2023. aasta suvel oli kindel plaan reisile mitte minna ja selle teadmisega elasime kuni mai keskpaigani. Ühel kenal mai kuu päeval helistas Rando mulle ja ütles, et maru imelik tunne on, et me ei lähe ning peaks ikka minema. Mul oli täpselt samasugune tunne - miski kripeldas sees ja andis märku, et tuleb teha õige otsus. Otsus oli lihtne tulema - lähme! Lähme Lõuna-Poola ja Põhja-Slovakkia mägedesse autotripile!
Suvepuhkuseni oli aega poolteist kuud, sest plaan oli Tartust lahkuda 1. juulil. Kuna algselt planeerisime 2022. aasta suvel minna autoreisile Lõuna-Poolasse, kuid sündmused maailmas panid meid sihtriigi osas ringi otsustama, oli meil nüüdseks reisiks Lõuna-Poola kohta eelmisest korrast reisiplaan peaaegu koos, juurde oli vaja luua Põhja-Slovakkia reisiplaan. Pooleteist kuu jagu mõtlemist, otsimist, googeldamist, avatud silmade ja kõrvadega ringi liikumist ning nädal enne reisi algust oli reisiplaan koos.
Reisivarustusest sel korral eraldi pikemalt ei räägi, sest oleme seda põhjalikult juba varasemates postitustes teinud. Kes soovib, saab matkavarustusest ülevaate 2022. aasta suve Horvaatia ja Montenegro autoreisi postitusest. Ainsa täiendusena ostsime juurde ühe paki pikki jämedaid telgivaiu, et tugeva tuule korral kogu telk nende vaiadega maa külge kinnitada. Teise olulise täiendusena oli meil nüüd olemas väga korralik latern Ledlenser ML6.
Pooleteise kuu jooksul söögi- ja joogikraami varumist ning reisieelse päeva õhtul pakkisime kõik autosse.
Lapsed olid reisi ajaks sirgunud 8- ja 4-aastaseks ning nii meie neljaliikmeline meeleolukas reisiseltskond juuli esimesel päeval avastusretkele siirduski.
1. juuli, laupäev (1. reisipäev)
Hommikul kell 8.20 seisime kõik auto juures, hingasime veel Eesti suve õhku, kontrollisime üle, kas isikut tõendavad dokumendid on kaasas, kaardid, sularaha, geps, kõik olemas, väga hea. Panime autokülmiku pistikusse ning minek. Oot-oot, külmik ei läinudki tööle. Kusjuures eelmise päeva õhtul ütlesin just, et nii tore, et see meil umbes 12 aastat töötanud on. Rando inspekteeris veidi olukorda ning tundus, et katki pole külmik ise, vaid plastist ühenduse otsik, mis pistikusse läheb. Selle saaks lihtsasti korda teha, kui oleks parasjagu vajalikke asju selle remontimiseks, kuid otsustasime, et me saame nii ka hakkama, sest kõikides kämpingutes on külmik ju vooluvõrgus, vaid autosõitude ajal mitte. Peast käisid mõtted osta Poolast uus külmik, kuid päris õige tunne see ei olnud, sest külmik oli tegelikult ju korras, vaid otsik oli vaja ära vahetada. Pärast reisi lõppu saigi kohe ära vahetatud.
Niisiis, startisime Tartust Läti suunas. Kui tund aega sõitnud olime, täpsemalt 77 km, küsis Karl, et millal me kohale jõuame. Tõsiasi oli see, et lisaks Läti läbimisele oli vaja veel seljatada Leedu, et jõuda Poola, kus ühel hetkel loodus tsipa erilisemaks muutub ning sisse hoopis teine tunne tekib. Ja nii on alati!
Kaks tundi enne Varssavit teatas auto, et rehvirõhk on ühes rehvis vähenenud. Kontrollisime esimeses tee peale jäävas tanklas kohe rehvid üle, tõsi, ühes rehvis oli rõhukadu 0,1. Täis pumbatud ning rehviandur paika seadistatud, liikusime edasi. Õnneks ei olnud rehv katki. See väike juhtum tuletas meelde, et järgmisel autoreisil lisame nimekirja rehviparanduskomplekti ning kompressori.
Esimese päeva eesmärk oli jõuda õhtuks Varssavisse kämpingusse. Kämpinguid ette me kinni ei pannud, et huvitavam oleks. Sõitsime esmalt meile teada-tuntud toredasse WOK kämpingusse, mis asub kohe Varssavi ääres, kuid selgus, et seal olid kõik kohad kinni või broneeritud. Palusin neil meile soovitada, millisesse kämpingusse minna võiks. Saime kaks soovitust (Camping Rozalin nr. 226 ja Wawa camp nr. 227). Valisime asukoha poolest lähemal oleva Wawa kämpingu.
Wawa kämping on okei, kuid sinna me järgmisel korral siiski vabatahtlikult ei lähe. Tegelikult ei olegi Wawa kämpingus mitte midagi otseselt valesti. Meid häiris niitmata muru, mis õhtul on kastene ning teeb jalad märjaks. Niidetud muru kämpingutes on meie arvates must-be. Wawa kämping sobib hästi noorematele inimestele, meie sealviibimise ajalgi oli seal parasjagu ca 30 inimese laager või sünnipäev. Seal on kõrval järv ning tegevusi üsna palju. Välisilmelt on kogu asi ajale natuke jalgu jäänud, kuid tualetid ja pesemine on ehitatud konteineritesse, mis on, kusjuures, Poolas kämpingute puhul levinud.
