagu ikka pudeli ilma mullita vett, kolm coca-colat, meile mereannipastad ja lastele pannkoogid.
Kõhud täis, jalutasime tagasi auto juurde, et siit linnast tuld tõmmata, sest tahtsime järgmiseks ära käia lähedal asuvas 13 km pikkuses Velica Plaza rannas. Jõudsime kohale ja tundsime vist oma senise elu kõige tugevama tuulega randa - tuul oli väga tugev - liiva pindmine osa tuiskas (vaata siit). Mina ujumas ei käinudki, teised käisid, sest mina kui meie pere kõige külmakartlikum inimene teadsin, et mul oleks pärast veest välja tulemist väga külm ja haigeks ma jääda ei kavatse reisi ajal. Kaugemale vaadates oli näha, kuidas kergemad liivatormid rannas nähtavust piirasid.
Selle ranna liiv on tumedat värvi - tegemist on vulkaanilise liivaga, millel pidavat olema ka ravivad omadused. Tume liiv muudab ka vee tumedaks ja sogaseks - ilusat helesinist läbipaistvat vett siin ei olnud.
Proovisime silme ette manada, KUI piiri ääres me Montenegros oleme ning saime aru, et Albaania on siit kiviga visata. Peas tekkis kiusatus käia mõned päevad ringi ka Albaanias, kuid kuna me polnud selle reisi sisse Albaanias käimist arvestanud, jäime ikkagi sihtriikide piiridesse.
Küll aga käisime ära nii Albaania piiri ääres kui võimalik, täpsemalt kolmnurga kujulisel Bojana saarel.
Niiiiiii ja nüüd tagasisõit rannikuäärt mööda sisemaa suunas. Kogesime pikalt ummikus olemist, sest see rahvamass, kes samal kellaajal 13 km pikkusest rannast ära minema hakkas - oli meeldiv teie kõikide autodega aegluubis tunni aja jooksul kohtuda.
Mõtlesime, et prooviks nii teha, et ma hüppan autost ummiku ajal välja, ostan ühe arbuusi ja jooksen autole järgi (5 kilone arbuus süles), siiski ei teinud me seda ära, sest tundus, et nii aeglaselt autoderivi nüüd ka ei liigu.
Järgmine eesmärk oli leida Skadar järve lähedal Virpazar küla kandis tänase öö kämpingukoht. Teel sinna suunda läbisime ka Montenegros esimese tasulise tunneli - 5 km ja 2,5 €. Park4night äpp näitas Virpazari kandis mitut kämpingukohta niiet ju me ühte neist (loodetavasti) jõuame. Valisime välja Camp Podkraj, tee sellesse kohta tundus veidi kahtlane - mitme kilomeetri pikkune ja 2 m laiune tee võsa vahel (matkaautoga läbimiseks paras katsumus), kuid soovitame siiralt sellesse kämpingusse minna - koht ise ja pererahvas on äärmiselt toredad.
Kohale jõudes tuli peremees meid tervitama ning küsis muuhulgas, Where are you from? Vastuse peale, et oleme Eestist, pistis omanik huilgama ja karjus rõõmsalt oma naisele Nad on Eestist!!! Olime vist teised Eestist, kes nende kämpingus käinud on. Selles kohas oli soovijatel võimalus osta ka perenaise valmistatud õhtu- ja hommikusööki, me ei tahtnud. Telk püsti pandud, tegime oma kaasavõetud tavapärase õhtusöögi, eelroana pugisime üleeile The Best View of Kotor vaatekohast ostetud kohalikku juustu ning Sveti Stefani juurest ostetud kohaliku meloni teise poole - APPI, kui head need olid, eriti see tumekollane ülimahlane ja korralikust maitsest pakatav suussulav melon.