Esimese päeva kilometraaž 940 km ning nüüd oli vaja välja puhata, et järgmine päev edasi liikuda.
Teise päeva hommikul startisime lõuna suunas, täpsemalt ootas meid kolme tunni kaugusel Krakowi linn. Krakow on üks Poola suuremaid ja vanemaid linnu, milles on palju ajaloo hõngu. Meie sooviks oli sellest linnast veidi osa saada, natuke siit ja natuke sealt.
Esmalt otsisime üles Lennundusmuuseumi, mis osutus suuremaks ja ägedamaks, kui selle kohta infot kogudes leidsime. Tegemist on väga, väga suurel alal paikneva muuseumiga, kus on väga palju erinevaid lennumasinaid. Kindlasti huvitav paik lastele ning kõigile täiskasvanutele, keda lennukid paeluvad. Seal on palju erinevaid lennukite eksponaate, nii siseruumides kui õues, alates päästekopteritest kuni reisi- või sõjalennukiteni.
Samal platsil asub ka väga suur suveniiriturg, kel plaanis suveniire kaasa osta, siis soovitame sealt osta, sest valik on suur ja lai.
3. juuli, esmaspäev (3. reisipäev)
Valisime ööbimiseks selle kämpingu, sest see asus järgmisest sihtkohast vaid mõne kilomeetri kaugusel. Täna plaanisime minna 13. sajandist pärinevasse Wieliczka soolakaevandusse. Parkimine on hästi korraldatud, juba kaugelt on näha, kuidas parklatöötajad sind juhatavad ja lõpuks näitavad, millise koha peale sõita. 8 euro eest parkimispilet olemas, kõndisime soolakaevanduse territooriumile. Ostsime inglise keelse tuuri piletid ning jäime ootama oma aega, kui sisse lastakse. Vahepeal jooksime mitu korda auto juurde ja tagasi, sest laste kaameraid jäid maha või pusa või sokk oli autosse ununenud.
Kui lähenema hakkas inglise keelse tuuri aeg, pidi kogunema ukse taha. Seisime järjekorras ning meie taha tuli kamp eestlasi koos lastega. Vahetasime mõne sõna, saime teada, et nad liikusid Poolast edasi Saksamaale.
Nüüd algas liikumine kaevandusse. Alguses oli vaja ca 10 minutit minna treppipidi järjest alla, kogu tuuri jooksul oli vaja olla kogu aeg oma grupiga koos, see on reglementeeritud, iga giid käib kaevanduse koos oma grupiga läbi. Trepist kõndides oli tunne, et see trepp ei lõppe mitte iialgi ära, keskelt alla vaadates nägi pisikest musta auku sügavus, saamata aru, kaugel lõpp on. Trepist alla kõndimine oli juba tore kogemus alustuseks.
Nii jõudsime 64 meetri sügavusele. Edasi viis giid meid ühest ruumist teise, igas ruumis oli mõni lugu rääkida. Vahepeal liikusime veel treppepidi allapoole.
Vanasti käisid kaevanduse töötajad täpselt selliseid treppe pidi! Pimedas! Võite ette kujutada, KUI keeruline oli sellistes tingimustes siin tööd teha, ettekujutus ilmselt väga ei aita, sest päriselt siin töötavate inimeste mõistmiseks peaks omal nahal kõik läbi proovima.
Peagi jõudsime 101 m sügavusel asuva soolakaevanduse kõige kuulsama maa-aluse St Kinga kabelini, mis on tegelikult maailma kõige sügavamal asuv kirik. Siin viibides on õhus tunda ajalugu. Laes säravad kristalllühtrid, soolast põrand, reljeefsed kivikujud seintel muudavad selle ruumi salapäraseks, kummastavaks, nii muutusime ise samal ajal väga mõtlikuks kõige nähtu üle.
Liikusime ühest kambrist teise, kuulasime giidi lugusid, vaatasime igasse ilmakaarde, püüdsime aru saada asja mastaapsusest ja jõudsime lõpuks 130 m sügavusele.
Kahe tunni pikkune tuur hakkas otsakorrale jõudma. Giid jättis meiega hüvasti, imetlesime erinevaid soolatükke ja seadsime sammud sinna suunda, kuhu enamus inimesi liikus.
Palju emotsioone, vaatamist ja samme selja taga, oli rõõm kinnitada keha maa-aluses söögikohas nimega Karczma Górnicza. Tegemist on 125 m sügavusel asuva söögikohaga, milles kaevanduse töötajad pärast oma vahetust kõhu täis sõid. Täna saab sööke valida puhvetistiilis ning hinnad on mõistlikud, näiteks lihavalik oli sel päeval hästi mõnus - pehme ahjunotsu ning hästi õhuke (suuuuuuur!) šnitsel.
Soovi korral saab maa all ka üritusi pidada, näiteks sellises vägevas ruumis:
Nii käisime läbi vaid 2% käikudest kogu Wieliczka soolakaevandusest, mis annab veidikene aimu sellest, KUI suur kogu see maa-alune maailm seal tegelikult on, sest läbikäidud ala ja mastaap oli meeletu.
Maa all oldud, võiks jälle maa peal midagi uudistada. Sõitsime lõunasse, täpsemalt Pieniny rahvusparki Dunajec jõele puidust parvega parvetama. Soolakaevandusest oli sinna ca kaks tundi autosõitu. Lähteinfot parvetamiseks ammutasime siit leheküljelt ning kuna päris kõikidele tekkinud küsimustele sealt vastust ei saanud, otsustasime lihtsalt kohale sõita ning jooksvalt vaadata, kuhu täpselt minema peab jne.
Alguspunktiks oli märgitud Dunajec River Sromowce Katy. Sellele kohale lähenedes oli õnneks selgelt aru saada, et tõenäoliselt on tegemist parklaga, kuhu auto jätma peab. Parkisime ära, kõndisime veidike teed mööda edasi ning peagi jõudsime piletikassadeni. Koos transpordiga tagasi parklasse, kus meie auto on, läks parvetamine meie perele maksma 100 eurot, mis, arvestades tegevuse unikaalsust, imeilusat ümbrust, ägedat parve ennast, ei ole just liiga palju.
Parvetamise teekonna pikkuseks oli ca 18 km, mille läbimiseks kulub ca 2 h 15+/- minutit. Lastel vanuse piirangut pole. Mulle meeldib väga tekst, mis kodulehel kirjas on: "There is no age limit for children. If your child is one or two years old and will sit for 2 hours staring at the landscape, you can easily go with him!" Kel laps veel väike, siis saate mõelda, kas ta kahe tunni jooksul paigal püsiks. Fakt on see, et inimesed istuvad terve aja ning liikuda, nii nagu tahad, pole praktiliselt võimalik.
Pileteid ostes saab konkreetse parve numbri, mille peale minema peab. Parvesid on hästi palju, mul jäi kahjuks kiirustades pilt tegemata, kuidas ca 50 parve kalda peal olid ja oma aega ootasid. Sel ajal, kui meie seal olime, tungi ei olnud, rahvast oli vähe, läksime oma parve peale ning alustasime teekonda. Nii me parve peal kõike ümberringi vaatasime.
Olgu veel öeldud, et Dunajec jõe peal puidust parvega parvetamine ei ole turistidele kokku klopsitud mooduvärk, vaid see on üle 200 aasta vanune traditsioon, mis on alguse saanud jõe lähedal elanud talunike transpordi vajadustest vedada kaupa ja muud. Peamiselt vedasid talunikud tol ajal puid ning seda kiitsukese-peenikese ühe parvega. Hiljem hakati parve stabiliseerimiseks köitma teist, kolmandat ja ka neljandat parve üksteisega kokku. Tänasel päeval on kuusepuust parvi omavahel köiega kokku köidetud viis. Pärast igat sõitu ühendatakse peenikesed parved üksteise küljest lahti, et neid oleks lihtsam tagasi parvetamise algpunkti transportida. Parve eesotsa on pandud kuuseoksad, et lained ja vesi ei pritsiks parve sisse. Parvejuht lükkab parve edasi ca kolme meetri pikkuse toikaga.
Parvel olnud lastel lubati ise natuke parve juhtida.
Nii me looduse vahel kulgesime, veel end edasi kanda lasime, vulinat kuulasime, mägesid vaatasime, hetkedes olime.
Dunajec jõgi kulgeb täpselt Poola ja Slovakkia piiri peal.
Kaks tundi möödus üllatavalt kiiresti ja nii jõudsimegi parvetamise lõpp-punkti, kust parvejuhid parvedega juba üksi edasi liikusid.
Otsekui neelava ja hüpnotiseeriva ilusa looduse rüpest ärganuna, oli ainult üks oluline küsimus jäänud - kust kohast me selle bussi nüüd peaksime leidma, mis meid tagasi autoparklasse viib? Ühtegi viita ei näe. Ei taibanud ülejäänud parveseltskonna ligi kohe hoida. Mitte midagi ei saa aru, kuhu buss tulema peaks. Küsisime ühelt paarilt, kes ilmselgelt ka segaduses oli, nad ei teadnud samamoodi ja kõndisime lihtsalt veidi edasi. Ühel hetkel küsisin veel ühelt inimeselt, kes ütles, et bussid väljuvad siit lähedalt ühe hoone tagant. Teile teadmiseks - pärast parve pealt maha tulemist, liikuge ca paarsada meetrit jõe kõrval kulgevat tänavat edasi ning ühel hetkel asub paremal pool plats, kus loodetavasti näete juba ees mõnda väikebussi. Buss sõitis parklasse tagasi üsna kaua, tund aega, kuna tee peal oli palju teetöösid.
Hea meel, et selle retke ette võtsime!
Täna telkisime Nad Zalewem kämpingus. Saime kämpingu omanikega suheldud Google Translate abil. Kämping asub järve ääres, valida saab majade kõrval oleva platsi vahel, mis oli sel hetkel väga täis, kuid neil on ka mäe nõlval hästi suur muruplats. Valisimegi selle, rahulik, naabritest kaugem, palju ruumi lennukite lennutamiseks, hea drooni õhku lasta, kena vaade järvele. Meile tundus, et siin kämpingus olles on vaated sarnased Norrale või Saksamaale või Austriale.