Kui päike oli loojunud, läks selles mägedevahelises kämpingukohas jahedaks ning hästi niiskeks. Sealne tualett ja vannituba olid aga küttega, niiet pesus käia oli lust. Seevastu hommikul ärgates oli telgiplatsil päris palav. Kämpingus jooksid ringi seitse küülikut, lisaks olid seal ka kanad ja kitsed (nemad ringi ei jooksnud). Rääkisime juttu ühe poolakaga, kes pakkus meile võimalust, et läheks mitme perega siit kämpingust Skadar järve peale laevaga pooleks päevaks, st maksaks laeva mitme pere peale kokku. Iseenesest oli see päris ahvatlev pakkumine, kuigi rahaliselt oleks läinud ca 200 € pere peale. Rahvusvaheline seltskond kolmest eri riigist, kuid kuna me ei olnud arvestanud oma tripi viimastel päevadel poolepäevase lisategevusega, ütlesime poolakale ära. Poolakas oli muidu hästi tore, rääkis, kuidas nad perega sh lastega kaks kuud mööda eri riike matkaautoga ringi sõidavad, siit Montenegrost plaanivad edasi minna Albaaniasse ja Kreekasse ning kui jõuavad, võibolla sõidavad Eesti kaudu Poola tagasi. Üliäge! Nii palju inspiratsiooni, mida reisil kohtuvatelt inimestelt saame!
14. juuli, neljapäev (13. reisipäev)
Camp Podkraj üks öö maksis meile 15 €. Kõige selle hea eest, mida me siit saime, andsime neile 20 €, juba ainuüksi selle tänutunde eest, mis nende silmist vastu kiirgas. Nad võiksid vabalt rohkem raha küsida.
Pakkisime oma laagri kokku ja sõitsime siiasamma Virpazar külakesse turistiinfo punkti, et end turistina ära registreerida oldud ööks. Ei - ei meie ega ka mitte keegi kohalikest pole jätkuvalt kindlad, kas seda üldse peab tegema, aga meid hakkavad kummitama ikkagi Välisministeeriumi leheküljel kirjutatud sõnad, et ...turistile antakse registreerimiskaart, mis on vaja riigist lahkumisel piiri peal ette näidata. On siis vaja ette näidata või ei, on seda vaja teha või ei - keegi ei tea. Camp Podkraj perenaine ütles, et 90% nende külastajatest ei tee seda. Parkisime Virpazar'i külast teisele poole teed oma auto ära ja läksime otsima turismiinfot. Tee peal proovisid neli kohalikku meid Skadar järve peale mingeid tegevusi tegema väisata - neil ei õnnestunud, meil olid teised plaanid.
Turismiinfopunktis teatasime, et soovime end turistina registreerida, lisades juurde, et kas ikka on vaja seda üldse teha? Teenindaja vaatas meid sellise näoga, et...ja öeldes, et ta võib selle meile teha, aga...ilmselt pole seda vaja. Hästi huvitav onju. Neil on olemas spetsiaalne vorm selle jaoks (roosal paberil), aga ON SIIS VAJA VÕI EI OLE? Keegi ei tea. Ütlesime, et nad teeksid registreerimise Camp Podkraj kämpingusse, mille peale küsiti meilt, mis omaniku nimi on. Kuidas peaksime meie teadma, mis on ühe kämpingu omaniku nimi? Seejärel tuli sinna infopunkti üks teine töötaja ning selgus, et tema teab omaniku nime. No tore. Saime lõpuks asja tehtud, ca 2 € kogu tralli eest makstud ja head aega!
Teel auto juurde prooviti meile veel paadisõitu Skadar'i järvel pähe määrida - ei õnnestunud, sest meie rattad olid planeeritud veerema panna Montenegro Niagara kose suunas. Tee peal võtsime paagi kütust täis - Montenegros maksis 95 igal pool 1,7 €/liiter.
Niagaraga seoses tõdesime juba ette, et praegu on juulikuu, kõige kuumem aeg ning suure tõenäosusega me vett seal peaaegu et ei näegi. Mis siis, läksime ikka. Esmalt oli vaja läbida Niagara restorani osa. Kuigi olime seal kella 12 paigus, ei olnud meil parasjagu kõhud nii tühjad ning plaanisime süüa hiljem mujal.
Nüüd suundusime 50 km kaugusel oleva Ostrog kloostri poole. Tee peal sõitsime läbi ka Montenegro pealinnast Podgorica, kus, kogu tehtud eeltöö käigus selgus, et Podcoricas ei ole mitte midagi teha ega vaadata, seepärast me sealt lihtsalt niisama läbi sõitsimegi (vaata siit). Podgorica on väga rahulik (pea)linn, tundsime sealt läbi sõites nagu sõidaksime näiteks Elva linnas.