Igal õhtul enne magama jäämist mõtleme olnud päevale. Üks arusaamine on see, kui eeltööna on kõik paberi peal kirjas, kuid pärast kõige läbitegemist näeme paberil olevat hoopis uue pilguga, tundes, et enne olid need kõigest üleskirjutatud sõnad, kuid nüüd on kõigel kogetul sügavam tähendus koos pildilise mälu ja hunniku emotsioonidega.
4. juuli, teisipäev (4. reisipäev)
Neljandal päeval tahtsime päeva esimeses pooles näha Poola ühte suurimat suusakuurorti, Białka Tatrzańskat. Kuna leidsime, et seal lähedal on veel üks suusakuurort, otsustasime, et põikame esmalt sinna. Sõitsime sinna mööda kitsaid teid ca 15-20 minutit, GoogleMapsi järgi asukohaks parking gorny Jankulakowski Wierch. Võime öelda, et praegusel ajal pigem ei tasu sinna uudistama minna, vaade on küll kena, kuid seal ei toimu mitte midagi. Enda rahustamiseks käisime seal siiski ära, et kindel olla selles, et millestki ilma ei jäänud. Tuul oli seal üsna tugev, kuid Rando sai natuke drooni ka õhku lasta.
Białka Tatrzańska Kotelnica mäe otsa minekuks ostsime gondlipiletid, mis maksid 16 eurot. Tegemist ei olnud päris gondliga, vaid pealeistutava suusaliftiga. Sõitsime sellega üles ning vaatasime taamal paistvaid Tatra, Gorce ja Pieniny mägesid. Lennutasime veidi ka drooni ning tundsime, et kõht hakkab tühjaks minema.
Kui võib tunduda, et nüüd läksime siit ära, siis ei, ei läinud. Rando ja Kaur ostsid uue lifti pileti, seekord üheotsapileti. Mäe otsast sai alla sõita monsterrolleriga, nii, et laps võis rolleri peal täiskasvanu ees seista. Rando ja Kaur proovisid ära ja nägudest on näha, et sõit meeldis nii asjaosalistele kui ka pealtvaatajatele.
Kotelnica mäe kõrval asub Terma Bania - kuumaveetermidega veekeskus. Ütlen kohe ära, et meile see veekeskus väga meeldis! Terma Bania kuumaveetermide vesi tuleb 2500 m sügavuselt maa seest, algustemperatuuriga 78 kraadi. Termide jaoks jahutatakse vesi 34-38 kraadini ning samal säilivad vees kõik mineraalid.
Ostsime 4,5 h pileti Fun Zone'i ja Relax Zone'i, see oli piisav aeg, et kõik ära uudistada ja rahulikult nautida. Terma Bania ei ole hiiglasuur veekeskus, vaid on pigem mõnusa-paraja suurusega.
Summer Fun Zone ala õues on mõeldud peamiselt lastele - mõeldud on eri vanuses lastele ning iga laps leiab sealt kindlasti endale sobiva.
80 eurot Terma Bania eest oli aus diil, kõik olid rahul kogetuga, kogu veekeskuse kompleks jäi meile meelde kui koht, kuhu teine kordki tulla.
Kella 18-19 vahel sai meie aeg veekeskuses täis ning sõitsime ööbima järgmisesse kämpingusse, kuhu oli Terma Baniast poole tunni sõit. Valisime Camping Zakopane Villa Jumper kämpingu, mida peab üks kohalik poolakas oma tagaaias. Plats on tagaaia kohta päris suur. Samal ajal meiega peatus/kämpas seal suurusjärgus kümme kämpajat kas telgi või matkaautoga. Vaade Tatra mägedele on üks põhjustest, mis meile see koht meeldis.
5. juuli, kolmapäev (5. reisipäev)
Zakopane ümbrus on ilusaid kohti ja toredaid tegevusi täis - täpselt selliseid, mis meid tõmbavad - mäed, köistrammid, gondlid, matkarajad, panoraamvaated, ilus loodus. Järgmise kahe päeva jooksul plaanisime Zakopanes kindlasti edasi olla. Sõitsime kämpingust Zakopane linna, et osta piletid köistrammile, mis viib Gubalowka mäe otsa (1122 m). Parkisime suvalisse lähimasse parklasse ja kõndisime mõned sajad meetrid, mis viisid tänavaidpidi läbi turu piletikeskusesse aadressil Na Gubalowke 4, 34-500.
Piletid läksid maksma 23 eurot ja selle eest tasub see väike retk kindlasti ette võtta. Sõitsime köistrammiga mäkke ja olime kohe nähtavast vaatest vaimustunud. Mägedel on nii lihtne oma olemusega meid vaimustuma panna, silmi suureks ajama, hüpnotiseerida. Alati ei ole tähtis kõrgus, loeb kombo, mida näed. Kui loodus rullub end meie silme ees lahti nii nagu Zakopane kant pakub, siis oleme müüdud.
Mäe otsas on lisaks ilusatele loodusvaadetele ka üks väga lõbus tegevus - Gubalowka toboganiga rennisõit. 900 m pikkune rennisõit baseerub inimese raskusel ning on külastajate seas väga menukas. Me ei saanud proovimata jätta. Lasime sellega kõik neli korda alla, kokku 26 eurot. Tegelikult neljast korrast jääb väheks, võite vabalt kümne korra pileti võtta, kes huviline on. Karl istus minu ees sama kelgu peal, Kaur 8-aastasena võis alla lasta üksi oma liikuri otsas. Hästi palju oleneb sõidu kulg sellest, kui palju sõitjaid parasjagu on ning kui tihedalt nad rajale enne sind lähevad. Viimastel sõidukordadel olime juba targemad ja "venitasime" meelega rajale minekuga nii kaua kui võimalik. Palju sõltub ka õnnest või sellest, et kas sinu ees eelmised kümme rajale minejat on naisterahvad, kes kardavad või emad/isad, kellel on kelgu peal ka pisikene laps, kes kardab, st siis ei ole neil kiirus põhjas, vaid suures osas pidurdatud ning jääte nende taha toppama ega saa sõidust maksimaalset välja pigistad. Meil läks nii ja naa, kord kiiremini, kord aeglasemalt. Telefoni sõitmise ajal välja võtta seal ei võinud, aga juhtus nii, et mu sõrm vajutas siiski sobivatel hetkedel täiesti juhuslikult õige nupu peale.
See oli hästi vahva, eriti lastele!
Lõuna aeg lähenes ja tegime mäe otsas ühe söömingu.
Gubalowka mäe otsas käimine on must-be Zakopanes olles. Väga soovitame!
Igas suunas viivad matkarajad, näed kaugel-kaugel pisikesi inimfiguure liikumas, endast kõrgemal mägede otsas ja madalamal orus. Kasprowy Wierch'is nägime eestlast, õigemini tema nägi meid, pöördus meie poole. Saime teada, et ta on mitmeid päevi Zakopane kandis ringi liikumas ja naudib seda kõike täiega.
Vaid üks väike valearvestus sai tehtud selle ilu ja toreduse kõrval - kuna me ei käinud pärast Gubalowka mäe otsas olemist auto juures ega võtnud kaasa pusasid või pikki pükse, oli lastel siin Kasprowy Wierch otsas üsna jahe. Kuid üks on kindel - me tuleme siia tagasi, kindlasti ja siis võtame selleks kohaks terve päeva, et võtta ette üks-kaks matkarada.
Jalutasime gondli juurest bussipeatusesse, leidsime lõpuks bussi ning sõitsime sama bussipeatuse vastas asuvasse bussipeatusesse, kust enne sõitu alustasime. Nii kõndisime jälle sama teed pidi ca 1 km tagasi, kuid peatänaval peatusime erinevate huvitavate toidu väljapanekute ees, mis, oli nii ahvatlev, sest kõht ootas väikest vahepala küll.
Täna õhtul tahtsime kämpingusse jõuda veidi varem, et rahulikult õhtut võtta, teha kiirhõrgutisi söögiks, mängida, drooni lennutada, teisi kämpajaid vaadata ja niisama olla. Kämping sama nagu eelmisel õhtulgi.
Siis valmistasime selle õhtu kiirhõrgutisi, lisaks muudele snäkkidele ja vahepaladele.
Õhtu jooksul jäime köögimaja seina peal olevat Zakopane matkarajade kaarti uurima ning leidsime, et Morskie Oko piirkonna parklates saab parkida vaid e-piletite alusel. Ja just Morskie Oko oligi meie homse päeva siht, seega ostsime õhtul parklapileti netist ette ära.
Ööseks ja järgmiseks päevaks lubas tegelikult sadu ning mina olin veidi kõhkleval seisukohal, kas peaks homseks päevaks miski muu tegevuse valima kui matkamise. Otsustasime lõpuks siiski, et ei pea ükski vihm meid ilusa looduse ja matkamise eest ning see oli parim otsus! Homsel päeval nähtav loodus on vihmase ilmaga tohutult ilus! Kuid esmalt tuleb magus uni saata mööda vihmaladistamise saatel, vihma hakkas kallama kell 21, tagantjärgi hea, et sel õhtul kämpingusse varem tulime, saime kõik asjad rahulikult tehtud.
6. juuli, neljapäev (6. reisipäev)
Öösel sadas väga tugevalt, nii tugeva vihmaga ei olegi me tegelikult telgis ööbinud. See öö oli hea test kogu telgivarustuse vettpidavusele - kõik oli seest kuiv. Hommikul ärgates oli õues maapind märg, vihma tibutas veel õrnalt. Sõime hommikusöögi, otsustasime, et telki me kokku ei paki, vaid laseme sel ära kuivada ning oleme kolmanda öö ka veel siinsamas kämpingus. Siis saame järgmise päeva hommikul kuiva varustuse kokku pakkida.
Täna oli plaan ära käia Tatra mäestiku suurima järve ääres nimega Morskie Oko, mis asub 1395 m kõrgusel. Inglise keeles tähendab Morskie Oko Mere Silma, mis on saanud legendi kohaselt oma nime sellest, et järv olevat kunagi ühenduses olnud merega maa-aluse tunneli kaudu.