Jõudnud Ostrog kloostri parklasse, parkisime ära ning hakkasime mööda treppe üha ülespoole kloostri poole liikuma. See 900 m kõrgusel merepinnast kalju sees asuv klooster ehitati 1600 aasta paiku kalju sisse tõenäoliselt turvalisuse kaalutlustel, sest sel ajal möllasid Montenegro alal teised võimud.
Kloostri juurde jõudes ei saanud me kohe aru, kust pileteid saab osta. Seisime ühes järjekorras, kus oli 10-15 inimest, arvates, et sealt saabki, kuid pärast mõnda minutit seismist saime aru, et inimesed ostsid sealt hoopis vahaküünlaid, mida spetsiaalsesse ruumi sai põlema panna.
Õhtuks võtsime eesmärgi leida kämpingukoht, mis on lähedal homse päeva tegevustele. Kuid esmalt plaanisime minna sööma tee peale jäävasse söögikohta. Nii sattusime Koliba nimelisse restorani, kus paigutasime end terrassil olevasse lauda (vaata siit). Võtsime endale Speciality "KOLIBA" for 2 persons ning lastele burgerid, mis olid serveeritud mitte klassikalise burgerina, vaid šnitsli ja friikartulitena. Me ei jõudnudki kõike ära süüa ning lasime ülejäägi endale kaasa pakkida. See söögikoht oli hästi suur, tualette otsides (ja lisapudeleid coca-colasid juurde tellides) nägime, et siseruumid on päris suured ja avarad. Ära minnes märkasime silti, kus oli kirjas, et tegemist on restoraniga, mis on tunnustatud diplomaatide seas.
Umbes kahe tunni autosõidu kaugusel jõudsime esmalt Durmitor rahvuspargi lähedal asuvasse kämpingukohta, mille olin eeltööna välja otsinud, kuid see tundus veidi kahtlane, mahajäetud ja ajahambast puretud. Kuna nägime sinna sõites 500 m enne ka ühte kämpingukohta, otsustasime vaadata, mida seal meile räägitakse - Auto camp kod Boce. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et viisakalt väljendades meie seda kohta pigem ei soovita, peatselt kuulete, miks.
Viimased ca 30 km jagu sõit möödus hästi huvitaval maastikul - sõitsime üsna kõrgel merepinnast, st kogu see maastik asuski nii kõrgel, u 1200-1500 m, tegelikult oli päris palju puid, põõsaid, mägesid, üksikud talud, hütid - kõik see kokku mõjus üsna lummavalt.
Kuid nüüd lähemalt kämpingust. Adminnimaja juurde jõudes saime teada, et üks öö maksaks 17 €, ok, järgmisel päeval teadsime, et 17 maksta oli liiga palju. Panime oma telklaagri püsti, samal ajal märkasime, et seal kämpingus oli noorte skautide laager. Võibolla seetõttu, et parasjagu oli seal kämpingus on skaudielu nautimas ka 20-30 skauti, olid tualetid ja dušinurgad väga mustad. Ei tea, igatahes ei olnud meeldiv. Lisaks jooksid seal ringi kaks koera, üks suurem, teine kutsikas.
Need väga sõbralikud koerad said ühel hetkel kätte palli, millega Kaur ja Karl mängisid ning mille üks koertest katki näris. Kuna viis päeva siin kämpingus elanud skaudid vihjasid meile, et nendel koertel on mingi haigus (kirbud, ei tea nüüd, kas see just haigus on), siis me igaksjuhuks koeri ega ära näritud palli ei puutunud. Karl oli pallist ilma jäämise pärast väga kurb ning Rando ja Kaur sõitsid lähedal olevasse tanklasse, lootusega osta sealt uus pall. Tuli välja, et tanklas oli müügil terve riiulitäis palle. Saime teistelt kämpingus viibijatelt soovituse peita ööseks ära kõik jalanõud ja muud asjad, mida ei taha, et koerte hambusse satuks. Nimelt pidavat koerad öösiti aktiivselt ringi käima telkide eeskodades. Kusjuures öösel paterdaski väiksem koer mitu korda meie telgi eeskoja kile peal ringi, ta mahtus täpselt telgi ääre alt sisse. Suurema koera avastasin keset ööd telgi nööri närimas. Oi, kuidas selline asi meid ärritab.