Kõigepealt näitasime enne Morskie Oko parklat eile õhtul ostetud e-parkimispiletit. Parklas varustasime end vihmaseks päevaks - vihmakeebid kõigile selga, mõned varuriided igaks juhuks seljakotti, kaasa joogid ja näks.
Kokku 5 euro eest kassast piletid ostetud, kõndisime hobukaarikute juurde. Morskie Oko juurde viib 8 km pikkune asfalttee, mida mööda võib vabalt ise jalutada või sõita hobukaarikutega. Seekord oli tunne, et sõidame hobustega, et lastega kohale jõudes rohkem energiat väikese matka ette võtmiseks oleks.
Hobusõidu eest oli vaja sularahas maksta 60 eurot ning tunni aja pärast olime ülemises hobuste parklas.
Üleval oli vaja kõndida ca 1 km, et järve juurde jõuda.
Jõudsime kohale! Juba alates autoparklast on näha, et vihmast hoolimata on siin väga palju inimesi, kedagi ei huvita vihm ja märg ilm, kõigil on vastav riietus või vihmakeebid. Kõik on tulnud siia loodust imetlema, olenemata sellest, mida ilmataat samal ajal arvab. Meil on ka tõsiselt hea meel, et otsustasime vihmasel päeval sellest osa saada.
Kõndisime alla järve äärde ja tahtsime nüüd rahulikult kohal olla, vaadata, mis meie ümber avaneb ning milline see kõik tänase ilma värvitoonides välja näeb - väga, väga ilus!
Otsustasime, et teeme läbi selle väikese matkaraja, mis kulgeb ümber järve. Vihmaga pikemat ja kaugemat rada sel korral ette ei võta. Esialgu minema hakates ei osanud ausalt öeldes oodata, kui ilus see kõik vihmase ilmaga välja näha võib. Pean ütlema, et otsus vihmase ilmaga siia tulla oli tõesti hea otsus, sest tõenäoliselt järgmine kord, kui siin oleme, on tõenäosus, et paistab päike, mis annab tervele sellele kohale hoopis teise ilme kui praegu. Eestile nii lähedal on niivõrd kaunis mäestik ja sügaval Tatra rahvuspargis mägede vahel on tõeliselt kena maagiline paik!
Saime siit sellise piltide ja videote kollektsiooni, mis on usutavasti võib-olla üsna erakordne, sest selliseid looduse kauneid vihmase ilma toone ei saa korjata just iga päev. Seetõttu lisan siia Morskie Oko'st palju pilte, need pildid meenutavad meile seda päeva ja ettevõtmist, mis tekitas meile ilusaid mälestusi ja palju emotsioone.
Suuri kive mööda käimine, kosed, pidevas vihmasajus, jah, veidi märg on olemine, kui keebiga mitte kaetud kohad märjad on, kuid pidevas liikumises olles on sellest ükskõik.
Sellise ilmaga on Morskie Oko kant totaalselt erinev päikselisest ilmast, millest on terve Google pilte täis. VIhmase ilma Morskie Oko on elamus omaette. Järveäärsed tumehallid kivid järve vee helehallil taustal, lahmakad ja väikesed kivid siin-seal, valged pilved mägede ümber, vihmasaju helid, kosed ja ojad liikumas mäe seest järve, tume- ja helerohelised taimed ümberringi, justkui iluaed, kuid ometi loomulikuna kasvavad, mäemassiivid ümbritsemas rahulikku järve, mägede vahelt paistev lumi, erinevad hallid-rohelised-pruunid-valged looduse varjundid. Tõsine silmailu!
Ja kui raja lõpuni on jäänud umbes üle poole tunni, vaatad seda maja kauguses, kust rajale läksid ning mõtled - kas saab olla tänasel päeval veel müstilisemat paika kui see? Udu, vihm, sünge tume majake, mäed, maagilisus, müstika, tume mets, järv - kui väga hästi kujutleda, võib siin näha mõne filmistsenaariumi unistuste võttepaika.
Kõndisime lastega seda rada kaks tundi. Siin on ilus - järve, mägede, udu ja metsade kooslus on miski, mis jääb meelde. Soovitus kõigile, kes Morskie Oko'sse vihmasel päeval tulevad ja kahtlevad - ära kahtle, tule siia!
Leidsime poole raja peal ühe matkaraja, mida järgmisel korral uudistama lähme - nelja tunnine matk üle mäe kuni järgmise järvekeseni ja tagasi.
Kõht oli nüüd tühjaks läinud ning kiikasime sisse, mis söögikohas toimub, inimesi oli sees nii, et istuda ega astuda ei saanud ja meile tundus, et ei ole mõistlik siin kauaks sööki ootama jääda. Sama maja keldris asus ka söögikoht, kust sai kiiresti igasugust jama osta - aus ütlemine on see, et sealne söök oligi täiesti viisakalt öeldes, vabandust, aga pläust, neelasime selle alla, sest olime ju ise nii otsustanud, et sööme seekord jama ning hakkame tagasi liikuma.
Tagasi liikusime jalgsi, mööda sedasama teed, kust hommikul hobusega üles tulime. 8 km asfaltteed koos läbi metsa tehtud shortcut teedega ning peagi olime all parklas tagasi. Huvitava faktina saime teada, et terve selle raja peale pole mitte ühtegi prügikasti seetõttu, et rahvuspargi karud toidu jm lõhnu ninna ei saaks ning inimeste sekka ei tuleks.
Oli see vast päev!
Parklasse jõudes kõndis meie juurde üks Tšehhi paarike, kes küsis, et mis selleks tegema peab, et siia parkida saaks. Kirjeldasime ja andsime neile selle äpi, mille kaudu me ise e-pileti ostsime ja tegime kahe inimese päeva järsku nii rõõmsaks.
Terve selle päeva eest tahaks tänada ka veekindlat iPhone'i, mis tõrgeteta kogu päevast pilte tegi. Ma ei olnud varem nii tugeva vihmaga temaga nii palju pilte igast asendist teinud, seega sain teada, et paar tundi pärast vihma käes olemist soovis iPhone lihtsalt kuivada, enne kui teda laadima sain hakata.
Kämpingusse jõudes saime selle vaatepildi järgi aru, kui märjad me päeva lõpuks olime:
Päev õhtus. Homme hommikul pakime telgivarustuse kokku ja tõmbame Slovakkiasse!
7. juuli, reede (7. reisipäev)
Reisipäevade arvestuses on selgroog murtud ja alanud on seitsmes päev. Ületasime järgmise riigipiiri ja sõitsime esimesena Belianska koobast vaatama. Slovakkia peamiste koobaste kohta annab väga hea ülevaate koduleht, kus on kõik vajalik info. Pileteid ei saa koobastesse ette osta, vaid peab ostma jooksvalt koha pealt.
Parkisime auto parklasse ja mõtlesime, et käime korraks(!) koopa juures vaatamas, mis seis järjekorraga on ja ostaks võib-olla mingiks kellaajaks piletid ette.
Esiteks, teekond koopani ei ole eriti kirjeldatav sõnaga "korraks", sest TERVE see tee on ca 30 kraadise nurga all ja võtab niimoodi võhmale, et ise ka ei usu. Teiseks, kui kõnnid ja liigud seda teedpidi ca 20-30 minutit, võtab see ikka niimoodi võhmale, et ise ka ei usu. Kolmandaks, kui hoiad vahepeal Karli süles, võtab see niimoodi võhmale, et ise ka ei usu. Põhimõtteliselt kõndisime igaüks oma rütmis, Rando ja Kaur eespool kusagil kaugemal, mina Karliga tagapool. Neljandaks, tee peal eriti seisma ei taha jääda, sest ei taha lasta ülejäänud inimesi endast ette. Seega võiks öelda, et see oli paras trenn. Ca 1 km jagu niimoodi liikumist, ohhohhhooo, jaa, oli see vast trenn, sest koopa sissepääs asus u 870 m kõrgusel merepinnast ning võite ise ette kujutada, kuidas kõik need nüansid nüüd kokku kõlavad.
Üles jõudes saime teada, et kellaajaliselt ei saa pileteid ette osta! Tuleb seista järjekorras ja osta piletid jooksvalt järgmisele koopasse sisselaskmiseni. Parasjagu müüdi just viimane sisselaskmine ära ning oli vaja ootama jääda. Kuid kuna me ei võtnud koopasse minekuks soojemaid riideid kaasa (pusad, õhuke kilekas, müts, kindad), sest me pidime ju korraks koopa juures käima, siis oli nüüd riietel vaja järel käia... seal all... kust me enne tõusu koopa suunas alustasime...ja 30 kraadise nurga all mööda 1 km pikkust teed uuesti üles tulla...seljakottidega. Läksin! Elu on näidanud (loe: reisid on näidanud), et kõige rohkem trenni saab tehtud reiside ajal ilusates kohtades käimiste ja mägedes turnimiste ajal. Kaur tuli ka alla järgi. Rando ja Karl jäid piletisabasse ostmisvalmis.
Kui lõpuks Kauriga, seljakotid seljas, üles jõudsime, avatigi piletikassa ning soetasime 40 euro eest piletid. Sealhulgas sisaldas see summa 10 eurot loa eest koopas pilte ja videosid teha.
Oleme tänaseks päevaks üsna mitmeid karstikoopaid eri riikides külastanud ja igaüks on pisut omamoodi. Belianska karstikoobas jääb meelde seetõttu, et seal on palju kitsaid käike, mida mööda liikuda tuleb ning treppide abil on vaja võtta tõuse.
Belianski koopas on 4-5 kraadi sooja. Tuur kestab u 70 minutit ja on slovakkia keeles. Tuuri alguses küsi giid kohe, kas on kedagi väljastpoolt Slovakkiat. Lisaks meile oli seal veel ka üks lastega perekond Leedust. Peatumiste ajal rääkis giid meile spetsiaalselt inglise keeles.
Pärast koopas käiku oli õige aeg lõuna söömiseks. Kuna juba enne parkimist jäi meile silma üks kena söögikohake parklast üle tee, seadsimegi sammud sinna. Söögikoha nimi on Koliba (Tatrzanska Kotlina) ja ainuüksi nimi sümpatiseeris koheselt, sest 2022. a. suve autotripil käisime Montenegros ka samanimelises restoranis.