Kui päike oli loojunud, ilmusid välja mingid suured põrnikad või mardikad, kes justkui tahtlikult meie peade juurde lendasid, väga tüütud. Pidime neid korralikus koguses paraku lennuvõimetuks tegema, sest nad lihtsalt tõsiselt segasid meie olemist.
Nüüd on see koht, kus peab küsima - kas on siin maailmas veel midagi, mis saaks juhtuda?
Jah, on!
Järsku traavis kämpingu väravast sisse noor hobune, kes mööda telklaagrit siia-sinna sihitult ringi kappas. Vaata siit! Me lihtsalt ei suutnud oma silmi uskuda, kas tõesti? Võimalik vaid Montenegros? Ju ta siit lähedalt kuskilt aiast välja oli saanud. Kodiaqi poole kapates jõudsin oma peas mõelda mõtet, et ei tea, kas kasko kataks ära asjaolu, et Montenegros jookseb autole hobune otsa? Rahva abiga õnnestus suksu väravatest välja ajada ja värav sulgeda, kes teab, kes või mis selle loomarohke õhtu lõpuks veel väravast sisse võib vupsata.
Kuigi tõdesime, et vaated ja asukoht on sellel kämpingul väga ilusad, kõrval on mäed, Bobotov Kuk ning see on kõige kõrgemal asuv kämping, kus oleme ööbinud, jäime ruttu magama, et saaks homme hommikul ärgata, hommikusöögi teha, laagri kokku panna ja viimast reisipäeva vastu võtta.
15. juuli, reede (14. reisipäev)
Algas meie viimane reisipäev, mil me tänasest sihtkohast autoga enam kaugemale ei sõida, vaid hakkame pärast nähtut ja tehtut tagasi Eesti suunas liikuma. Tänane ainus eesmärk oli ära näha vaade Tara River kanjonile ja Tara sild. Kämpingukohast oli sinna ca pooletunnine sõit. Kohale jõudes parkisime tasulisse parklasse, mille eest oli vaja vist välja käia 2 €.
Jalutasime Tara silla peal (Most na durdevica Tari), mis on tuntud oma arhitektuuri ja ümbritseva looduse tõttu (vaata siit). Keset mägederohket looduse ilu on see sild kahtlemata eriline ja kena. Tuntuks on saanud see sild ka seepärast, et II maailmasõja ajal otsustati vaenlase tõrjumiseks lammutada vasakpoolse kalda viimase väikese kaare konstruktsioon, mis ehitati pärast sõja lõppu uuesti.
Vaade silla pealt Tara jõe kanjonile on väga kena (vaata siit) - kanjoni äärsed mäed on kaetud puude ja põõsastega, mille vahel all jookseb helesinine Tara jõgi. Tara jõe kanjon on UNESCO'sse kuuluv Euroopa suurim kanjon, mis on 80 km pikk ning 1300 m sügav.
Õige tunnetuse kanjoni sügavusest ja olemusest saaks kätte ilmselt jõe peal paadiga sõites. Ka meile pakuti jõe peal sõitu, õigemini rahulikku raftingut, sest praegu, juulis, on jõgi rahulik ja madal. Siiski jätsime selle ära, ei teagi, kas tagantjärgi oleks võibolla pidanud siiski jõe peal ära käima, kuid sel hetkel tundus, et las Karl kasvab veel. Ka pileti hind oli kokku üsna krõbe, kokku ca 150-160 €.
Ja nüüdseks oli järele jäänud selle reisi kõige viimane tegevus - sõita Tara kanjoni kohal kulgeva zip line'iga. 30 € eest on adrenaliini ja mõnusat närvikõdi küllaga. Pileti ostsime sellesama parkla kõrvalt olevast majakesest. Jäime ootama spetsiaalset autot, mis mulle järele tuleb, Rando ja lapsed võisid ka sama autoga kaasa sõita. Kuna selle zip line'i algus oli teisel pool silda, sõitsime autoga sillast üle ja kitsast teedpidi alguspunkti (selle aja jooksul kitsa tee peal sõites tekkis meie autoga hetkeks väga ohtlik olukord, kui kurvi tagant vastu sõitev auto vajutas talda sama julgelt kui meie autojuht ning ei jäänud palju puudu kokkupõrkest). Igatahes jõudsime siiski zip line'i algusesse, peale minu tegi zip line'i veel 5-6 inimest. Kõigepealt anti igaühele kindad, kiiver ning varustus, millega köie küljes rippuda. Kui kõik olid ennast ära turvanud, selgitas ettevõtte omanik, kuidas protsess käib, millele mõelda tuleb, kuidas keha hoida jne.