Seda kohta julgeme kõigile soovitada! Tellisime kohalikke soolaseid hüvaroogasid ning kõik maitses nii hea, tõesti oli hea. Hinnad head. Tellisime kohalikust pakutavast guljaši (goulash with dumplings) ja pelmeenid (potato bags, filled with sheep cheese, with bacon and sour cream), lapsed sõid pannkooki ja lisandeid.
Kõhud täis, võtsime ette järgmise Slovakkia sihtmärgi, seda nimetatakse mitut moodi internetis ja ei teagi, milline neid kõige õigem öelda oleks, seega nimetan igaks juhuks nad kõik - Ždiar skywalk ehke Bachledova Dolina ehk Bachledka Tree Top Walk. Kokku perepilet 69 €, mille eest saime gondliga edasi-tagasi sõidu ning TreeTop torni otsa.
Kõigepealt sõitsime gondliga mäe otsa ja vaatasime ringi.
Tornist tagasi alla võis kõndida või kasutada kiiremat viisi - lasta liugu alla 67 m pikkusest torust, üks sõit maksis ca 5 eurot. Karlile see mõte küll ei meeldinud, aga ma lasin ikka alla - sõit sai läbi nii kiiresti, et ei saanud arugi, aga päris tore oli.
Alla jõudnud, jalutasime mäe otsas veel veidi ringi. Tegelikult on seal tegevusi üsna palju, mõned tasuta mänguväljakud, kenad pildistamise kohad, ekskavaatoriga kaevamine (kus, kusjuures maksta saab kaardiga, mitte müntides sularahas, niiet ei saa lastele öelda, et münte pole).
Veel on seal suur ronimismaailm nimega The Forest Kingdom, kuhu peaaegu läksime, kuid kuna koha kinnipanekuni oli jäänud vaid ca pool tundi ning see koht oli väga suur, ei hakanud me pileteid ostma nii väheseks ajaks.
Peatselt sõitsime gondliga alla tagasi ja arvasime, et Bachledova Dolina on üks äge koht, kuhu tulla!
Koht on ilus, kenade vaadetega. Seltskond oli ülitore, õhtu möödus süüa tehes, jutustades ja ringi uudistades väga kiiresti. Sõprade lapsed olid sarnases vanuses meie omadega, nemad mängisid terve õhtu, jooksid ja tuiskasid suvaliste telkide vahel ringi. Mida muud oskadki ühe mõnusa reisipäeva õhtul elult tahta.
8. juuli, laupäev (8. reisipäev)
Täna külastame esimesena veel ühte koobast, kuid see polnud tavaline karstikoobas, vaid Dobšinska jääkoobas. Koopas on jääga osas keskmine temperatuur -3,9 kuni -0,2 kraadi ning ilma jääta osas 0,8 kuni 3,5 kraadi.
Seekord olime targemad ning võtsime kohe soojemad riideesemed kaasa, kui koopasuu juurde suundusime, sest nii nagu Belianski koopa puhul, tuleb ka siin jooksvalt järjekorras olles piletid osta.
Enne koopasse sisenemist lasti sisse õues asuvatest metallväravatest, ning koheselt selle värava taga oli õhk külm, mis siis, et see oli kõigest värav koos aiaga.
Selle koopa tuur kestis 30 minutit. Kõigepealt oli vaja liikuda treppepidi allapoole. Koobas ise on peaaegu 1500 m pikk, tuuri ajal liiguti 1 km. Jääkoopas ei ole me varem käinud, seetõttu oli huvitav vaadata, kuidas maaaluses koopas nii suur kogus jääd saab
Olime üleval, istusime, näksisime, jõime, vaatasime igasse ilmakaarde. Siia jõudmiseks kulus meil raja algusest 2 tundi. Otsustasime, et hakkame tagasi liikuma.
Üldjuhul on enamus rajast vaja käia erineva suurusega kivide peal. Meie 8- ja 4-aastastele oli see kenasti tehtav. Siit on näha, kuidas me timelaps'iga tagasiteel oleme. Alla tulekuks kulus kokku 1,5 tundi.
Hästi tore koht, kellele mäed meeldivad. Siia tulles arvestage kindlasti terve päev hommikust õhtuni. Väga-väga vinge avastuspaik ja matkamise paradiis!
Mara kämpingut soovitame julgelt. Kuigi siin ei ole piiratud või eraldatud telkimisplatsid, vaid suured muru-alad, kuhu iga soovija vastavalt oma nägemusele oma laagri püsti paneb, on tegemist kena kohaga, kus on hea olla. 48 € selle eest on aus diil.
Eelarve
- kütus - 400 €
- majutus (ainult kämpingutes telkimine) - 370 €
- söök - 700 € (sh ette/kaasa ostetud söök 300 €, reisil jooksvalt ostetud söök 400 €)
- tegevused/piletid - 1100 €
- muu - 130 €
- 4 riiki - Läti, Leedu, Poola, Slovakkia
- Autoga läbitud kilomeetrid - 3164 km
- 5 paaki kütust
- Eelarve 2700 €
- Kõrgeim võetud tipp - Lomnicke Sedlo 2190 m
- 10 gondli- või tõstuki- või köistrammi sõitu
- 11 ööd magatud telgis (sh üks öö lausvihmas)
- 2 veeparki
- 2 rennisõitu mägedes
- 2 karstikoobast
- 1 kaevandus
Kommentaarid
Postita kommentaar