See zip line on 1050 m pikk ning kiirus küündib 80-120 km/h. Kiirus sõltub muidugi inimese kaalust, kehahoiakust, ilmselt ka ilmaoludest ja muust. Kui sul on tugevad kõhulihased, siis suudad sa oma jalgu hoida õigel kõrgusel üleval ning kiirus on suurem. Kui su kõhulihased on tagasihoidlikumad, ei ole ka jalad nii kõrgel ning kiirus jääb 80 km/h. Lisaks mängib rolli sinu kaal ja see, et sul läheb meelest ära hoida jalgu õigesti, sest oled pimestatud looduse ilust ja mõttest, mida sa praegu teed, mis siis, et päris 100% lahtiste silmadega sa ei suuda vaadata, sest tuule pärast ei saa sa silmi täitsa pärani hoida ning tuule tugevus puhub su silmanurgast välja ka ühe pisara. Kõigest hoolimata saab zip line sõidust NII ÄGEDA elamuse, et tahaks üha uuesti ja uuesti seda kogeda!
Samal ajal, kui mina zip line'sin, rääkis Rando ettevõte omanikuga juttu. Seda konkreetset zip line'i ehitas üks elektrifirma kolm päeva järjest. Droonide abiga alustati esmalt nööri paigaldamisest ning iga korraga pandi veidi jämedam nöör, seejärel eri paksustega trossid kuni lõpliku jämeda trossini välja. Kogu ettevõtmine oli tohutult kallis, kuid tundub, et tasub end täna, seitse aastat hiljem, jätkuvalt ära.
Kui kõik olid jõudnud trossipidi platvormile, kus zip line lõppes, toodi meid autoga tagasi parklasse, kust olime alustanud. Minul lubati istuda juhi kõrvale eesistmele, ülejäänud seltskonnal (kes olid sõbrad) paluti jaguneda auto tahaossa ning katusele. Jah, katusele, päris lahe. Nüüd tahtsid kõik katusele minna, aga kõiki ei lubatud.
Igal juhul, keda sellised tegevused huvitavad, siis palun tehke see ära! Mitu korda, kui saate! Super elamus!
Kell on saanud 12.00 ning saame ametlikult öelda, et alustame nüüd tagasisõitu kodu suunas.
Edasised kolm reisipäeva kulgevad peamiselt vaid autosõidu saatel, kuid siiski on igas päevas midagi, millest rääkida.
Esimesel tagasisõidu päeval läbisime ca 400 km alates Tara kanjonist kuni Split kämpinguni. Kuna teadsime hästi, kus Split kämping asub, olime seal ju juba varasemalt kaks ööd ööbinud, on hästi hea tuttav tunne kohale jõuda, teades kõike, mida administraator räägib.
Montenegro ja Bosnia ja Hertsegoviina riigipiiri ületus asub looduslikult väga kaunis kohas, aina mäed-mäed-mäed. Enne piiriületusi rääkisime alati lastele, et oleme vaikselt, rahulikult, eriti pilte ega videosid me oma kaameratega piiriületuspunktides ei tee jne - selle piiriületuse ajal, kui ulatasime piirivalvurile oma passid, ütles autokaamera täpselt samal ajal Recording completed, mis tegi meile maru nalja.
Pärast piiriületust aktiveerus minu 24h kestev interneti päevapakett. Seejärel nägime mõne aja pärast kummalist märki, ei saanudki päris hästi aru, mis värk on, kuid googeldades vaatasime, et asume praegu Bosnia ja Hertsegoviinas mingil eraldiseisval territooriumil, täpsemalt Serblaste vabariigis. Okei. Kõhus võttis veidi kõhedaks. Ja mõne aja pärast läks kõht ka tühjaks. Läbisime Bosniat Trebinje linna kaudu, leidsime seal ühe toidupoe ülemiselt korruselt bistroo moodi söögikoha, milles oli väga tugev suitsuhais. Ei mäletanudki enam, kuidas vanasti Eestis oli, kuni seadus avalikes siseruumides suitsetamise keelas, nüüd tuli see tunne jälle tuttav ette. Mis seal ikka, istusime maha ja sõime oma söögi ära, mille eest maksime 37 €. Esialgu ei saanudki me aru, mis valuuta siin on, sest bensiin 95 maksis tanklates 3,29 miskit raha ja me ei tahtnud uskuda, et see on 3,29 eurot. Taaskord oli google abiks ja saime teada, et Bosnias on convertible mark, mille vääring on pool eurost.
Bosnia-Horvaatia piiriületusel vaatas ametnik midagi ühest meie passist, andis tagasi, viipas käega, et minge edasi. Kusjuures osad autod said millegipärast eelisjärjekorras - sõitsid lihtsalt üldjärjekorrast mööda, ei näidanud midagi ja ületasid piiri. Arvasime, et võibolla on tegemist pendelrändega tööga seoses.
Split kämpingus olime mõni telgiplats edasi oma endisest, eelmisest kämpinguplatsist. Vaatasime naaberplatsidel olevaid autosid ning nentisime fakti, et asume seekord inglaste, prantslaste, itaallaste ja taanlaste keskel. Keset ööd kuulsime, kuidas kõrval oleval telgi platsil üks naine oksendas tükk aega.
16. juuli, laupäev (15. reisipäev)
Teine tagasisõidu päev sõitsime Split kämpingust kuni Austria Sulmee kämpinguni. Jälle tuttav koht. Selle teelõigu jooksul kogesime kahte ummikut, mõlemad Horvaatias. Üks allolevalt kaardilt vaadates umbes tee keskel ning teine enne Zagrebit, kuigi Zagrebi juures olev ummik oli õnneks vastutulevatel autodel, kümnete kilomeetrite kaupa (vaata siit).
17. juuli, pühapäev (16. reisipäev)
Eelviimasel tagasisõidu päeval sõitsime alates Austria Sulmsee kämpingust kuni Varssavi lähedale WOK kämpingusse, mis oli jälle tuttav.
Austriast välja sõites käisime enne Tšehhi piiri veel laste rõõmuks mäkis.
18. juuli, esmaspäev (17. reisipäev, viimane!)
Kõige igavam sõidupäev. Poola on veel huvitav, kuid Leedu ja Läti - sõidad tundide viisi ja ikka on täpselt sama loodus ning tunne, et edasi ei liigu.
Kui enne seda reisi olime lugenud ja kuulnud, kuidas inimesed korduvalt ja korduvalt Horvaatias käivad, ei saanud me päris täpselt aru, miks. Nüüd, pärast reisi, mõtleme, et ükskord võib Horvaatiasse uuesti minna küll.
Ametlikult sai reis läbi 18. juuli kell 23.00 ning spidomeeter näitas, et olime kokku sõitnud peaaegu 7000 km. Kodiaq oli väga tubli ning teda tuleb kiita!
Video reisist
9 minuti pikkust (lühi)videot kogu reisist saab näha SIIT.
Kes tahab näha 40 minuti pikkust täispikka videot, tulge meile külla!
Eelarve
Sel korral kirjutan veidi ka eelarvet valdkonniti lahti, loodetavasti on kellelegi abiks sarnase reisi planeerimisel. Kokku läks 4500 €, mis jaguneb ligikaudsete summadena järgmiselt:
- kütus - 1000 €
- teemaksud - 150 €
- majutus (ainult kämpingutes telkimine) - 650 €
- söök - 1300 € (sealhulgas kaasa ostetud söök 300 € ja kohapeal ostetud 1000 €)
- tegevused/piletid - 1000 €
- muu - 400 €
Kokkuvõtlikult faktid:
- 9 riiki - Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Austria, Sloveenia, Horvaatia, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina
- Autoga läbitud kilomeetrid - 6713 km
- 11 paaki kütust
- Eelarve 4500 €
- Kõrgeim võetud tipp - 1657 m (Njegos mausoleum)
- Kõige kõrgemal ööbitud kämping - 1500 m
- Nähtud 8 kindlust
- 16 ööd magatud telgis
- 28 korda telklaagri üles- ja kokkupanemist
- 1 veepark
- 2 karstikoobast
* Blogis olevate fotode kasutamine ilma autori nõusolekuta on keelatud!
Kommentaarid
Postita kommentaar